Imelisi vaateid Põhja-Norras näeb nii palju, et kus miski oli, ei meenugi. Foto: Mari-Anne Leht

Kreekasse ja teistesse lõunapoolsetesse riikidesse mul soojal ajal asja ei ole, sest viibimine kuumuses võib juba esimesel päeval näguralt lõppeda. Põhjamaade soojakraadid on midagi muud. Sobiva kliima ja karmi, kuid kauni looduse tõttu saigi üks ülipikk reisibussiga sõit ette võetud, kohe põhjanaabrite pealinnast Nordkappi välja, sealt Rootsimaa kaudu tagasi. Ja mis siis, et Nordkapp ei olegi Euroopa põhjapoolseim punkt, uudistamist väärib koht igal juhul.

Auto või bussiga Nordkappi ja sealt tagasi ei ole just lõbus kulgemine, aga lennukiga kuluks ümberistumisi arvestades samuti aega ja rohkem raha. Ise valitud teekond. Kord kümne aasta jooksul võib ju kaheksa päevaga 4000 kilomeetrit sõita, lisaks praamisõidud ja kagunurgast pealinna sõit.

Juba esimesel päeval veeresime bussiga lühikeste vahepeatustega enam kui 700 kilomeetrit. See päev oli Soomeski ülipalav. Vaheldust pakkusid bussiaknasse paistnud Soome järved.

Teisel päeval saime põhja poole suunduva maantee ääres ühte ja teist maa peal uudistada. Nii sattusin esimest korda jõuluvana koju Pajakülla. Tema enda juures käisime ka. Kuigi suur suvi väljas, istus ta akendeta ruumis kõigile teada kostüümis. Võib-olla on visiit jõuluvana juurde ja temaga pildistamine turismigruppidele kohustuslik? Meile loeti sisenemise eel pildistamist keelavad sõnad peale. Ei saa pahandada, see on Jõuluvana naiskonna äri. Lahked neiud klõpsutasid pilte, et neid meile ruttu müüa. Kes soovis, see ostis.

Järgmine peatus oli Tankavaara kullakülas, kus mitte väga ammu otsiti innukalt kulda. Saime uudistada siinset, koguni rahvusvahelist kullamuuseumi.

Tankavaaras andis kullaotsimise niidi kätte eakas saami mees 1930. aastal. 30 aastat hiljem jõudsid kohale professionaalsed kullaotsijad. Nende ja maailma teistes riikides toimetanud kullaotsijate tegemistega saab muuseumis tutvuda, õuealal on päevinäinud kullauhtmise renne ja teisi selleks tööks vaja läinud rajatiste jäänuseid. Kullaotsija elupaika saab samuti sisse kiigata.

Muuseum rajati Tankavaarasse 1973. aastal, et tutvustada kullakaevamisega seotut tulevastele põlvedele. Tankavaara muuseum on maailmas ainus omalaadne, kus saab tutvuda kulla otsimise ajalooga maailma eri riikides, nagu Brasiilia jt, mõistagi saab ennast kurssi viia Tankavaara kullalooga.

Üle 40 aasta korraldatakse siin kullauhtmise maailmameistrivõistlusi, kus pestakse liivast välja kullateri. Viimaseid on korraldajad ise liiva puistanud. Seda lugesin kodus netiavarustest.

Tankavaara jäi meelde sellegi poolest, et selle söögikohas pakuti reisi ühte maitsvaimat salatit ja suppi.

Imetlenud Lapimaa põlisasukaid põhjapõtru, kes häirimatult Tankavaara platsil kõndisid, hakkasime liikuma Norra saamide pealinna Karasjoki poole.

Nordkapp ei olegi Euroopa põhjapoolseim koht
Pooleteisekorruseline hotell, kus Karasjokis ööbisime, on mõnus paigake. Vaatamisväärsused asuvad hotelli lähedal: saamide kunagised hooned nagu saami lavvu ehk püstkoda ja mätasmaja, kus praegu on restoran. Astusin korraks restorani. Akendeta hubane koht ja lahke vastuvõtt meelitasid küll istuma, kuid kõrva taga tuksus teave kõrgetest hindadest ja pöörasin tänades tagasi.

Eemal asub omanäolise arhitektuuriga Norra saamide parlamendihoone, mille katuse all on ka saamide raamatukogu, raadio ja teisigi asutusi. Hoone avati 1989. aastal. Parlamendis on 39 esindajat ning valimised toimuvad iga nelja aasta järel.

Ees ootas sõit Nordkappi, mis teadvusse on kinnistunud Euroopa põhjapoolseima punktina, kuid kahjuks nii see ei olegi.

Nordkapi kaljule andis nime inglasest kapten 1553. aastal, kelle juhitud ekspeditsioon otsis põhjapoolset teed vist Hiina ja möödus kõnealusest kaljust.

Pilet külastuskeskusse ja sealt platoole on päris krõbe, ligi 28 euro ringis, kuid see-eest kehtib, arvestades muutuvat ilma, 48 tundi. Kui ümbrus olnuks udu meelevallas, jäänuks meil vaade karmile hallile merele nägemata.

Platoo, millel huvilised kõnnivad, asub 307 meetri kõrgusel merepinnast ja on mõistagi aiaga piiratud. Siin ei kasva ainsatki puud, sest tuul pühiks need ruttu minema. Sellel asub ilmselt Euroopa üks kuulsaimaid gloobuseid. See gloobus on pea kõigil kohapeal müüdavatel Nordkapi-teemalistel külmkapimagnetitel ja postkaartidel.

Nägime ka kividest laotud verstaposti, millel Norra oluliste kohtade nimed. Kusagil on Nordkapi lahingu mälestustahvel, sest viimase suure sõja ajal sõditi sakslastega siingi.

Kui gloobuse ees aia äärest alla vaadata, näeb ääretut halli ja karmiilmelist veepinda. Nordkapi all loksuvad Norra mere veed kokku Barentsi mere lainetega. Siit on põhjapooluseni üle 2100 kilomeetri. Ilm on siin kiiresti muutuv. Meie pooleteisetunnise kohalolu ajal sadas vihma ja vahepeal näitas ennast päikegi. Tuul oli mõistagi leebusest kaugel.

Kus siis asub Euroopa põhjapoolseim punkt? Kirjutatakse rohkem kui ühest punktist. Nii Nordkapp kui ka selle naabruses asuv Knivskjelloddeni neemel asuv punkt on Magerøya saarel. Saarele saab juba läinud sajandi lõpust seitsme kilomeetri pikkuse veealuse tunneli ja seejärel veel mitmekümne kilomeetri pikkuse tee läbimise järel. Enne seda pääses saarele praamiga.

Knivskjellodden on 1450 meetrit Nordkapist põhja pool ja sinna viib Nordkapist matkarada. Mandri-Euroopa põhjapoolseim punkt asub samuti Norras – Nordkapist üleval pool, Nordkinni neemel.

Tark Google annab teada, et Euroopa põhjapoolseim punkt võib veel sadu kilomeetreid põhja pool asuda: kas Norrale kuuluvas Svalbardi saarestikus või koguni Franz Josephi maal, kui viimast Euroopa alla loetakse.

Nordkapp on oma koha kinnistanud, vähemalt turistidele ja vist ka Norra riigile. Turistide tarvis ehitati siia suur külastuskeskus 1988. aastal. Hoones on pood, kinosaal, kohvik ja ilmselt veel midagi.

Kinosaalis jooksvalt filmilt näeb, et talvel on platoole tuleva tee olud ülimalt karmid ja teele pääsevad vaid oludega arvestada oskavad juhid. Viimast lõiku läbivaid sõitjaid saadab tihti julgestus. Poes on kaupadel kauguse kohta väärilised hinnad: üks magnet maksis kuus eurot ja mõned sendid pealegi. Mõned magnetid ikka raatsisin osta. Kuid teisalt, Kirnas küsiti mõisat kujutava magneti eest viis eurot ja seda pidasin paljuks.

Just Nordkapi kohvikus sõin maitsvaimaid vahvleid, mis valmisid ostjate silme all. Teistes paikades ostetud vahvlid ei olnud pooltki nii maitsvad. Teadjate sõnul armastavat norralased vahvleid, just pehmeid ja paksemaid, millele nad moosi ja vahukoort peale panevad.

Rõõmu ja kurbusega lahkusin Nordkapist: rõõmus, et ära käisin, ja kurb, et aega rahulikuks uudistamiseks nappis.

Lofootidel saab rorbudes ööbida
Et reisi reklaamitigi kui tutvumist Norra põhjaosaga, saime veel põnevaid paiku külastada ning arvukaid fjorde ahhetades nii bussiaknast kui ka maa pealt imetleda.

Alta piirkonda sattunutel tasub kindlasti Alta linna südames asuv uus kirik ära vaadata, ka neil, kes ei ole usuga sina peal. Juba välisilme on omanäoline: ringikujuline hoone, mille lõpetab kitsast ringi meenutav tipp. Betoonist hoone on väljast kaetud titaanilehekestega.

Seest on kirik lihtne ja hele. Sisenejale vaatab vastu pronksist Kristuse kuju, sest sein kuju taga on sinakas. Nimi on 2013. aastal sisse õnnistatud hoonele sobiv – „Virmaliste katedraal”.

Sajandeid vanemad on ühe raske nimega fjordi maapoolses tipus olevad kaljujoonised, osa koguni 6000 aastat vanad. Lamedatel kividel on inimeste kujutiste kõrval põhjapõtrade, lindude omad, samuti kujutised jahist ja kalapüügist.

Mõnusalt vaikne paik, mida kindlasti ei ole Lofootide saarestiku saared, mis praegusel ajal turistidest kihavad. Üks paik saarestikus oli siiski vaikne, see, kus me rorbudes öö veetsime. Rorbu on kalurimajake, mida kasutati kalapüügi hooajal elamiseks. Rorbu ehitati maa peale, kuid hoone üks ots oli vees asunud vaiadel. Nii sai paadiga vaevata rorbu kõrvale sõita. Olukord on aga muutunud, kala ja kalureid on vähemaks jäänud. Vanad rorbud on turistide tarvis ajakohastatud ja neile uusigi lähedusse ehitatud.

Rorbus, kus meid ööseks majutati, oli kolm pisikest tuba, üks suur köök-võõrastetuba ja esik. Kaluri tunnet selles ei tekkinud, sest rorbu oli igast küljest maapinnaga ümbritsetud ehk ükski ots ei olnud vees olevatel vaiadadel.

Lofoodid, mille külad on kõrgusse pürgivate mägede jalamil, on kalapüügi paik, mida kinnitasid siin-seal suured tursa kuivatamise restid. Vaalagi tohivad norralased veel püüda.

Käisime mitmes külas, koguni lõpuni, Å külani, kus maantee saabki otsa. Saarestiku saared on omavahel ühendatud kas sildade või veealuste tunnelitega.

Lofootide saarestikus on vähemalt kuus suuremat saart, millest ühel, Vestvågøya saarel, on ammusel ajal asunud viikingite pealiku pikkmaja. Samale kohale on ehitatud viikingite maja eeskujul pikkmaja, et külastajad saaksid reaalse ettekujutuse sellest. Viikingite ajal olid sellised majad Norra kõrval ka Rootsis, Taanis ja Islandil. Viikingite aega loetakse peale laevaleide Salme külas Saaremaal 750. aastast 1050. aastani.

Norrast mindi ammusel ajal Islandile
Kohalik giid ütles, et samas kohas omal ajal asunud postidele ehitatud pikkmaja kuulus pealikule, sest vaid pealike majad olid nii pikad. „Maja oli 83 meetrit pikk, tavaliste viikingite majad olid 10–12 meetrit pikad,” rääkis ta.

Rekonstrueeritud majas on vaid üks muudatus: hoone keskosas asub kaks tänapäevast tualetti. Viikingid käisid öisel ajal loomulikke vajadusi rahuldamas maja loomade poolel või õues.

Pikkmaja paremal poolel on suur ruum, kus viikingid kogunesid külmal ajal mitmesuguste tööde tegemiseks. Siin olid ammu ja on praegugi kangasteljed ja seinte ääres pingid, millel ammusel ajal ilmselt ka magati.

Pikkmaja keskseks kohaks oli tulease, mis rekonstrueeritud hoones jääb välisuksest vasakule. Lõkkel tehti süüa, lõke andis sooja, selle ümber kogunesid viikingid jutte rääkima ja tulevaste retkede plaane pidama. Nad võisid aastas röövretkedel olla üle kahe kuu.

Pikkmaja vasaku poole lõpp jäi loomadele, praeguses hoones on seal ka tööriistad.

Lähedal asuvas külastuskeskuses saab samuti filmi vaadata nagu Nordkapiski. Siinne film läheb ajas enam kui kümme sajandit tagasi.

Kolm aastat tagasi kuulsin Islandil, et saare asustasid 9. sajandil norralased. Miks nad lahkusid kodust, kus tänini on Norra põhjaosas ruumi piisavalt? Film andis vastuse. Viikingite ülikud tahtsid oma võimu teiste anastamisega laiendada, kuid viimased eelistasid allumise asemel Islandile minna.

Meilgi oli aeg Lofootidel praamile minna, et Bodøsse öömajale sõita. Sealt algas tagasitee – Norra ja siis Rootsi Stockholmini välja.

Kodus, pikema kosumise järel küsis tuttav: kas siis üheski linnas ei käinudki? Käisime ikka. Igaüks omas tempos tegi tuulises Trømsos õhtuse jalutuskäigu, sama tegime viimasel õhtul Sundsvallis Rootsimaal ning Stockholmi kuningalossile sai ka pea ring peale tehtud.

Kas see käik tasus ära? Loomulikult, sest loodus Põhja-Norras on imeline, mida on võimatu sõnades edasi anda. Ja 307 meetri kõrguselt näeb Barentsi merd vaid kord elus.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 25/07/2024 09:04:30