Eesti sõjaajaloo peateos
Kohatu oleks hakata meie sõjaajaloo peateost „Eesti Vabadussõja ajalugu, 1918–1920“ arvustama nüüd, ligikaudu 80 aastat hiljem, kui seda pole tehtud õigel ajal. Aga see arvustus ei jäänud siiski kirjutamata ja sellega sai hakkama literaat – aga mitte ajaloolane või sõjaajaloolane – August Palm (1902–1972), kelle arvustused „Eesti Vabadussõja“ kohta ilmusid Eesti Kirjanduses 1938 ja 1940. Ning siiski ka ajaloolase J. Vasara sulest: „Eesti Vabadussõda“ I ajakirjas Varamu (1937).

Asjatundliku arvustajana on Palm analüüsinud teose ülesehitust ja selle ajalist vastavust sõjasündmuste tegelikule käigule. Ta märgib, et teos on kestva eeltöö ja põhjaliku süvenemise vili, mille teadusliku käsikirja (NB! Mis kunagi pole lugejate ette jõudnud – E. K.) koostamine on 1926. aastast alates toimunud pidevalt „suure hulga jõududega”. Populaarse väljaande jaoks on sama töö kestnud eraldi 1932. aastast ja selle esimene osa, nagu eespool mainitud, ilmus 1937. aastal peamiselt kolonel (polkovnik – E. K.) A. Traksmaa (1893–1942,VR l/3 ja VR II/3) juhatusel. Esialgset käsikirja trükiti 155 eksemplari ja saadeti tutvumiseks Vabadussõja juhtivatele jõududele ja riigitegelastele, kelle märkusi ja täiendusi on võetud arvesse käsikirja edasisel toimetamisel.

Vaatamata Eestis kogutud allikate rohkusele on igati asjakohane nimetada ka sõjaaegset bolševike 7. armee arhiivi, mis 1921. aastal õnnestus väga eriskummalisel moel toimetada Eestisse. Pärast vabadussõda valitses Petrogradis suur toiduainete puudus ja nälg oli sageli sõja-aastate kaksikvend. Selles inimlikus kitsikuses pöördus üks Nõukogude Vene kodusõja arhiivi ametnik Eesti konsulaadi poole palvega muretseda neile toiduaineid ja piiritust, lubades vastutasuks anda Eestile 7. armee arhiivi täies ulatuses. Eesti konsulaat astus Vene poolega läbirääkimistesse ja saatkonna kullerid toimetasid arhiivi Eestisse, kus see liideti Vabadussõja arhiiviga.

Selle arhiivi andmeid on kasutatud ka 1937. aastal ilmunud Vabadussõja ajaloo I köite koostamisel. Võib kujutleda, et teose sisulisel ülesehitusel, keelelisel redigeerimisel, tehnilisel koostamisel ja illustratsioonide valikul kuulus toimetuse liikmete hulk kümnetesse ja sadadesse. Nii põhjaliku ja pikaajalise eeltöö ning rohkete aineliste võimalustega pole võidud Eestis ühtki teost ette valmistada ja toimetada, välja arvates entsüklopeedilised teosed (EBL ja EE), nende toimetused ning kirjastused.

Nagu eespool märgitud, ilmusid arvustused suurteose kohta kahelt autorilt. Palmi kirjatöö sisaldab märgatud puuduste kohta vähemalt kuuel leheküljel peenkirjas teksti, hoolimata toimetuse pingutustest. Kuid peale arvustuse on jäänud lahtiseks hulk hargnevaid küsimusi, mis pole sugugi kõrvalise tähtsusega. Kui tsivilistidelt ja sõjaväelastelt koguti määramatu hulk autentset materjali, siis tulemused on kuidagi vasturääkivad. Huvitav oleks teada, kus on nende väeosade päevikud, memuaarid, fotoalbumid, kirjavahetused, päevakäsud ja ka eraisikutele kuulunud arhiivmaterjal, mida oli lubatud omanikele ja autoritele tagastada?

Võimegi üksnes sedastada, et jah, Vabadussõda käsitlev peateos haarab oma sündmustikuga Vene veebruari(märtsi)revolutsiooni Peterburis kuni Tartu rahu sõlmimiseni Tartus ja sõjamälestusteni Eestis aastail 1917–1920. Nüüd, sajandi jagu hiljem oleks ehk tähtsam meile teadmine, kelle käsi kõrvaldas või keelustas uurijate juurdepääsu arhiividele, nagu allikate põhjal võib järeldada. Teades 1930. aastate Eesti riigi poliitilist tausta ja Pätsi-Laidoneri kliki riigipööret märtsis 1934, on seegi suur vedamine, et Vabadussõja ajalugu jõudis läbi lipsata kolmekümnendate aastate lõpu (1937, 1939) nõelasilmast.

See oli aeg, kus vabale mõttele tõmmati kott pähe ja vabadussõdalaste vaimne pärand suleti arhiivides seitsme luku taha. Peale selle kehtestas Eesti kõige prominentsem kodanik, lipnik Konstantin Päts, kooskõlas Riikliku Propaganda Talitusega täieliku tsensuuri, allutades endale kõik asutused: „... omavalitsuse ja kiriku, ülikooli ja finantsid, koolid, kohtud, vanglad ja politsei, samuti kirjutatud, räägitud või isegi sosistatud sõnad” (A. Roolaht, „Nii see oli ...“, 1990), ja keelustas rahvale igasuguse ühistegevuse.

Eesti valitsus oli hakanud kopeerima oma lähima naabri eeskujul mutatis mutandis („muutunud asjad, mida tuleks muuta” või „kui vajalikud muudatused on tehtud” – toim) stalinlikku diktatuuri oma idapiiri taga. See oli seda lihtsam, et Eesti oli jäänud samasuguseks tsaariaegseks konnatiigiks, kus kodanike totaalne jälitamine ei valmistanud kuigi suuri raskusi Eestisse värvatud endise Tsaari-Vene ohranka ettevalmistuse ja praktikaga meestele. Isegi režiimi võtted olid üllatavalt sarnased nii Vene kui Eesti vanglates või veelgi julmemad Eestis (A. Solženitsõn, Gulagi arhipelaag” I-II, 1990, ja „Patarei”).

Perekondlikke mälestusi
Peale kirjalike tähiste Eesti riigi sünniloo juures on omandanud isepäise tähtsuse selle ajaga kaasnenud igapäevased esemed, museaalid, mis on säilinud Vabadussõja aegadest ja on aidanud markeerida seda ajastut.

Ajapikku on ka sajandivanused tarbeasjad omandanud mingi erilise staatuse küll perekonna, kuid paratamatult ka riigi enda markeritena. Kuna Aleksander Kambergi kaalukamad eluaastad möödusid sõjaväeteenistuses Vene kroonut teenides või Eesti kaitseväes, siis on perekonnas suhtutud erilise pieteediga tema ajastu asjadesse. Siinkirjutaja peres on säilinud Vene imperaatori Aleksander II (1818–1881) käsul vermitud Vene rublane raha aastast 1878, kui Tartumaal Maarja-Magdaleena koguduse piirkonnas registreeriti Roku talus sündinud poisslaps ja ristiti valitseva keisri auks Aleksandriks.

Sellest poisist kasvas siinkirjutaja isa – Aleksander Kamberg (1878–1941). Kuigi isa puhkab juba ammu maamullas, on tema mälestusena jäänud perele nipet-näpet, mida koi pole söönud, rooste rikkunud ega tuli põletanud. Üks nendest on isa sünniaastal 1878 ilmunud Piibli Ramat, sissekirjutusega „Mälestuses arma Mama poolt tütre Amaliele 4mal Märtsil 1922”, seega siis peatselt pärast Tartu rahu sõlmimist ja Eesti riigi rahvusvahelist tunnustamist. Alamal on kiri, et piibel on trükitud Heinrich Laakmanni kirjadega Tartus 1878, seega Aleksander Kambergi sünniaastal. Samas palgelehel siinkirjutaja read, mis on pühendatud isale kui vaimne käeand üle aegade. Alamal on märge, et see hoolikalt säilitatud ja poolnahka köidetud pühasõna on ostetud Tallinnas 15.11.1991. aastal, seega siis enam kui veerand sajandi eest, mis polegi Issanda palge ees mitte kui midagi.

Lausa ime läbi on säilinud 7. jalaväe rügemendi Üleajateenijate Kogu kingitusena Beckeri seinakell graveeritud hõbeplaadiga, mis kannab kuupäeva 11.06.1936 ja rügemendi orkestrantide pühendust. Eesti Vabariigi sümbolina on säilinud sõjaeelsel ajal ostetud trikoloor, Eesti riigilipp, mis kodumaja lipuvardas lehvis ja lehvitas viimast korda järele lahkuvale Eesti Vabariigile jaanipäeval 1939. Lehvitas järele, jäädes seda kindlamalt kohale perekonna reliikviana, et oodata paremaid päevi. Sama sümboolne on Eesti Vabadussõjast osavõtnu mälestusmedal „Kodu kaitseks”, pöördel kirjaga „Eesti Wabadussõja mälestuseks“, aastaarvudeks 1918–1920.

Dokumendid kõnelevad
Säilinud dokumentidest on suurima ajaloolise väärtusega 10. augustil 1936 staabiülema kolonel O. Plaksi ja kaitseministri P. Lille koostatud ja omakäeliselt alla kirjutatud Aleksander Kambergi originaalne teenistusleht pensioni arvutamiseks, mida tõenäoliselt pole olemas üheski arhiivis. Teenistusleht on registreeritud Eesti Kaitseministeeriumis 11. augustil 1936 ja kinnitatud Eesti kaitseministri kindralmajor P[aul] Lille allkirjaga.

Paul Lill (1882–1942) oli Vabadussõja ja riigikaitse tegelane. Ta oli 1925–1933 Eesti kaitseministri abi, oktoobrist 1933 aprillini 1938 Eesti kaitseminister ja aastast 1937 sõjaminister. Oli tõhusalt ja mitmekülgselt arendanud Eesti kaitseväe võimeid ja suurendanud ka relvastust. Ülendati 1921. aastal kindralmajoriks ja 1938. aastal kindralleitnandiks. Määrati 1920. aastal kindralstaabi valitsuse ülemaks ja 02.08.1920 sõjavägede staabi ülemaks. Kindralleitnant Lill oli V/R I/2 kavaler. Ta arreteeriti 1941. aastal ja hukkus ebaseaduslikult represseerituna 1942. aastal Sverdlovskis (EE 1935, EBL TK 1940 ja EE 2000).

Asendamatute arhivaalidena on siinkirjutaja käsutuses isalt päritud, kuid suurte kaotustega ja lähedaste „sõprade“ poolt laiali tassitud fotokogu. Teenistuslehelt on kuupäevalise täpsusega loetav Aleksander Kambergi teenistuskäik Tsaari-Vene armees ja Eesti kaitseväes, väerinnal või „selja taga“. Teenistuslehelt nähtub, et reamees Kamberg on teeninud sundaega Tsaari-Vene sõjaväes rahuajal 25.11.1900–01.08.1904 ja sõjaajal „selja taga” 31.07.1914–30.08.1914. Suures Euroopa sõjas on ta võidelnud eesliinil ilma vaheaegadeta üle kolme aasta: 30.08.1914–06.12.1917 kuni Brest-Litovski läbirääkimisteni ka nende ajal Venemaa ja Saksamaa vahel. Pärast naasmist ilmasõjast, tõenäoliselt idarindelt Galiitsias, on õnnestunud saada aastane vaheaeg, mis oli hädavajalik pikast sõjateest vintsutatud rindemehele.

Siis algas uus sõda, Eesti kodu- ja vabadussõda ning reamees Kamberg astus Eesti kaitseväe koosseisus taas väerinnale, sõdides erinevatel rindelõikudel, vaheldumise eesliinil või toetades liinimehi „selja tagant” alates 23.02.1919 kuni 01.05.1920. Eesti-Vene sõjas on kaitseväe reamees Kamberg sattunud kohe esimesest päevast, 23.02.1919 peale eesliinile ja jäänud sinna kõige ägedamate Lõuna-Eesti lahingute ajal ilma vahetuseta kuni 24.04.1919.

Ka „sajandist võib olla pikem päev ...“ (T. Ajtmatov)
Ilmselt oli siis kaitseväe olukord kevadel 1919 sedavõrd räbal, et kahe kuu vältel ei olnud võimalik väerinna meestele isegi lühiajalist vahetust välja panna. Järgmisest päevast, 24.04.1919 on antud vanale rindemehele aega „selja taga” selg sirgeks lüüa ning hinge tõmmata kuni 30.07.1919. Siis uus käsk tulejoonele asumiseks 30.07.1919–20.09.1919. Õnnekombel saab sellest teada soomusautode divisjoni ülem kapten August Nieländer, kes hädasti vajas orkestrante formeeritavasse muusikakomandosse. Pealegi oli soomustatud vaguni kaitsvate seinte vahel oluliselt ohutum. Sisuliselt tähendas see, et kaitse või rünnaku korral läksid kõik löögiüksuse mehed – nende hulgas ka muusikakomando mehed –, kes ei olnud seotud statsionaarsete relvade teenindamisega rongil, ahelikku rünnakul või kaitsel.

Teatavasti oli eriti raske olukord sel ajal lõunarindel ja kui palju Aleksander Kambergi sõpru ja lahingukaaslasi seal langes, on jäänud teadmata. Sageli ei jätkunud mehi kombekohaseks matmistalituseks, et langenuidki täpsemalt üle lugeda või identifitseerida, sest „... sajandist võis olla pikem päev” (T. Ajtmatov, 1983).

Üht sellist halvaendelist päeva on meenutanud A. Rästas: „Iialgi ei unusta seda külmavõitu varahommikut, kui alamleitnant Variku üles äratasin, teatades, et tema kord on dessandiga kaasa minna. Ta oli väga tusane ja kirus, et peab oma värskelt tallutatud saapad viima punastele. Kaaslaste pärimise peale, miks ta nii rumalasti mõtleb, vastas ta ainult: „Nägin paha und.” Pikemat seletust ta ei andnud ja teiste küsimiste peale ta vastas järsult: „Ah, ma ei taha rääkida!”

Et ta kasukas oli päris kulunud, siis andsin talle oma hästi pehme, pika villaga ja korrashoitud kasuka. Ta ei tahtnud seda vastu võtta, kuid lõpuks andis siiski minu tungivale pakkumisele järele, lausudes tusaselt: „Kui sul tast kahju pole, eks siis anna pealegi. Tagasi sa teda enam ei saa ...“ [---] Varik jäi kadunuks, kuni hiljem, pärast Stakkelni alevi vallutamist, leiti kohalike elanike juhatamise järele ühishaud, kus oli sees 11 laipa, nende hulgas ka kaks meie rongi meest – allohvitser Eduard Rosenberg ja meie Aleksander Varik. Seal ma leidsin ta – lahtikaevatud ühishaua äärel – palja jalu ja minu kasukas seljas, tugevasti verega määrdunud...” („Lr. Sr”, T. Kint).

Päev enne Stackelni lahingut, nagu on leitnant Tõnis Kint seda mäletanud, sattunud tema säärsaapad parandusest eksituse tõttu allohvitser Variku kätte. Kui juba, siis juba ja Kint kinkis need Varikule. Varik olnud kingituse üle väga õnnelik, kuid lausunud nukralt: „Esimest korda mul sõjas korralikud saapad, aga kas ja kui kaua olen mina nende kandja ...“ Hämmastavalt läbinägelik taju ja vaist, millega leitnant Kint kui komandör oleks pidanud arvestama. Aga elu ja sõja seadused ei kattu igapäevases elus.

Samas Stackelni lahingus hukkus luurekäigul ka soomusrongide ülema asetäitja, legendaarne kapten Anton Irv. Tõepoolest hukkus, sest kapten Irv, kraadilt kõige vanem ohvitser soomusautos, pidi veidral kombel ronima esimesena ja endale aru andmata vaenlase frondil autost välja. Need kaks soomusronglast, nagu teisedki langenud, langesid lahingus. Kuid nende eelmiste dessantlaste surmas oli midagi reeglipäraselt ühist: nad olid langenud, täites võitluses oma otsest ülesannet.

Kahe järgneva kangelase, kapten Anton Irve ja Anton Õunapu surm oli eelmistest täiesti erinev ja erakordne isegi rinde oludes. Nende mõlema puhul sai ühiseks saatuseks see, et nad mõlemad erinevates kohtades hukkusid luurekäigul juhusliku kuuli läbi samal moel, mis võis olla välja tulistatud snaipri rauast.

Nii on, et üks võitleb ja langeb, nagu alamleitnant Varik. Teine ei tea isegi, mida ta teeb ja keda ta otsib. Ta on luurel, nagu ta ise arvab, ning samas lakkab äkki kõik olemast: noorus, armastus ja unistused. Aga kõigi nende saatuse ühisnimetajaks jäi sõda, mis neid oli tabanud ja kus nad oma elu andsid. Ainult kurbus ja lein jäid koduste ning kaaslaste kanda. Aeg aga tormas edasi, nagu poleks neid luurajaid ega teisigi võitlejaid kunagi olnud, jäädes varitsema uusi ohvreid ...

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 01/08/2024 08:05:47