Heinategu kolhoosiajal 1950. aastatel Räpina mail. Foto: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Seda aega, kuidas eelmisel sajandil vikati, reha ja hangu ehk viglaga heina tehti, mäletavad tänapäeval need, kes elanud pool sajandit ja rohkemgi. Võru instituudi muuseumiosakonna juhataja Kersti Lilosoni kaasabil saate teada, kuidas tehti heina nii esimesel iseseisvusajal kui ka nõukogude ajal.

Kersti Lilosoni sõnul oli 1920.–1930. aastatel Eestimaa taludes palju lehmi ja lambaid ning vähemalt üks-kaks hobust. Igal talu juurde kuulusid suured heinamaad, mis paiknesid talu vahetus läheduses, kuid sageli ka kilomeetreid eemal.

Muuseumis on Rõuge kandi elaniku Floriida Sillavee kirjeldus heinateost 1940. aastal. Sillavee kirjeldus on muuseumis võrukeelne.

Peale jaanipäeva hakati heina tegema. Heina niideti vikatiga, mis oli sepal tehtud. Heina niitmist alustas peremees. Tema taga siis teised niitjad. Niitma mindi hommikul vara, kastega. Kui ilus päev oli, siis löödi heinad kaarist laiali. Õhtupoolikul riisuti hein kokku ja pandi rukka. Teisel päeval laotati nood poolkuivad heinad uuesti maha. Neid heinalaotusi palati (pöörati ümber) iga paari tunni järel rehadega läbi. Kui hein sai päris kuivaks, siis veeti hein koju ja aeti küüni.

Liloson märkis, et külast kaugemal asuvatele jõe- või järveluhtadel asuvatele heinamaadele, mis olid siiludena talude vahel ära jagatud, läks külarahvas tavaliselt koos.

„Mitme päeva toidumoon võeti kaasa, magati kohapeal asuvates heinaküünides või ka lageda taeva all. Kuna rahvast, iseäranis noori, oli palju koos, siis saatis heinategemist ikka nali, naer ja laul. Kaugematelt heinamaadelt tehtud heina polnud tihtipeale võimalik teeolude tõttu kohe koju vedada. Sellistel puhkudel aeti kuivad heinad kohapeal olevasse küüni või pandi suurde kuhja ja heina kojuvedu algas alles talve saabudes,” kirjeldas ta.

Floriida Sillavee:
Kui heinalt tuldi, siis oli too laulmine. Nood polnudki õiged heinalised, kes ei laulnud. Õhtuti oli kogu luhasoo lauluhääli täis. Luhal oli palju kihulasi, nood ei andnud öösiti sugugi hingerahu. Kui siis kuhjapesasse magama mindi, siis tükiti sügavale heinte sisse, nii et need kihulased ligi ei saaks.

Võõrvõimu ajal teised tavad
Nõukogude võimu kehtestamise järel algas Eestis kolhooside moodustamine, mille käigus viidi talulehmad ja -hobused käsu korras ühislautadesse ja -tallidesse ning varem taludele kuulunud heinamaad riigistati. Maamajapidamises lubati pidada vaid ühte lehma ja tema ületalve pidamiseks vajaminev hein tuli maainimestel kokku kraapida kraavipervedelt ja võsavahelistelt soistelt niidulapikestelt. Kuigi paljudel maainimestel olid alles varasemast ajast pärinevad hobuniidumasinad, seisid need sageli kasutult, sest polnud hobuseid masinate ette rakendamiseks.

Lilosoni sõnul hakkasid alles 1970. aastate alguses majapidamistesse jõudma kas isevalmistatud või kusagilt hangitud traktorid, mille taha sai haakida kas niidumasina või looreha. Muidugi oli ka võimalus lasta kohaliku majandi traktoristil pudeli viina eest oma heinamaalapp maha niita.

Heinategu oli kuni 1980. aastateni meie maaelanikel üks raskeimaid töid, milleta ei möödunud Eestimaa taludes ükski suvi. Kuna tegemist oli suuremas osas käsitsitööga, siis olid heinategemisse kaasatud kõik pereliikmed, kes vähegi reha või vikla käes hoida jõudsid. Nii oli see ammusel tsaariajal, Eesti Vabariigi aastatel ning ka hiljem, pikal nõukogude perioodil.

„Tänased kuue ja -seitsmekümneaastased mäletavad väga hästi kas oma maakodus või vanavanemate juures heinamaal ja -küünis möödunud suviseid koolivaheaegu. Heinategemise erinevused seisnesid läbi aegade üksnes tööde mastaapsuses ja mehhaniseerituse astmes,” rääkis muuseumiosakonna juhataja, kes oli lapsena samuti heinatöödel abiks.

Heinategu Navi kandis majandi ajal
Liloson meenutas heinategu kunagises Kalevipoja kolhoosis Võru rajoonis, kus tema isa Aksel Kattai töötas autojuhina: „Samaaegselt heinategemisega kodus Navi külas toimus söödavarumine ka kolhoosis, seetõtu jäid kodusel heinamaal toimetamiseks vaid napid varahommikused ja hilisõhtused tunnid. Varavalges, kui kaste veel maas oli, niitis isa vikatiga lapikese heinamaast kaaridesse maha. Laste ülesandeks jäi ilusa ilma korral need ennelõunal mõne toika või rehavarrega laiali lüüa ning siis päeva jooksul paaril korral läbi lüvvä (ümber pöörata). Vastu õhtut, kui vanemad kodus tagasi olid, algas heina kokkuriisumine ja hunnikutesse panemine. Järgmisel hommikupoolikul tuli see kõik jälle laiali laotada ja korduvalt läbi lüvvä. Kiireks läks siis, kui Haanja pealt või Krõbetski metsa tagant hakkas äiksepilv kerkima. Poolkuivad heinad tulid siis kähku kokku riisuda ja hunnikutesse panna. Juhtus sedagi, et vihm tuli nii äkki, et kuivad heinad jäid laiali ja järgmisel päeval tuli nende kuivatamisega otsast alustada.”

Ta sõnas, et ristikheina, mida neil väikesel lapil kasvatati, pani isa enda tehtud kärbikutele või redelitele rõuku ja sel lasti seal senikaua olla, kui hein kuiv oli.

„Kui heinateo ajal juhtusid olema vihmased ilmad, siis oli heina kuivatamisega palju jändamist, sest heinarõugud ligunesid läbi ja hein muutus kollasemaks, mis loomadele mitte üks raas ei maitsenud,” pajatas Liloson.

Nende majapidamises veeti hein varju alla õhtuti. „Talus valmisid 1920. aastal uus laut ja küün, mis 1940. aastatel natsionaliseeriti ja tehti kolhoosi hobusetalliks. Tänu sellele oli kokkuleppel tallimehega võimalik kasutada heinaveoks nii hobust kui vankrit. Tavalisele taluvankrile seati peale nn heinaredelid ja vedu võis alata. Hiljem kasutati heinte kojuveoks isa tööautoks olnud veoautot ning veelgi hiljem ise monteeritud traktorit,” meenutas Liloson. Ta lisas, et lastele oli heinavedu töö lõbusaim osa, sest vahva oli kõrge heinakoorma otsas koju sõita ja seejärel heinte küüniajamise ajal kihti kinni sõtkuda.

Niidupäev Karilatsi vabaõhumuuseumis
Karilatsi vabaõhumuuseumi muuseumipedagoog Marge Luude ütles, et muuseum alustas 2021. aastal niidupäevade korraldamist.

„Meie niidupäeval näeb mööda vana postiteed liikleja vikatiga niitmist just teeäärsel heinamaal,” sõnas Luude ja lisas, et niitjad on ikka nii riides nagu ammusel ajal, linastes särkides, ja liiguvad üksteise järel.

Luude sõnul on tegu ikkagi muuseumit tutvustava teemapäevaga. „Alustame päeva kell 10 hommikupoole, mille kohta üks kommenteerija kirjutas, et „kes siis nii hilja heinamaale läheb”. Õige ta ju on, et heinale mindi ikka vara hommikul.” Vara oli hein märg ja seda oli kerge niita.

Karilatsi vabaõhumuuseumis oli ka läinud laupäeval ehk 29. juunil järjekordne niidupäev. Osalejaid on tavaliselt olnud kümmekond ja enamgi. Teeveer on alati puhtaks niidetud ja kui heina paar korda ka puurehadega on ümber keeratud, näeb üht heinateo tulemust – heinarõuku.

Heinarõugud ja -saod, mis olid möödunud sajandil Eestimaal suvekuudel nii iseloomulikud, on paraku tänapäevaks unarusse vajunud.

Muuseumis näeb ka niitmiseks vajalikke tööriistu: varrega vikatit, luiske ja pinnimispakku. Igaüks saab vikativarre pihku võtta ja asjatundjailt niitmiseks vajalikke töövõtteid õppida ja nõu küsida.

Lisaks muuseumikogu tööriistadele saab uurida ka niidutaimede kohta välja antud kirjandust ning loomulikult tutvuda kogu muuseumi väljapanekuga.

Muruniidutraktor jõudis Karilatsi muuseumi tööriistaparki alles käesoleval sajandil. „Selle ajani niideti vikatiga, väiksemaid lappe niideti väikse mehaanilise muruniidukiga, kuid ega toona muuseumil nii suuri lagedaid alasid ei olnudki,” edastas Luude.

Hainatego
Heino Sikk

Oh ilm, oh ilmakõnõ kallis
Sa mine ütskõrd põvvalõ
Sõs miiki saami uman kandin
Täisjõuga minnä hainalõ

Nii lätsimigi varra Perämäele
Kõik: latsõ hobõnõ ja kari
Ja tõsõs vanaesäle
Jäi ainult pümme Mari

Mi vanaesä põdõsi
Jo kevädisest aost
Ja pümme Mari ütelgi
Tal surmahädä maost

Ja kui mii hainalt tagasi
Tüüst vaivat pümmen jõudsõ
Sõs vanaesä magasi
Ja hindä matmist nõudsõ

Mis tetä käärin hainaga
Kui vanaesä matta
Mis teemi talvõl karäga
Kui hainatego jättä?

Sõs vanaesä ilostõ
Linnu sisse panti
Ja veidikõnõ ikõti
Nink lätte mano kanti
Ja esä silmä vesitsõ
Ta õrnalt vette pandsõ
Ja rinna pääle hellaste
Ta hallõ kivve kandsõ

Sõs vanaesä linnu seen
Lätte põhän jahtu
Nii latsõ kaugõlt haina seest
Vaid julksi tedä vahti

Kui hainatego tettüs sai
Ja kuivalt paika pantus
Sõs esä hõigas imäle
Tii vanaesäle nüüd matus!

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 04/07/2024 09:08:07