Kapten Airi paatkond Pühajärvel. Foto: Martin Thomson

Siin ei tule juttu Käärikul toimuvast geograafiaõpetajate suveülikoolist, vaid hoopis käputäie tartlastest paadunud reisihuviliste 38. õppematkast, mis toimus ühel maikuu kaunil kevadpäeval.

Mullu, oma 37. õppematkal Aegna saarele tõmbasime enda arvates kriipsu alla sellele aastatepikkusele reisisaagale, mis algas 1987. aastal ja viis meid hetkel ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaale. Tänavune päev Tartus algas sellega, et ütlesime endale, et olgu see viimane kord, ja istusime seitsmekesi Vanemuise alumises parklas meile tuttava autojuhi Raido juhitud väikebussi ning võtsime Tartumaa spordiliidu tegevdirektori saatesõnadega kursi Otepääle.

See kohanimi pole meile võõras. Olime seal läbisõidul oma 3. õppematkal Valgamaale aastal 1989, millest on meelde jäänud kirikuõpetaja Jüri Stepanov. Jah, just läbisõidul, sest meid ootasid kõik maakonna kihelkonnad ja vaatamisväärsused eesotsas kaksiklinna Valga ja Valkaga, kus meie matka i-tähele panid punkti Cimze seminariga seotud paigad ja Tõrva linn naabruses asuvate Helme kivilinnuse varemete ning liivakoopaga, kus meid matkajuhina juhtis ja oma kodus võõrustas kunagine pimedate õpetaja Leo Villing.

Talvepealinna ja pilvi puudutava Tehvandi hüppemäega suusakuurordi Otepää lipuväljakul kohtusime oma suurepärase matkajuhi Enega ja läkski kahe aasta ema tiitliga pärjatud paigas lahti paaritunnine linnatuur. See kunagine Nuustaku on üdini rahvuslik linn, kus omaaegsed punased kultuurirevolutsionäärid pidid nägema ränka vaeva, et kustutada rahva ajaloomälust Eesti Vabariik ja eestlus üldse. Nad lõhkusid ja hävitasid, mida suutsid, aga kõigega hakkama ei saanud. Jakob Hurda ja Eesti lipuga seotud kirikut ning sinist, musta ja valget värvi ja muistse Ugandi maakonna esinduslikku linnamäge ei õnnestunud neil olematuks teha.

Küll võiksid otepäälased korraldada seal märgilise metallist maakaardi ees maateaduse ja ajaloo vabaõhutunni paarile meie välispoliitika tipptegijale, aga ruumi jagub ka europarlamendi valimiste esinumbritele ning mõnele viltu kasvanud riigikogulasele. Kutsutud õpilastel palun kaasa võtta õppematerjalidena vabariigi põhiseadus ja karistusseadustik, kust saaks lugeda, mitu aastat lubab õigusriik Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vägivallatuil rikkujail Viru või Tartu vanglas maksumaksja kulul Rootsi kardinate taga istuda.

Aitab poliitikast, läki Pühajärve Kloostrisaarele! Sinna suundus kaks paatkonda. Ühes oli kapteniks Airi, vanemtüürimeheks Mati, pootsmaniks Mall ja kokapoisiks Aldo. Meie navigatsiooniteadmised olid napid, kindel oli aga see, et kusagil Sõsarsaare nime kandva saare taga on Kloostrisaar oma sobiva madala kalda ja samas ka ebasobiva kaldajärsakuga.

Sõudsime huupi läbi pea kohal kooldunud ning prillide ja piibu kallale tükkinud okste alt läbi ja kohe kahe hiigelsuure tamme juurde! Noorem neist, see viiesaja-aastane, oli päris kõbus. Pisut vanem, see kuuesaja-aastane aga räsitud, vaevalt ta üle paari sajandi veel vastu peab. Kloostrit ei leidnud, aga internetipilvest lugesime, et sel vaevalt paari hektari suurusel võsastikul on mesoliitiline ja neoliitiline ajalugu koos hoopis hilisema peiteleiuga.

Kokapoiss püüdis käekellaga randmel mõõta Pühajärve vee sügavust, aga pootsman krabas kella siiski käelt kuivale. Vesi oli karastav, aga oksarisu täis.

Täname paadilaenutust, seal oli eeskujulik teenindus, kus pandi meile kannatlikult päästevestid selga ja suunati meid õpetussõnade saatel järvele.

 

Autor: ALDO KALS, matkaja
Viimati muudetud: 20/06/2024 08:51:46