Ararat kõrgumas Jerevani kohal. Näitas end vaid ühel päeval. Foto: Urmas Paidre

Jerevan on vanem linn kui Rooma, kinnitavad külalislahked armeenlased. Kui Rooma ei saa iialgi valmis, siis veidral kombel on järgmine aasta Jerevani lõplikuks valmimisaastaks! Ka näeb sealt nende kõige kuulsamat maamärki – Ararati mäge –, mis tegelikult küll asub hoopis naaberriigi territooriumil ja kuhu legendi järgi jäi kinni Noa laev pärast veeuputust. Mida siis põnevat saab Jerevanis ja lähiümbruses kogeda ja näha?

Eestist linnulennult 3200 kilomeetri kaugusel asuv Armeenia pealinn Jerevan on paljudele eestlastele kindlasti seostatav lumise Ararati mäe ja/või konjakiga. Tõsi, Ararati mägi laiutab üle Jerevani linna tänini ja hea õnne korral on võimalik seda üle 5000 meetri kõrgust mäge imetleda ilma, et selle tipp peituks pilvedes. Tänasel päeval on armeenlaste vägevaim sümbol küll naaberriigi Türgi territooriumil ja eelkõige on ta tuntud kohana, kuhu randus pärast piibellikku suurt veeuputust Noa laev. Ning vähetähtis pole ka fakt, et mäe esmavallutajaks oli Tartu ülikooli hilisem rektor Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot.

Linnas ringi liikudes võib märgata, et ikka veel on tihtipeale võimutsemas nõukogude võimu meenutavad ning kohati siianigi ülistavana tunduvad monumendid ja ka üldine hoiak. Jerevanis paistab kontrastina välja uus ja vana – see, mis on ehitatud enne nõukogude võimu, selle ajal ning pärast. Seega on tänavapilt üsnagi kontrastne, sest nagu kohalikud tavatsevad öelda, siis olenemata ajastust, kõik, mida Armeenias ette võetakse, tehakse suursuguselt ja pompoosselt.

Kuna tegemist on riigiga, mis asub n-ö aktiivsel pinnasel (pidevad maavärinad), siis on paljud ehitised rajatud viisil ja materjalidest, et need peaksid maavärinatele vastu. Selleks on kasutatud kohalikus piirkonnas laialt levinud vulkaanilist päritolu tuffi, kivimit, mida on värvuse ja struktuuri põhjal väga lihtne teistest eristada. Näiteks just tufist on tehtud ka suurejooneline Jerevani peaväljak, mis on äärmiselt muljetavaldava arhitektuuriga ning kus tänapäeval asuvad valitsushoone, rahvusmuuseum ning mitmed ministeeriumid. Rääkimata suurejoonelistest purskkaevudest, mis igal õhtul kostitavad imelise valgusmängu ja muusikaga – on, mida nautida.

Nagu paljud pealinnad, on ka Jerevan kasvav linn. Seda tunnistab tänavapilt, sest hõlpsasti on märgata uute hoonete kerkimist ning põhjust selleks on. Kuna poliitikud soovivad vältida rahvastiku jätkuvat kogunemist pealinna, siis vastavalt vastuvõetud seadusele ei tohi 2025. aastast alates Jerevani enam uusi hooneid rajada! See tähendab seda, et praegu käivad ehitustööd linnas täie hooga. Samal ajal torkab silma, et ka juba varasemast ajast on palju erinevate ajastute hooneid pooleli jäänud, küll silma järgi Nõukogude ajast pärinevaid.

Nõukogude Liidu pärandina läbib linna ka üks metrooliin, mis 1981. aastal saavutati suuresti armeenlaste surve ja kavaluse läbi kompartei liinis, sest toona ei ulatunud linna elanikkond ühe miljoni elanikuni. See aga oli metrooliini rajamise eelduseks. Nüüdseks on elanikke küll korralikult üle miljoni, kuid ca 14 kilomeetri pikkust metrooliini kasutatakse üha vähem, sest see on võrreldes teiste liikumisvõimalustega aeglane ja amortiseerunud. Metroopilet maksab küll umbes 25 eurosenti, kuid osaliselt on see nagu pilet muuseumisse, sest silmaga nähtavalt on jäänud metroo paljuski samasuguseks kui selle ehitamise ajal möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Metroo kasutamine on äärmiselt kurnav ka kõrvadele, sest see tekitab märkimisväärset müra.

Rooma impeeriumi pealinnast Roomast vanemagi Jerevani olemust ei saa kindlasti täisväärtuslikult nautida ilma ümbritsevaisse piirkondadesse sõitmata. Sealjuures tuleb olla valmis, et pealinna lähiregioone külastades tuleb reisi vältel tõusta 1000 meetri võrra ehk kui Jerevan ise asub umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast, siis näiteks Garni tempel ja Sevani järv veel kilomeeter kõrgemalgi.

Jerevani linn ei asu mõne suure veekogu kõrval, kuid piirkonna, tegelikult kogu riigi kroonijuveeliks on Sevani järv. Jerevanist linnulennult 70 kilomeetri kaugusel asuv järv on kuulus seda ümbritseva imeilusa looduse tõttu ja moodustab peaaegu kuuendiku Armeenia territooriumist. Ka on Sevan üks suuremaid mageveereservuaare Euraasias, mistõttu armeenlased arvavad suuri naabreid seda himustavat.

Paraku otsustati Nõukogude Liidu ajal järve veetaset langetada, et vabanevale pinnasele istutada tammesid ja pähklipuid. Eesmärk oli langetada järve koguni 55 meetrit, kuid õnneks saadi 20 meetri peal aru, et see asi lõpeb väga halvasti. Tekitatud ökokatastroofist pole järv siiani päris toibunud. Armeenlased on juhtinud küll lausa eraldi kahe jõe veed kanalite kaudu Sevanisse, kuid endine veetase pole siiani taastunud.

On tähelepanuväärne, et Sevani järvel on vähemalt üks teatav seos ka Eestiga. Nimelt just Peipsi järvest toodi omal ajal Sevani järve siiakala, mis nüüd on järves üks populaarsematest kalaliikidest. Lisaks on maalilise järve poolsaarel iidsete kloostrite taga peidus ka presidendi suveresidents.

Mainimata ei saa jätta ka Jerevani ümbruses asuvaid loendamatuid kloostreid. Imeilus mägine maastik ning vaated muudavad need väga imetlusväärseteks. Sealjuures, kloostrite olemasolu on armeenlastele väga oluline, sest armeenlased on väga usklikud ning armeenia ortodoksi kirik arvestatava mõjuga üle kogu riigi. Need kloostrid ja pühamud on väga erinevad võrreldes meie regiooni kirikute ja kloostritega, paistes silma just tagasihoidlikkusega, kuid samas oma võimsusega. Esindatud on ka vene õigeusu kirikud, sest vene keelt ja meelt on piirkonnas võrdlemisi palju. Rääkimata sellest, et Armeenia riiki ühendab Venemaaga üpris palju – näiteks sõltub Armeenia kui riigi energiavõimekus lõviosas Venemaa gaasist.

Jerevani tänavapildis on palju rohelust – tihti on pompoossete ehitiste juurde rajatud suured pargid, kust tihti ei puudu purskkaevud. Linn asub 1000 meetri kõrgusel merepinnast ehk linnas ringi patseerides peab olema valmis vallutama mitmeid, eestlaslikus arusaamas mägesid, sest suurejoonelised monumendid ja ehitised on enamasti rajatud linna kõrgeimatesse kohtadesse. Näiteks laiub Armeenia ema monument (nõukogude võimu ajal oli monumendi keskmes Stalin) muljetavaldaval kõrgusel, olles nii nähtav üle kogu linna.

Samaväärsel kõrgusel asuvad ka Armeenia genotsiidi mälestav monument ja muuseum ning II maailmasõda (Nõukogude Liidu võitu) meenutav ja ülistav monument. Siiski, ühe parima ülevaate kogu linnast ja ka Ararati mäest saab Jerevani kaskaadikompleksi viimastelt astmetelt, kompleks on muljetavaldav oma suursugususe ja idee poolest.

Armeeniat ja Jerevani külastades saab peagi selgeks ka, et selle rahva üks leitmotiive on ellujäämine – sajandeid kristlastena suurjõudude naabruses (Türgi/Aserbaidžaan, Iraan, Venemaa) elades ja genotsiidigi läbiteinuna on see ka arusaadav. Paljud kloostridki rajati vaenlastele raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, et need pakuksid pelgupaika ja ellujäämisvõimalust. Samuti võis kohalikult giidilt kuulda selgitust, et ühiskonnas pigem (isegi kuni siiamaani) peetakse naiste puhul au see emarolli, sest armeenlased ühe väga vana rahvana peavad igal juhul kestma ja edasi elama.

Söögi- ja joogikultuuri poolest on Jerevan püüdlemas pigem läänes pakutava ja ülistatava poole, see paneb vahel isegi tundma, et võimalus leida legendaarset maitsvat Armeenia šašlõkki on võimatu. Linnas asuvad väga pajud lääne restoraniketid ning kohalikud restoranid tunduvad pigem turistidele kui kohalikele. Siiski, kohalik pita sai, Kreeka pähklid, aprikoosid, maasikad, mandlid, granaatõunad, tomatid – nende maitset võib kirjeldada vaid ülivõrdes.

Ei tasu aga arvata, et hinnad Jerevanis on odavad. Leidub tooteid, mis on kindlasti Eesti hindadega võrreldes odavamad, kuid võttes aluseks riigis oleva üldise eluolu, kus näiteks keskmine pension on 100–150 eurot kuus ning keskmine palk 300–400 eurot kuus, on hinnad vägagi krõbedad. Mainimist väärib seegi, et igas väikseski kohas anti sulle tšekk – isegi tänaval jäätisemüüja poolt. Tundub, et riik üritab varimajandust igati kontrolli alla saada, sest riigis on keelatud ka sularahatehingud üle ca 300 dollari väärtuses.

Armeenia, kus meeskonnasport on üpris haruldane, sest armeenlased on pigem individualistid ning – mis seal salata – tugeva karakteriga, on kindlasti inimeste meelsuse ja olu poolest soe riik. Just nii soe, et erinevates kohtades, sh näiteks turul ringi käies, ei olda kunagi pealetükkivad, kuid huumorist saadakse aru ning abipalvetele vastatakse. Tõsi, kiiruse poolest armeenlased maailmameistrid ei ole, kuid nende riiki tasub kindlasti külastada, et nautida imelist ajalugu ja maalilist loodust.

 

 

Autor: ANU KIKAS, URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 01/08/2024 08:22:28