Kronoloogilisi vaatlusi. Juuni 1919
05.06. Algab Landeswehri sõda.
19.06. Pariisis esitab Eesti välisdelegatsioon rahukonverentsi esimehele avalduse, milles taotletakse Eesti tunnustamist iseseisva vabariigina.
19.06. Punaarmee alustab pealetungi Põhjakorpuse vastu. Augusti alguseks taandub korpus Ingeri järvede piirkonda.
19.06. Toimub Eesti Ajakirjanikkude Ühingu asutamiskoosolek. Ühingu loomise algatajad on Jaan Tomp, Paul Olak ja Jakob Mändmets.
28.06. Alistatud Saksamaa kirjutab alla Versailles' rahulepingule. Selle koostisosaks on ka Rahvasteliidu põhikiri.

Juuli 1919
08.–26.07. Pihkva-Ostrovi-Porhovi rindelõigus peab Eesti sõjavägi punaarmeega ägedaid lahinguid. Väeosad ilmutavad tõrksust sõdimise vastu võõral maa-alal.
09.07. Hakkab kehtima Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord. Selle kohaselt esindavad saksa, rootsi ja vene kogukonna huve valitsuse juures rahvussekretärid.
13.07. Petrogradi Nõukogu esimees Grigori Zinovjev teatab ajalehes Derevenskaja Kommuna, et punaarmeele on antud käsk mitte ületada Eesti piiri.
14.07. Tallinnast läheb Saksamaa poole teele aurik Babylon, mille pardal on ligi tuhat riigi- ja baltisakslasest põgenikku.
31.07. Weimari Rahvuskogu võtab vastu Saksamaa põhiseaduse.

August 1919
02.08. Esimesed Eesti Vabadusristid antakse seitsmele Briti ohvitserile. Nad ei saa neid vastu võtta, sest selleks puudub kuninga luba.
04.–11.08. Eesti sõjavägi peatab Ingeri järvede piirkonnas punaarmee edasiliikumise. Samal ajal avaldas Noor-Eesti kirjastus Tartus väikeseformaadilises köites A. H. Tammsaare filosoofiliste tööde kogumiku „Sõjamõtted“ (244 lk).
10.08. Tallinnas moodustatakse Vene loodepiirkonna valitsus (Loodevalitsus).
20.08. Briti välisminister Balfour teeb Pariisi rahukonverentsil ettepaneku tunnustada Eestit de jure. Prantsusmaa ei toeta seda ettepanekut.
25.08. Eesti sõjavägi taandub Irboska kindlustatud positsioonidele, olles loovutanud Pihkva Vene valgete armeele.
26.08. Riias toimub Nõukogude Venemaaga sõdivate riikide sõjaväejuhtide ja valitsusesindajate nõupidamine. Kavandatakse uut pealetungi Petrogradile. Eestit esindab nõupidamisel Johan Laidoner.
30.–31.08. Tallinnas toimus Eesti ametiühingute kongress. Valitsuse korraldusel see katkestati poliitikasse sekkumise tõttu, 102 kongressi delegaati vahistati ning saadeti maalt Venemaale. Nii avaldasid selle kohta Eesti allikad. Kuid Venemaal kardeti asjast juba enamat.
31.08. Vene SFNV teeb Eestile ametliku rahupakkumise.

September 1919
Esimesed läbirääkimised rahu küsimuses enamlastega olid toimunud 17. ja 18. septembril 1919 Pihkvas. Eestlaste rahudelegatsiooni juhatas Ado Birk, sõjaväelasi esindasid kindralstaabi ülem J. Rink ning soomusautode kolonni ülem A. Nieländer. Päevalehe toimetusest oli kaasas V. Kures ja valitsusest riigikogu liige M. Püümann. Nagu teada, kukkusid need läbirääkimised nõrga ettevalmistuse ja naeruväärseks kitsendatud volituste saatel kolinal läbi.
03.09. Asutav Kogu võttis vastu Riigi Majandusnõukogu seaduse.
10.–12.09. Riias toimus Balti riikide peaministrite nõupidamine, et kooskõlastada välispoliitikat. Nõupidamise algataja oli Eesti.
12.09. Asutava Kogu istungil teatas Jaan Poska, et Eesti on valmis Venemaaga rahuläbirääkimisi alustama.
12.09. Münchenis osales 5. jaanuaril loodud Saksa Töölispartei koosolekul Adolf Hitler.
14.–15.09. Tallinnas oli Soome, Eesti, Läti ja Leedu pea- ning välisministrite konverents. Otsustati, et rahuläbirääkimisi Venemaaga peetakse ühiselt ja separaatrahu sõlmimine on välistatud.
15.09. Tallinnas toimus Balti riikide sõjavägede ülemjuhatuste esindajate nõupidamine.
15.09. Eesti-Läti piirikomisjon tuli Valga linnas taas kokku ja selle lähemates valdades korraldati rahvaküsitlus. 14 179 küsitletust määratles 7064 end eestlasena ja 5496 lätlasena.
15.09. Vene SFNV tegi Soomele ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi.
17.–18.09. Pihkvas leidis aset Eesti-Vene rahuläbirääkimiste esimene voor. See lõppes tulemusteta.
19.09. Eestis kehtestati Asutava Kogu määrusega üldine koolikohustus 9.–14. eluaastani nelja õppeaasta ulatuses.
23.09. Suve jooksul üha paremale kaldunud Eesti Rahvaerakonna ministrid Jaan Poska ja Jüri Jaakson teatasid enda valitsusest lahkumisest.
29.09.–01.10. Tartus toimus Balti riikide ning Soome pea- ja välisministrite II konverents. Eesti kaitses järjekindlalt rahuläbirääkimiste alustamist, Soome peaminister Juho Heikki Vennola ja välisminister Rudolf Holsti olid selle vastu, Läti ja Leedu jäid kõhklevale seisukohale.

Oktoober 1919
01.10.Tartus asutas kunstiühing Pallas kunstikooli.
04.10. Eesti välisminister teatas Vene SFNV valitsusele, et Balti riigid on valmis alustama rahuläbirääkimisi Tartus sama aasta 25. oktoobril.
08.10 Vene läänearmee alustas pealetungi Riiale.
10.10. Valge loodearmee alustas pealetungi Petrogradile.
10.10. Eesti Asutav Kogu võttis vastu maaseaduse.
16.10. Tallinna Õpetajate Seminaris algas õppetöö. Avaaktus oli 15. septembril.
20.10. Tallinnas toimus Riigi Majandusnõukogu esimene istung. Esimeheks valiti Jaan Tõnisson.
28.10. Suurbritannias saadeti sõjakabinet laiali.

November 1919. Komissar Litvinov saabub Tartusse
Läbirääkimiste uus ring algas Vene diplomaadi Maksim Litvinovi (1876–1951) toimetamisega Tartusse novembris 1919. Vene väliskomissari abi Litvinovi tuleku põhiraskus ja julgeolek läbi kahe rinde Irboskast Tartusse oli antud Eesti esinduse vastutusse. Otseselt oli Tartu rahukonverentsi juht Poska pannud selle missiooni William Tominga õlgadele, kuna sellest võis sõltuda pikale veninud Eesti-Vene sõjalise konflikti väärikas kokkulepe.

„Oli laupäev, 15. november 1919, kui algas minu seikluste seeria N. Vene väliskomissari abi M. M. Litvinoviga läbi kahe rindejoone Eestisse. Vene diplomaadi saabumine Eestissse keset Vabadussõda oli sissejuhatuseks Tartu rahukonverentsile,” alustab Tomingas juttu oma eesseisvast missioonist Pihkvasse, kuhu tal tuli sõita Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoneri usaldusisikuna. „Olin varem Laidoneri näinud mitmel koosolekul ministeeriumis ja mujal, kuid mitte temaga kõnelenud.”

Sellepärast on Poska kui eesseisva rahukonverentsi juhataja võtnud enda ülesandeks esitleda ülemjuhatajale nii diplomaatiliselt kui isegi isalikult noort mereväe leitnanti William Tomingat. Laidoner jäi üsna kõhklevaks, enne kui lausus vahele: „Aga Tomingas on sõjaväelane, mereväe leitnant. Kas valitsus viimati ei kahetse, et tema saatmine ei ole tark tegu” (W. T.). Kuid Poska jäi enda otsusele kindlaks.

Teatavasti kulges Tominga missioon läbi Võru ja isegi kahel korral. Kui Litvinovi esindus oli toimetatud Pihkvast ohutult Poska diplomaatilisse eravagunisse, „... palusin kolonel Partsi viivitamatult anda vedurijuhile korraldus lahkuda Irboskast, esialgu kasvõi Võrusse”. (W. T., „Mälestused”, 1970) Ärevuse põhjuseks olid Partsile alluvad soomusronglased, kes olid haisu ninasse saanud ja piirasid tõrjumatult Poska vagunit. Kuna oli tegemist vaenuliku riigi delegatsiooniga, võis soomusronglastelt karta mistahes ekstsesse. Siiski toimus kõik viperusteta ja Litvinovi missioon jõudis ohutult Tartusse. Tol ajal oli Petseri-Tartu liin veel ehitamata ja rongisõit Tartust Pihkvasse või vastupidi toimus üksnes läbi Võru ja Valga.

Läksid aastad ja siis, kui Tomingas oli Võrust ammugi läinud, tõi aeg nagu tagasivaateks Tominga missioonile Võrru tema veetleva erasekretäri pr Liivi Lepiku. Ja kui temagi oli Võrust lahkunud, jõudis tagantjärele siia, Vabadussõja heitluste peatandrile, vana meremehe William Lynni vahendusel Liivi Lepiku veelkordseks meenutuseks tema enda käega ülestähendatud Tominga „Mälestuste“ autorieksemplar ja selle kirjapaneku tänutäheks Tominga „Vaikiv ajastu Eestis“, kus mõlema teose sünnilugu meenutav Tominga autograaf.

„Mälestuste” sissejuhatuses on Tomingas märkinud: „Saatus on olnud minule helde. [---] Aga ülimal määral õnne osutas ta mulle seega, et lubas mul seista minu kodumaa iseseisvuse sünnihälli juures ja seda mitte üksi vaatlejana, vaid hälli ühe kaasakiigutajana. Seda õnne loen haruldasemaks oma elus.”

„Vaikiva ajastu ...” sissekanne ja pühendus Liivi Lepikule veenab meid, et nii see tõepoolest kord oli. Iseasi, kus lõpeb elav reaalsus ja algab matemaatiline irratsionaalsus? Mõnikord tundub, et isegi saatusel on oma mängud ja mängulust, mida ta aeg-ajalt harrastab meiega mängida, küsimata, kas need meid ka rõõmustavad või mitte. Või on üks tema mängudest selles, et neist teostest saaksid veel kord mälestused või mälestuste mälestused, nagu Tammsaare on enda mõtisklustes tõdenud. Vaevalt keegi oskab sellele vastata või saab seda fantaasiat tõsiselt võtta. Aga selleks polegi vajadust. Kõik on juba saanud tardunud ajalooks, mida igaüks võib oma kujutluste kohaselt tõlgendada.

Kuid tõsi on seegi, et esimene tutvus Tominga mälestustega sai alguse ülikooli ajal Tiigi tänava ühiselamus üsna erilisel moel, kui Tominga teosed ei olnud Eestis veel raamatuks sündinud. Et müstika nii väga müstiline polnudki, nähtub Tominga omakäelisest sissekandest „Vaikiva ajastu ...” esilehel: „Tänutäheks pr. Liivi Lepikule, minu kaastöölisele mälestuste kirjutamisel. New York, 27 nov. 1969 Thanksgiving Day. Wil. Tomingas”. Vaevalt, et kõrges eas Tomingas oleks selle konarliku pühenduse puhul meenutanud New Jersey Marine View Plaza 22. korrusel enam Vabadussõja sündmusi Pihkvas või Tartus. Nagu teada, avaldati mälestused järgmisel aastal, 1970.

Kahjuks õnnestus Liivi Lepikul viibida Eestis ainult mõned päevad. Järgmine aasta viis Tominga mälestuste ja Tartu rahu sündmuste vahetu kirjeldaja toonela taha.

Lepikule kuulunud Tominga raamatud andis siinkirjutajale üle Liivi Lepiku lesk William Lynn järgmisel aastal pärast abikaasa surma. Ning saatusest oli määratud, et need haruldased trükised jõuaksid Kasaritsa-Kubijale. Sellega selgus ka raamatute päritolu ja kinkija vaoshoitud saladus, mis Liivi Lepiku külastuse ajal veel avalikuks ei tulnud. Võime üksnes niipalju sedastada, et Tominga „Mälestuste” käsikirjalise eksemplari on dikteerinud autor vahetult Liivi Lepikule. Vaieldavaid sõnastusi on koos autoriga ilmselt korrigeeritud, sest teose eeslehel on selgitav märkus „Autori kirjaviis muutmata”. Küllap oli siis selleks põhjust. Usutavalt oleks võinud Tominga teostest ja esmajoones läbirääkimistest Nõukogude Venemaaga kujuneda täiendav teema, kuid kahjuks astus surm liiga varmalt vahele. On ainult Liivi Lepiku vahendatud ja trükipressis avalikuks saanud teos. Kõik, mis üle selle või selle taha on jäänud, on aeg viinud jäädavalt igavikku.

05.–06.11. Tallinnas toimus vabrikutööliste streik. Sõja raske koorem lasus Eesti nõrgal majandusel ning rahva elujärg oli oluliselt halvenenud.
09.11. Tartus toimus Balti riikide esindajate konverents. Eesti valitsus teatas, et rahu sõlmimine Vene SFNV-ga on vältimatu.
11.11. Eesti valitsus tunnistas loodearmee ja loodevalitsuse paiknemise Eesti territooriumil ebasoovitavaks.
17.–19.11. Asutav Kogu kinnitas valitsusjuhiks Jaan Tõnissoni. Uus Eesti valitsus otsustas, et Venemaaga alustatakse rahuläbirääkimisi ka siis, kui Soome, Läti ja Leedu jäävad kõrvale.

Detsember 1919
01.12. Tartu ülikool alustas tegevust rahvusliku ülikoolina.
05.12. Tartus algavasid Eesti-Vene rahuläbirääkimised.
07.–20.12. Punaarmee ründas Narvat, kuid eestlased suutsid selle üksustele vastu seista. Viimane meeleheitlik rünnak Narvale toimus 28.–30. detsembril enne ajutise relvarahu väljakuulutamist.
13.12. Londonis otsustas Entente'i kõrgem nõukogu toetada Vene valgekaartlasi.

Algas Eesti-Vene relvarahu
31.12. Eesti Vabariik ja Vene SFNV sõlmisid vaherahu. Sõda Venemaaga oli lõppenud. Eesti rahudelegatsiooni juht Jaan Poska ja Vene SFNV delegatsiooni juht Adolf Joffe kirjutasid Tartus alla vaherahu kokkuleppele. See tähendas sõjategevuse lõpetamise algust 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 Tallinna aja järgi. Sel kohtumisel parafeeriti (kinnitati esialgselt) kokkulepped vastastikuse tunnustamise, riigipiiride ja tagatiste kohta.

Jaanuar 1920
03.01. Kell 10.30 hakkas kehtima Eesti-Vene sõjas relvarahu.
05.01. Eesti valitsus lubas Vene loodearmee väeosadel lahkuda Eestist.
05.01. Poola ja Läti üksused tõrjusid punaarmee Daugavpilsist välja.
06.01. Brittide vahendusel leppisid ülemjuhatajad Laidoner ja Balodis Valgas kokku, et Eesti-Läti piiril säilib senine olukord. Paar päeva hiljem otsustasid Eesti ja Läti esindajad, et Valga jagatakse mõlema riigi vahel.

Jaanuari 10. päeval 1920 jõustus Versailles' rahuleping.
16.01. Pariisis toimus Rahvasteliidu nõukogu esimene istung. Entente’i kõrgem nõukogu otsustas lõpetada majandusblokaadi Venemaa suhtes. USA-s jõustus kuiv seadus, mis keelas alkohoolsete jookide tootmise, veo ja müügi.
25.01. Valitsus kiitis heaks Venemaaga sõlmitava rahulepingu projekti ja volitas rahudelegatsiooni lepingule alla kirjutama.

Veebruar 1920. Tartu rahuleping Eesti ja Venemaa vahel on sõlmitud ja ratifitseeritud
02.02. Kell 0.45 kirjutati Tartus alla Eesti Vabariigi ja Venemaa rahulepingule.
04.02. Ülevenemaaliste Tööliste, Talupoegade, Punaväelaste ja Kasakate Saadikute Nõukogu Täidesaatev Keskkomitee ratifitseeris Tartu rahulepingu.
07.02. Irkutskis hukati enamlaste revolutsioonikomitee otsusel Vene admiral Aleksandr Koltšak (1873–1920).
10.02. Valitsus andis määruse varasemate aastakäikude meeste armeest demobiliseerimise kohta. Demobilisatsioon algas 26. veebruaril.
13.02. Asutav Kogu ratifitseeris Tartu rahulepingu.
18.02. Asutav Kogu hakkas arutama Eesti Vabariigi põhiseaduse projekti
23.02. Eestist lahkusid Vene valgete loodearmee juhtivad sõjaväelased eesotsas armeejuhataja kindral Nikolai Judenitšiga (1862–1933).
30.02. Moskvas vahetasid Eesti Vabariik ja Vene SFNV Tartu rahulepingu ratifitseerimiskirjad. Rahuleping oli sõlmitud ja Tartu rahu oli omandanud juriidilise tähenduse.

Rahu ja vabadus oli rahval kätte võideldud ja kõik lubadused, mida valitsus rahvale oli jaganud, ootasid täitmist. Mõni latifundiumi omanik võis uhkeldada mõisasüdamikuga, teisele oli ka popsikoht auasjaks. Mõni sai raudristi, paljudele jätkus ka puuriste. Enamik maaihaldajaid pidi aga leppima üksnes õhku kirjutatud lubadustega või Laksi Tõnise kombel „... seitse jalga pikkusele, neli jalga lai, maatükk kuskil metsaserval, talle antud sai”. (Eessaare Aadu, „Valitud teosed, II: Metsa serval”, Leningrad-Moskwa, 1919, 1935)

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 11/07/2024 09:18:58