Möödunud nädal oli Eesti poliitmaastikul küllaltki tormiline. Teisipäeval sai teatavaks, et EKRE viskas erakonnast välja osa oma juhtfiguure, teiste seas Jaak Valge, Henn Põlluaasa ja Silver Kuusiku. Peale seda teatasid paljud senised EKRE liikmed, et astuvad erakonnast välja. Laupäeval Paides kohtunud konservatiivsete vaadetega poliitikud otsustasid luua uue erakonna, mille nimeks saab Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK). EKREst lahkus ka Kagu-Eestist valitud riigikogu liige Ants Frosch.

EKREs on käärinud juba üle aasta, möödunud riigikogu valimistest saadik, kui erakonnast lahkus noor ja teotahteline Helen Rebane. Nüüd siis tuli suurem lahkumiste laine. Ants Frosch, kas saan õigesti aru, et EKREst lahkumine ei olnud teil hetkeemotsioon?
See oli läbi kaalutud, aga samas kiire otsus. See polnud enam see EKRE, millega liitusin, erakond kaaperdati vanameelse kliki poolt, kes aastaid Martin Helmet Jaak Madisoniga hirmutas ja siis ise „katust” pakkus. Minu tinglik jaotus, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, on, et EKREs oli kaks erinevat tiiba, kaks erinevat liikmeskonda: Rahvaliidust tulnud seltskond, keda pikka aega oli formaalne enamus, ja siis teine osa, kes oli rahvuskonservatiivse erakonnaga, mitte Rahvaliiduga liitunud, n-ö päris-EKRE. Esimene seltskond pole oma vaadetelt palju muutunud. Nad on küll üle võtnud EKRE loosungid, aga sisuliselt tahaks toimetada, nagu omal ajal Rahvaliidus.

Kahjuks on nad harjunud asju ajama tagarääkimise, laimamise, mahategemise teel – ühesõnaga, asju aetakse kurjusega, mitte headusega. Inimesi on võimalik innustada, kui on autoriteedi võim, mitte võimu autoriteet. Heleni erakonnast lahkumine näitas, et Martin Helme ei vali neid inimesi, kellel on tulevik, vaid ta valib vaid tingimusteta isikliku lojaalsuse alusel. Osa inimesi EKRE fraktsioonist oleksid tahtnud näha teistsugust suhtumist ja retoorikat erakonna põhimõtetest loobumata, et põhimõtteliselt jääda väärikaks ja viisakaks. See on konservatismi üks põhimõtteid.

Rahvuskonservatiivsed põhimõtted ja väärtused pole kuhugi kadunud, neid tuleb edasi ellu viia, sõltumata sellest, et ma ei kuulu enam EKREsse. Ehitame uut erakonda Rahvuslased ja Konservatiivid. Olin Martin Helme toetaja kuni selle hetkeni, kui algasid siserepressioonid – kui erakonnast heideti välja Henn Põlluaas ja Jaak Valge. Tuletame meelde, et kongressil pidanuks olema kahed valimised: esimees koos aseesimeestega ja juhatus. Kandideerisin ka ise juhatusse.

Praegu pole sellel enam tähtsust, aga toimunu fikseerimiseks on see oluline siinkohal välja öelda, sest üks kohalik jutulind Rain levitab temale sobivaid versioone, et kannuseid teenida. Samuti tuleb lugejale teada anda, et EKREsse kutsus 2021 KOVi valimiste eel mind just Martini lähedane sõber Epler, kuna olin (ja olen jätkuvalt) ülimalt kriitiline mitmete vajakajäämiste suhtes Eesti riigiaparaadis ja süsteemis. Mõnede jälitusmaania küüsi langenud EKRE juhtfiguuride ja vandenõuteooriate uurimisega tegelgu asjatundjad – kliiniline juhtum tuleks välistada!

Ants, teil on ju Kagu-Eesti juured?
Jah, ma olen sündiud 20. augustil 1959 Põlvas. Minu esimesed lapsepõlvemälestused seonduvad just nimelt Põlvaga, meenub, kui ühel kevadel jooksis mäest alla savine veenire läbi lumelobjaka, plätserdasime seal koos naabritüdrukuga piisavalt palju – ja pärast tuli meil mõlemal sellest paksu pahandust. Edasi viis elu mind Valka, seal olen ma ka koolis käinud, lõpetasin Valga 1. keskkooli 1977. aastal.

Milline oli tol ajal Valga võrreldes praegusega? Siis olid seal ju sees ka võõrväed.
Valga oli üks militaarlinnadest. Kindlasti mõjutas ka see, et tegemist oli väga suure raudteesõlmega. Eestlasi oli tol ajal linnas heal juhul pool elanikkonnast.

Valgast viis tee Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Kas see oli esimene valik või oli ka muid mõtteid?
Eks mul on teisigi mõtteid olnud. Kunagi keskkooliajal oli mul suur unistus, mis oli seotud looduse ja metsaga. Ma oleks heameelega õppinud ka metsandust. Ei saanud sisse EPAsse, keemiaeksamil põrusin. Seejärel kaks aastat vene kroonut, nagu valdaval enamikul toonastest poistest. Ülikool tuli alles pärast seda.

Pärast ülikooli tuli töö advokaadina.
Advokaadina töötasin kuus aastat. See oli pöördeline aeg, 1986‒1991. Minu advokaadiperioodi võib-olla kõige olulisem juhtum on seotud Põlvaga. Nimelt keeldus kohalik noormees Erki Luik Nõukogude armee teenistusse asumast ning loomulikult sellisel puhul algatati kriminaalasi ja ta saadeti kohtu alla. Mul oli ühtpidi au, teiselt poolt ka professionaalne katsumus teda kohtus kaitsta ja aidata tal võimalikult kergelt sellest kõigest välja tulla. Tol ajal oli tavapärane praktika, et sellisel juhul määrati karistuseks vähemalt kaks aastat kinnipidamisasutuses, n-ö reaalselt kinnimajja ...

Kõik see toimus 1989. aastal. Nõukogude võim hakkas tasahilju murduma – mäletan ühispilti vastvabanenud Lagle Pareki ja teiste endiste meelsusvangidega ning rahvuslastega Erki toetuseks Põlva kohtumaja ees. Kohtupidamise käigus süvenesin ma ka rahvusvahelise õiguse aspektidesse ja jõudsin Genf-49 konventsioonini, mille kohaselt okupeeriv riik ei tohi värvata okupeeritavalt alalt inimesi sõjaväkke. Sellele apelleerides tekkis toonastele võimudele komplitseeritud olukord.

Sellele kohtukõnele tuginedes ehitati hiljem üles ka rahvaliikumine Genf-49, mille eesmärk oli vene sõjaväest keelduvate eesti noormeeste kaitsmine. See konkreetne asi aga lahenes lõpuks niimoodi, et kinnipidamisasutusse noormees ei pidanud minema, talle mõisteti paranduslikud tööd. Tol ajal muutus poliitiline olustik väga kiiresti ja minu mäletamist mööda andis ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel talle lõpuks armu.

Te olite Eesti välisluureameti esimene juht ja alustada tuli sõna otseses mõttes tühjalt kohalt. Kuidas see kõik algas?
20. augustil 1991 oli ju otsustav päev. Sel õhtul otsustas Ülemnõukogu, et Eesti Vabariik on taastatud õigusliku järjepidevuse alusel. See oli õige tee, kui me oleksime otsustanud hakata üles ehitama uut riiki, nagu siis mõned poliitilised jõud soovisid, poleks me praegu seal, kus oleme. 20. augusti õhtul, oma sünnipäeval, istusin ma oma kodus köögis, jõin teed ja vaatasin mingist imepisikesest telerist ülekannet Toompea istungitesaalist. Kui see otsus oli tehtud, oli see minu jaoks selline pöördemoment, kus tundsin, et pean minema riiki teenima. Seejärel pöördusin oma kolleegide poole advokatuurist, kellel olid kontaktid ministeeriumides, ning juba paari kuu pärast olin ametis riigikantseleis, toonase riigiministri Raivo Vare nõunikuna. Minu ülesanne oli töötada välja lähtealused Eesti eriteenistuste ülesehitamiseks. See teoreetiline töö kestis 1992. aasta kevadkuudeni, seejärel oli juba loodud väike algne rakukene, millest hakkas arenema välisluureteenistus. Algus oli ülimalt töine, tööpäevad algasid varahommikul ja lõppesid kesköö paiku. Kümmekond aastat oli väga karm aeg.

Kust leiti inimesed? Välisluureteenistus tähendab ju seda, et peab olema agentuur väljaspool Eestit.
See organisatsioon tuli luua. Oli selge, et alustada saab vaid valgelt lehelt. See tagas, et võtsime tööle noored, andekad ja arenemisvõimelised inimesed. Enamik neist tulid ülikoolidest, ka üliõpilasorganisatsioonide kaudu, ning nende puhul polnud probleeme lojaalsusega. Ma ise olin ka toona väga noor. Üks asi oli selge – me kasutame väljaõppeks oma Lääne partnerite abi, nende väljaõppeprogramme. 1992. aasta kevadeks olid need kontaktid juba olemas ja algas reaalne töö inimeste väljaõppega. Selliste teenistuste areng ei lõpe kunagi, sest olud, võimalused ja inimesed muutuvad. See on üks pidev ja järjekindel ehitusklotside ladumine. Lahkusin välisluureteenistusest 1999. aastal suursaadikuks Eesti esinduse juurde Euroopa Nõukogus.

Nüüd siis jõuame selle eluperioodini, mil teie kohta võis ja võib siiani öelda Teie Ekstsellents.
Jah, ma olen olnud välisteenistuses 20 aastat. Välislähetused algasid Euroopa südames Strasbourgis Euroopa Nõukogus, kus minu töö oli põhiliselt seotud inimõigustega. Sellesse perioodi langes ka Venemaa sisesõda Tšetšeenias ja nende probleemidega tegelemine andis väga hea ülevaate, millised võimalused on rahvusvahelisel kogukonnal üht agressorriiki ohjeldada. Need „pehmed võimalused” on väga ahtakesed. Saab manitseda, ajutiselt peatada liikmesus, mida Venemaaga on korduvalt tehtud, praeguseks on nad sellest organisatsioonist lahkunud.

Järgmine lähetus Poolas oli ääretult huvitaval ajal. Riigis toimus 2005.‒2006. aastal tohutu poliitiline murrang, kui postkommunistid või, nagu nad ise ennast nimetasid, sotsialistid võimult kõrvale tõrjuti ning rahvuslikult meelestatud jõud võimule said.

Nüüd on aga elu teid peale pikki rännakuid toonud uuesti Kagu-Eestisse tagasi, Otepääle.
Nii on. Põhjus oli väga lihtne. 2019, kui lõppes minu lähetus Bukarestis, oli meil abikaasaga vaja otsustada, mida me nüüd edasi teeme. Eks me olime selle peale ka varem natuke mõelnud, sest 2016. aastal sündisid meil kaksikud tütred ja 2019. aastaks olime juba täiesti kindlad, et me rohkem üheski suurlinnas elada ei taha. Kuna minu emapoolne suguvõsa on Vastseliina kandist pärit (vanaisa Kristjan Seim oli Tsiistres koolmeister), minu abikaasa suguvõsa Otepää kandist, ja elu on tiirelnud kogu aeg siin Kagu-Eestis, kõik suved on veedetud alati siin, siis sai otsustatud, et Tallinna me tagasi ei lähe. Ka Tartu oli meie jaoks liiga suur linn. Nii oli üsna loogiline, et läksime sinna, kus on perekondlik võrgustik olemas – väikeste lastega on sellisest perekondlikust toetusest alati väga palju abi.

Kas ei tekkinud kiusatust minna mõnda uusasumisse Tallinna või Tartu külje all, kus samuti kõik vajalik taristu olemas, ja leida mõni soe töökoht näiteks välisministeeriumis või Tartu ülikoolis?
Ei. Muidugi, teatud kiusatus juura juurde tagasi pöörduda mul oli, aga samas oli selge, et niivõrd palju aega on möödunud. Peale jäi ikkagi soov elada oma rahva keskel, oma kogukonnas. Paradoksaalsel moel pole Tallinnast pääsu – neli päeva nädalast olen kilulinnas ja kolm talvepealinnas. Nõnda on aastaga auto läbisõit olnud üle 35 000 kilomeetri.

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 20/06/2024 09:02:37