Inimestena oleme mõtlevad olendid. Oma mõttetegevuses püüame ammutada teadmisi ja teada saada niipalju, kui seda on meil võimalik hankida. Antud juhul, sõjafilosoofias, on esmatähtis mitte ainult sõjaasjanduse oluliste mõtlemise kategooriate rollide – julgeolek, sõjaline võimsus, sõjaline võimekus ja sõjaline arukus – lahti rääkimine, vaid vajalik on ka tegelik arusaamine nende kategooriate reaalsest olemusest. Nendest arusaamine ja riigi olemasolule äärmiselt vajaliku sõjandusalase mõtlemise kategooriate kasutamine reaalses sõjanduses on iga poliitiku ja väejuhi esmane ülesanne. Paratamatult kerkivad ülaltoodud pealkirjas meie ette dilemmad.

Iga teooria esmaseks ülesandeks on läbisegi kasutusel olnud ja omavahel segi läinud mõistetesse ja terminitesse ning nendest tuletatud ettekujutustesse luua selgust. Kahjuks kasutavad paljud poliitikud (Hanno Pevkur jt) ning sõjaväelased (kindralid ja kolonelid) mõisteid „julgeolek“, „sõjaline võimsus“ ja„sõjaline võimekus“ vääralt.

Mõiste ja termin ei ole sünonüümid. Nad on erinevad sõnad, mis siiski väljendavad samal ajal üht ja sama mõistet. Oma olemuselt, mõiste on mõtlemise sisu, mis mõtlemises samastava abstraheerimise (s.o eseme või nähtuse mõnd tunnust mõtteliselt eraldamise või eristamise) tulemusel, haarab kõiki võimalikke objekte, millel on ühesugused olemuslikud omadused (põhitunnused). Samas, need objektide põhitunnused on püsivad, sest nad ei muutu objektide muutumisel. Igal mõistel on oma sisu ja maht. Mõiste ise ei ole tõene ega väär. Konkreetsel juhul on määravaks kas objektile osutamine või otsustus ise, milline saab olla tõene või väär, ehk teisiti formuleerides: tõene või väär saab olla ainult mõiste kasutamine.

Termin on sõna või fraas, mis kokkuleppeliselt väljendab teatud kindlat mõistet ja viitab selle mõistega haaratud objektile. Ka termin oma olemuselt ei ole tõene ega väär. Probleem on selles, et ütleja või kuulaja ei ole antud terminit ennast kasutanud tema õiges mõistes.

Ka mõiste „julgeolek“ on kõikide poolt muutunud üldkasutatavaks sõnakõlksuks, nagu on seda mõiste „okupatsioongi“, sest nende mõistete tegelikust sisust ei saada aru. Praegusel juhul on vajalik mõiste „julgeolek“ lahtirääkimine ja selle sõjafilosoofia kategooria reaalsest olemusest arusaamine.

Samas, kõik terminid ehk mõisted peavad olema ühetähenduslikud ega tohi sattuda sisult vasturääkivusse rahvusvahelise sõjandusalaste mõistete süsteemiga ega rahvuskeele eripärast tulenevate mõistesüsteemidega.

Meil siiski valitseb nende terminite tähenduses eespool toodud näidetel tervikuna üldine teadmatus ja sellest tulenevalt väärkasutus ja arusaam. Püüame kõikidele nendele probleemidele leida vastuseid.

Vaatleme „julgeoleku“ mõistet lähemalt, sest see on vahetult seotud meie põhiprobleemiga. Sõna „julgeolek“ koosneb kahest mõistest: „julge“ ja „olek“. Mõistet „julge“ saab väljendada sõnadega „kartmatu”, „vapper”, „kindel”, „ohutu”, „riskita”, „vahva”, „julge pealehakkamine”, „tavapärast trotsiv” või „uudsemale pürgiv”. Samas, selle mõiste – „julge“ – vastandmõiste on „arg“ ja „kartlik“. Sõnaga „olek“ saab väljendada käitumislaadi, seisundit, olukorda või hoopis eseme või nähtuse seisundit.

Seega „julgeolek“ tähendab kartmatut (kindlat või ohutut või riskita) seisundit, järelikult sellises tõlgenduses või sõnade kasutuses on see umbmäärane mõiste kõigile arusaadav. Kõik relvastatud võitlusega seotud ja olemasolevad institutsioonid, sõjanduses kasutatavad terminoloogilised oskussõnad ehk mõisted peavad olema ühetähenduslikud ega tohi sattuda sisult vasturääkivusse rahvusvahelise sõjandusalaste mõistete süsteemiga ega rahvuskeele eripärast tulenevate võimaluste mõistesüsteemidega.

Mis seal salata, meie idanaabri poolt nii minevikus kui ka olevikus toimepandu on paratamatult tekitanud meis tõsist hirmu, rääkimata tulevikust. Seda hirmu kartust kasutatakse nüüdki osavalt ära riigisiseses poliitilises võitluses. Unustatakse ära, et just poliitiline võitlus 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel oli selleks taimelavaks, mis viis Eesti omariikluse tupikteele. Kas ka tänapäeval? See ei ole mitte arutlejate maitseküsimus, vaid tegelik reaalsus.

Seega, mis on primaarne – kas riigi julgeolekust tulenev kaitsevõime või vastupidi, s.o riigi kaitsevõimega tagatakse riigi julgeolek? Ehk tuleb pidada hoopis primaarseks seda, et riigi julgeolekuga tagatakse ka riigi sõjaline võimsus, kuid siiski vastupidi, s.o riigi sõjalise võimsusega tagatakse riigi julgeolek. See on riigi olemasolu garantii.

Samas, kas „julgeoleku tunne“ on ohtude vastu kaitstus või kaitstuse turvalisusetunne? Kas see ongi lõpuks riigi julgeolek?

Võtame nüüd üldistatuna vaatluse alla riigi sõjalise võimsuse. See on sõjafilosoofias üks olulisematest sõjalise mõtlemise kategooriatest. Sõjaline võimsus on materiaalne. Igapäevases elus eiratakse seda, et sõjaline võimsus on iga riigi olemasolu vundament, seda nii sõjanduses kui ka poliitikas. Sellele vundamendile on riik mitte ainult rajatud, vaid ka eksisteerib sellel, tulenevalt selle tugevusest. Sõjalist võimsust kui sõjalise mõtlemise kategooriat peab väga tõsiselt ja tingimusteta arvestama ning seda peavad tõsiselt kaaluma nii juhtivad poliitikud kui ka väejuhid, planeerides võimalikke sõjalisi tegevusi.

Riigi sõjalist võimsust saab eelkõige määratleda arvudes, mis avalduvad Mendelejevi tabelis toodud vastavate looduslike ressursside olemasolu hulgas ja nende sõjaliseks otstarbeks ümbertöötlemise võimalike mahtude ulatusest; relvakonfliktiks vajalike nüüdisaegsete uute relvade ja nende erinevate liikide ning laskemoona tootmises; relvakonflikti käigus hävitatud ja kahjustatud relvastuse taastamise kiiretes võimalustes ja mahtudes; erinevate energialiikide – elektri ja mootorikütuse – tootmise mahtudes ja nende loodavates puutumatutes tagavarades, mis tagavad nii sõjalise kui ka tsiviiltarbimise minimaalse vajaduse.

Lisaks eeltoodule tagaks võimsus linnadest elanikkonna evakueerimise, nende paigutamise maapiirkondadesse ja seal laiaulatusliku meditsiinilise teeninduse üle riigi laialipaigutatud raviasutustes nii haavatutele kui ka elanikkonnale.

Riigi olemasolu sõltub mitte ainult tema relvajõudude relvade ja nende võimsuse parameetritest ja isikkoosseisu suurusest ega lasketiirude, harjutusväljakute ja polügoonide arvust ning väljaõppest, vaid tema kasutuses olevatest kõikidest materiaalsetest ressurssidest, mis on riigi püsimajäämise alustaladeks. Veel kord rõhutame, et iga riigi olemasolu sõltub tema kasutuses olevatest materiaalsetest ressurssidest. Need on maavarad, energeetika, tööstus, põllumajandus, hariduse, teaduse ja tehnika tase.

Ühtlasi on vaja tagada olemasolevatest muudest materiaal- ja inimressurssidest nii relvakonflikti täiendavad vajadused kui ka tsiviilelanikkonnale eluks vajalike minimaalsete vajaduste rahuldamise võimalused, seda võimalike ulatuslike purustuste ning tuuma-, keemia- ja nakkuskollete puhul. Ei tohi unustada C. von Clausevitzi kuldset reeglit, et kolm neljandikku tulevasest sõjategevusest lebab meil teadmatuse udus. Need ongi riigis reaalse relvakonflikti korral sõjalise võimsuse määravamad ja võimalikud komponendid. Ei saa ega tohi loota välisabile, seda on ajalugu meile juba tõestanud.

Eeltoodule lisandub inimressurss ja selle moraalne faktor. Viimane väljendub tahtejõus kaitsta oma riiki, seega tahtejõus säilitada seda riiki. Samas, moraalne faktor on raskesti määratletav. See määratlematus ja selle hoomamatus tuleneb paljudest asjaoludest, ehkki ideoloogilisel alusel on tehtud palju uuringuid ja sel teemal on kirjutatud palju erinevaid kontseptsioone ning püütud leida seda kõige olulisemat mõjutajat. Eestis oldi ja ollakse siiani kindlal arvamusel, et piisab samuti sellest, kui mitte-eestlastele õpetada kohustuslikus korras eesti keelt, siis nende moraalne faktor (tahe kaitsta Eesti riiki) on sellega saavutatud.

Paraku tuleb tõdeda, et sundkorras eestikeelsele õppele üleminek ei mõjutanud ega mõjuta venekeelseid noori Eestit armastama. Meie keskmise ja vanema põlvkonna inimesed mäletavad oma elukogemustest, kuidas meid sunniviisiliselt pandi õppima nii saksa kui ka vene keelt. Vaatamata sellele ei hakanud me armastama ei Natsi-Saksamaad ega ka NSVL-i.

Samas, meie pedagoogidel on põhiseadusest tulenev ülesanne, et meie lastest saaks läbi aegade eesti keele ja kultuuri kandajad. Paratamatult tuleb tõdeda, et laste keeltepaabelites, lasteaedades ja koolides, õpetust saanud eesti lastest ei saa tulevikus eesti keele ja kultuuri kandjaid. Nendest on saanud oma kodumaal kultuuritud ja pudikeelsed eestlased.

Tuleb ka tunnistada, et meie poliitikud ei tunne rahvusvahelist õigust. Nad ei tunne isegi mitte rahvusvahelise organisatsiooni ehk ÜRO deklaratsioone, mis on juba olemuselt ülemaailmseteks poliitilisteks avalikeks ametlikeks teadaanneteks, millest tuleb seadusandlikus tegevuses juhinduda.

Selleks on antud juhtumil 2007. aastal avalikustatud ÜRO põlisrahvaste deklaratsioon. Selle artikkel 8 sätestab ühemõtteliselt et „põlisrahvastel ja nende liikmetel on õigus mitte olla sunnitud assimilatsiooni või nende kultuuri hävitamise objektiks ning riigid sätestavad tõhusad kaitsemehhanismid, et tõkestada ja heastada mistahes tegevust, mille eesmärgiks või tulemuseks on põhirahvaste terviklikkuse, kultuuriliste väärtuste või etnilise identiteedi rikkumine“.

Seega tuleb lähtuda pedagoogika põhiprintsiibist: laste ja väikelaste õpetamine ja õppimine peab toimuma selles kultuuriruumis, kus lapsed alles õpivad oma emakeelt ja kultuuri identiteeti.

Eestis olevad venekeelsed noored õppisid suurima heameelega inglise keelt, sest nemad ja nende vanemad teavad, et olles Euroopa Liidus eurooplastena, on neile kõik teed lahti. Nad läksid põhiliselt Inglismaa kõrgkoolidesse ja sinna riiki ka jäid või siirduti mujale ja sinna nad ka jäid. Nad ei olnud ega ole Eesti patrioodid ega ole ka Venemaa patrioodid. Viimast vaatamata sellele, et nende kodune keel ja lähim sõpruskond on venekeelsed ja selle tõttu on nendel selles keskkonnas üsna suur vene mõju.

Eesti teadusringkondades tehtud uuringute tulemustest nüüd massimeediasse kandunuid muukeelseid nimetatakse hämmastavalt „nõrgalt lõimunuteks“. Ka Nõukogude perioodil säilitasid eestlased eesti keskkonnas eesti keele ja eesti meelsuse ning eesti rahvusliku identiteedi. Samamoodi säilitavad vene noored tänapäeval Eestis oma vene rahvuslikku identiteeti. See on igati positiivne.

Nüüd peame paratamatult tõdema, kuivõrd isamaa-armastus kui moraalse faktori olemasolu on sõjanduses tõsiselt võetav. Küsimus ei ole ainult selles, kas tegemist on sõdimistahte või kaitsetahtega? Probleem on selles, kas ja kuidas poliitikud ning analüütikud on reaalselt suutnud agressori vastu sõdimise tahet edastada rahva hulgas kaitsetahtena.

Nii leiab sõjaajaloolane Urmas Salo, et kaitsetahte aluseks on oma kodumaa, rahva, kultuuri ja ajaloo väärtustamine. See on kaitsetahte umbmäärane käsitlus, millest lihtne sõdur ei saa aru. Need mõisted on temale midagi kauget, nende väärtusi ta ei suuda tajuda.

Kaitsetahe peab olema reaalne. Tuleks arutleda, kuidas sõdur tunnetab seda, et see, mida ta kaitseb, on tema kui lihtsa sõduri riik. Kõnealusel juhul sõltub kõik sellest, kuidas on rahuajal leidnud tunnustust sõduri ja tema lähedaste kaasatus ja panus ühiskondlikku ellu ning riik arvestanud tema lähedaste ja sõduri eelnevas eraelus nende arvamuste, soovide, heaolu ning kindlustundega. Kas maksukoormuse pidev ja laiaulatuslik tõstmine aitab kaasa sõduri, tema pere, vanemate ja tema enda kindlustundele, et see on tema, lihtsa sõduri riik? Ülejäänu on kõik propaganda.

Nüüd peame siiski tahtmatult tunnistama, et maailma teaduses senini ei ole leitud moraalse faktori küsimuses ühist mõjutajat, ei mõõdupuud ega seda nuppu, mis annaks poliitikutele alati võimaluse rahva mõjutamiseks tema poolt soovitud tulemuse ehk kaitsetahte saavutamiseks.

Samas peame tõdema, et Venemaa on siiski oma olemasolu ajaloo vältel saanud lüüa. Ega nemad seda eriti meenutada taha. Esimene kord oli Venemaa hõivatud tatari-mongolite poolt. Alates 1240. aastast oli Venemaa hõivatud ja seejärel, vaatamata 1380. aasta võidetud Kulikovo lahingule jäi siiski veel hõivatuks 1480. aastani. Selle järel tekkis Moskva alistatud vürstiriikidest tsentraliseeritud Vene riik. Teist korda sai Venemaa lüüa Krimmi sõjas (1853–1856), kolmas kord Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), neljas kord esimeses maailmasõjas, viies kord 1918–1920 meie Vabadussõjas, mis lõppes Tartu rahuga, ning kuues kord Nõukogude Vene ja Poola relvakonfliktis, mis lõppes Riia rahuga.

Riikide sõjalisele võimsusele pannakse alus rahuajal. Aastatuhandete jooksul väljakujunenud kindla tava järgi, lähtudes poliitilistest eesmärkidest, alustatakse selleks oma sõjalise võimsuse arendamist. Ikka ja alati on sõjalist võimsust ühel rohkem ja teisel vähem. See, kellel on enda arvates sõjalist võimsust rohkem, rakendab seda kohe teise suhtes ja alustab seejärel vahetut sõjategevust.

Iga relvakonflikt või sõda algab oma embrüonaalsusest ja lõpeb paratamatult mingi lõpptulemusega, olenemata sellest, millisel poolel asub üks või teine riik, kas tulevaste võitjate või kaotajate poolel. Selle lõpptulemuse otsustab ühe või teise riigi sõjaline võimsus. Sama kehtib ka riikide koalitsioonide suhtes, olenemata nende tekkimise ajast.

Riigi või riikide koalitsioonide sõjaline võimsus ei olene mitte ainult nende kasutuses olevatest materiaalsete ja moraalsete ressursside kogumist, vaid ka nende võimest mobiliseerida kõik jõud ning vahendid käimasoleva sõja eesmärgi saavutamiseks. Need jõud ja vahendid kajastuvad sõjalise, majandusliku, teaduslik-tehnilise mõtte ning teiselt poolt nii poliitiliste ideede, kujutluste kui ka mõistete süsteemis, mis väljenduvad ühiskondliku teadvuse vormis poliitika, filosoofia, sõjafilosoofia, sotsioloogia, sotsiaalpsühholoogia, moraali, kasvatuse, meedia, teaduste, sõjateaduse jne kaudu.

Kuid kõige olulisem on see, et iga riigi sõjalise võimsuse aluseks nii rahu- kui ka sõjaajal on tema majandus ja selle materiaal-tehniline tase ning teaduslik baas, mis võimaldab toota tänapäeva tehnilisel tasemel vajalikul hulgal relvastust ning varustada relvajõude ja rahuldada riiki tervikuna tehniliselt – uute vajalike materiaalsete vahenditega nii kvaliteedilt kui koguseliselt, seda nii rahuajal kui ka relvakonflikti käigus.

Lisaks eeltoodule mõjutab riigi sõjalist võimsust tervikuna nii mobilisatsioon kui ka strateegiliste ressursside laiaulatuslikuma kasutamise võimalus, seda eriti pikaleveniva ning raske relvakonflikti ja sõja korral, mis omakorda on vahetult kehastunud riigi või koalitsiooni relvajõududes.

Praktiline elu on näidanud, et eelnevalt riigi poliitiline juhtkond ei kujuta endale detailselt ette relvakonfliktide ja sõjaga kaasnevaid sõjapoliitilisi eesmärke ja võimalikke tagasilööke. Samas elab nii poliitiline kui ka sõjaline juhtkond oma mõttetegevuses illusioonides ega taju seda, et kolm neljandikku nende kavandatavast võimalikust tegevusest lebab siiski teadmatuse udus.

Tänapäeva sõjatehnika areng oma mitmekülgsuses võimaldab lahendada märksa kiiremini, täpsemalt ja efektiivsemalt sõjastrateegilisi ülesandeid, kuid samas seisame fakti ees, et üha kallineva hävitava sõjatehnika rahaline väärtus on sageli sadu ja tuhandeid kordi suurem kui rünnatava või objekti enda väärtus.

Meie sõjalise võimsuse seisukohalt olulise tähtsusega on seni olematu tööstuse (metalli-, masinaehituse, elektroonika jt aladel, milles meil on mõningane võimekus) kiire arendamine ning põllumajandusliku tooraine, kütuse, elektrienergia ning meditsiini varude selline loomine, mis suudaks mitte ainult katta, vaid ka tagada riigi majanduse ülemineku võimalikuks pikaajaliseks sõjaseisukorraks, ning võimaldada majanduse funktsioneerimise relvakonfliktidest ja sõjategevusest tulenevate tagajärgede likvideerimise ajal. Need on senini lahendamata ja lahendamatud ülesanded erakapitalil baseeruval kasumit taotleval majandusel.

Siiski tõusetub Eesti riigi suhtes ülioluline probleem. Milliste maavaradega võime opereerida, mis tagaksid meile esmase sõjalise võimsuse? Teatavasti loetakse Eesti põhilisteks maavaradeks põlevkivi ja fosforiiti. Eriti hinnaliseks maavaraks peetakse dolomiiti. Püütakse leida rauamaaki. Kui leitakse, kus ja kuidas me siis seda töötleme? Samal ajal on põlevkivi energiajulgeoleku seisukohalt strateegilise tähtsusega maavara. Nagu teada, rohelised võitlevad meeleheitlikult põlevkivi tootmise vastu.

Väärtuslik fosforiit võimaldab eraldada haruldasi metalle ja dolomiidist on võimalik eraldada metallilist magneesiumi. Seda metalli kasutatakse maailmas auto- ja lennukitööstuses alumiiniumisulami koostisosana. Nüüd peame tõdema, et Eestis ei ole ei auto- ega lennukitööstust, mille tarvis oleks vaja nimetatud väärtuslikku tooret kaevandada ja töödelda. Seega, need Eesti maavarad võivad saada mõnele sõjakale suurriigile, tema militaartööstusele ahvatlevaks lisatooraine materjaliks.

Meie lapsekingades oleva ühekülgse kaitsetööstuse juhtfiguurid on arvamusel, et mida tugevam on Eesti kaitsetööstus, seda tugevam on meie kaitsevõime. Veel enam, ilma kohaliku kaitsetööstuseta ei ole võimalik ehitada üles nüüdisaegset riigikaitset. Kaitsetööstuse ärimehed unustavad oma kasumiahnuses ära ühe lihtsa põhitõe: tänapäeva relvakonflikt on iseloomult ääretult mitmetahuline, erinevate relvaliikide ja suurte inimmasside võitlusareen. See ei ole pelgalt droonide ja teises maailmasõjas juba kasutusel olnud ning vahepeal unustatud kaugjuhtimisega väikeste liikurite taaskasutamine võitlusareenil. Selle tehnikaga me ei pea vastu mitte ühtegi rünnakut. Ainult meie kaitsetöösturite agarale initsiatiivile ja nende toodangule tuginedes ei saa riik tugevdada oma sõjalist võimsust, rääkimata kaitsevõimsusest. Kaitsetööstusega seotud eraettevõtted on oma toodanguga kõikides maailma riikides omanikele kõige kasumlikumad.

Meie kaitsetöösturid näevad tänase riigi olematus laiapõhjalises kaitsetööstuses oma kitsa toodangu tähtsust a priori kui ühte kõige olulisemat faktorit meie kaitsevõimes. Kas ikka saame ausalt, tõsimeeli rääkida erakapitalil põhinevast „modernsest“ kaitsetööstusharust ja selle toodangust? Ei ole kaksipidi arusaama selles, et erakapitalile ja turupõhistele alustele tugineva väikeriigi „kaitsetööstuse“ ühekülgse ja -suunalise ning kohapeal konkurentsitu toodangu kõrge hinna maksab lõppude lõpuks kinni Eesti maksumaksja. Relvatöösturite varjamatu soov oli, et juba 2021. aasta riigieelarvest oleks neile eraldatud 1% SKT-st, mis võimaldaks veelgi suurendada oma toodangut ja tõsta hinda, et saada ülikõrget kasumit.

Nagu eeltoodust veenduda võisime, on riikide sõjaline võimsus erinev. Mis on meiesuguse väikeriigi sõjalisel võimsusel panna vastu meie idanaabrist suurriigi sõjalisele võimsusele? Kas meie olematu sõjalise võimsuse taustal seda, mida massimeedia peavoolus laialt propageeritakse meiepoolse „suurriigi heidutusena“, s.o tema hirmutamist? Või on vastu panna hoopis hirmutamist NATO liitlastega, nende erinevate sõjaliste jõudude ja sõjalise võimsuse ning erinevate sõjaliste võimekuste tasemel olevate väegruppide, kompaniide ja tankide toomisega väikeriiki, et selliselt tekitada konfrontatsiooni meie naabruses oleva suurriigiga. Või meie poolt naabri piiride suhtelises läheduses liitlaste kaasamisega suurõppustel tekitatud konfrontatsiooni.

On see tee püsivale rahule või tee sillutamine globaalsele relvakonfliktile?

Kas meile pakub kaitset oma alalise olematu sõjalise võimsuse taustal hoida ennast kramplikult NATO „vihmavarju“ all? On see meie rahva püsimajäämise kindlaks garandiks või on see abi saamise illusoorne unelm? Samas valmistume relvakonfliktiks. Mõtlema paneb kaitseväe juhataja Heremi bravuurne mõtteavaldus: „Olen täiesti kindel, Eesti võidaks sõja.“

Ilmselt oma elukogemustest johtuval julgeb autor vanarahva tarkusele tuginedes kindlalt väita, et kaks kõva kivi ei jahvata kunagi head jahu. Mis saab meist kahe kõva kivi vahel, see on suur küsimärk. Paratamatult on see väga tõsine mõtlemiskoht kõigile, eelkõige poliitikutele
ja riigi strateegia planeerijatele.

Peame aru saama, et oma majandussüsteemiga tagatakse relvakonflikti käigus relvajõudude vajaduste täielik rahuldamine ning samal ajal garanteeritakse tsiviilelanikkonnale vajalike minimaalsete elatusvahendite kogum. Seega sõjaline võimsus on materiaalne.

Reaalses lahingutegevuses näitab sõjaline võimsus relvajõudude suutlikkust täita poliitiku(te) seatud ülesandeid.

Meie olulisem viga sõjalise võimsuse arendamisel on see, et poliitikud ja sõjaväelased ei suuda lähtuda reaalsetest võimalustest, vaid fantaseerivad olematu taustal, mida üldse materiaalselt ega finantsiliselt ei suudeta tagada, ja rajavad tegelikult kogu riigikaitse NATO-s olevate liitlaste õlgadele. Nad ei suuda aru saada, et võimalik relvakonflikt ei ole mitte mingisugune ühekordne akt, vaid äärmiselt tõsine ja verine sündmuste ahel, mis nõuab riigilt ja rahvalt erakordset, võib-olla pikaajalist pingutust, mida toetab materiaalne baas, s.o majandus.

Poliitikute erakordne vastutus kitsastes looduslikes ja majanduslikes tingimustes on tagada riigi ja rahva püsimajäämine viisil, mis välistaks meie suhtes igasuguse võimaliku relvakonflikti juba eos. Aluseks on põhiseaduses fikseeritud eesmärk „tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade“ ning NATO põhikirja esimene ja teine artikkel.

Sõjaline võimekus on poliitikute ja sõjaväejuhtide intellektuaalne võime, mis paratamatult haakub eeltoodud probleemidega. Ka sõjaline võimekus on sõjafilosoofia kategooria. Sõjalise võimekuse kaudu tuleb üldistatud kujul esile juhtivate poliitikute ja väejuhtide intellektuaalne võime panna relvakonflikti käigus kõige ratsionaalsemalt tegutsema tema juhtimise alla usaldatud riik ja selle väed, mis samal ajal väljendub relvajõudude koostöö suutlikkuses täita poliitikute seatud ülesandeid.

Kokkuvõtvalt: kui sõjaline võimus on materiaalne, s.t majandus oma kõigis eriharudes, relvad ja nende tulevõimsus, -liikuvus, -kiirus ja -täpsus ning olemasolev inimressurss. Sõjaline võimekus on vägede koostöö, mida juhib intellektuaalne ohvitserkond, ja see tugineb sõjalisel arukusel.

Ei ole arukas kulutada rahalisi vahendeid ja betooni, rajades kaitsesüsteeme, mis on kohe läbimurtavad ja hävitatavad. Seda näitasid ja tõestasid teise maailmasõja kogemused. Maginot' liinist mindi lihtsalt mööda. Ka ülitugeva Atlandi valli ja teiste selliste kaitsesüsteemide läbimurde kogemused.

Aga mis tähtsus on siis ikka sõjalisel võimekusel ja sõjalisel arukusel?

Sõjalist võimekust tuleb vaadelda kahest aspektist. Esmalt – inimesest, s.o poliitikust ja väejuhist lähtuvalt. Sõjandusalases mõtteteaduses on inimeste (poliitikute ja väejuhtide) mõttetegevuse keerdkäikudest arusaamine. See on üldinimlikust seisukohast väga oluline. Eriti nende inimeste mõttetegevuse dünaamikast teada- ja arusaamine, kelle vaimse töö tulemusena pandi ja pannakse relvakonfliktides ja sõdades liikuma tohutud inimmassid ja materiaalsed ressursid selleks, et saavutada poliitiku seatud eesmärgistatud tulemus. Kuidas need mõtted on kujunenud või kujunevad? Kuidas need mõtted on erinevatel tasanditel omavahel ühildunud või isegi vastandunud ja seejärel seostunud mingi kindla tegevusplaaniga – teatud tulemuse saavutamiseks, mille lõpptulemuseks peab esmakavandaja nägemusel olema võit?

Aegade jooksul see eeldas ja eeldab sõjaliste teadmiste ja suure mõtlemisvõimekusega isiksuste esilekerkimist. Ka Eestis. Milliste sõjaliste võimekustega need isiksused on? Milliste suurte sõjaliste mõtlemisvõimetega ja organisaatorlikke kogemusi omavate isiksustega saame tulla tänapäeval toimivatele suurte või väikeste sõjateatrite lavalaudadele? On need laiapõhist sõjandust tundvad või mittetundvad juhtivad poliitikud või kaitsejõudude kõrgemad ja vanemad ohvitserid?

Meil puudub seni võimalus anda hinnangut konkreetsel ajal, rahvusvahelise olukorra, sõjaseisukorra ja sõjaolukorra ajal oma ohvitserkonna võimalikus mõttetegevuses toimunud ja formeerunud seisukohtadele ning elluviidud mõttetööle. Tuleb tõdeda, et eelnevalt neil puuduvad täies mahus reaalsete lahingute planeerimise, organiseerimise ja ellurakendamise kogemused. Olgu need tervikuna riigisiseselt toimuvas kaitselahingus või mõne üksiku suurlahingu juhtimises, milles osalevad kõik tänapäeva relvaliigid.

See eeldab nii ühel kui ka teisel otsustajal üldist sõjandusalast teoreetilist taset. Eeldab sõjanduse valdkonna igakülgset tegelikku tundmist, et sellel baseerudes ja oma teadmiste tasemel rakendada oskuslikult oma oskusi reaalses relvakonfliktis. Neid eeltoodud teadmisi ja oskusi on vaja praegusaja tehnilise progressi ning selle baasil relvastuse kiire arengu ning rakendamise staadiumis, et toimuvat võimalike lahingutegevuste tulemuste kompleksse ettenägemise võimalustes analüüsida. Kusjuures ei tohi unustada seda, et kolm neljandikku võimalikust tulemusest lebab ikkagi teadmatuse udus.

VÄLJAVÕTTED
Nii poliitiline kui ka sõjaline juhtkond elab oma mõttetegevuses illusioonides ega taju seda, et kolm neljandikku nende kavandatavast võimalikust tegevusest lebab siiski teadmatuse udus.

Peame aru saama, et oma majandussüsteemiga tagatakse relvakonflikti käigus relvajõudude vajaduste täielik rahuldamine ning samal ajal garanteeritakse tsiviilelanikkonnale vajalike minimaalsete elatusvahendite kogum. Seega sõjaline võimsus on materiaalne.

 

Autor: ROBERT SINIMÄGI, sõjafilosoof
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:48:59