Maksuameti hiljutine ettepanek, mis annaks ametnikele ligipääsu kõikide Eesti kodanike ja ettevõtete pangakontode andmetele, on tekitanud elavat arutelu väga erinevates ringkondades. Ettepaneku loogika on mõistetav – raskel ajal võiks tehingute läbivaatamine tuua uusi tuluallikaid riigile, kuid samas tekitab sellise ulatusliku jälgimisprogrammi potentsiaalne rakendamine sügavaid küsimusi isikuandmete kaitse ja põhivabaduste osas.

Maksuamet väidab, et soovib andmeid saada koondvaatena, kuid reaalsus on paraku hoopis midagi muud. Kui automaatse analüüsi käigus selguvad anomaaliad, siis hakatakse uurima konkreetseid tehinguid ehk siis ametnik võib üle vaadata iga ülekande või krediitkaardi kande. See tähendab, et algne „üldine” jälgimine võib kiiresti muutuda väga isiklikuks, kui algoritmid või tehisintellekt leiavad midagi kahtlast.

Kuhu jääb efektiivsus?
Olen täiesti nõus ideega, et Eesti riik tervikuna ja maksuamet konkreetselt peaksid panustama efektiivsuse kasvule. Olukorras, kus suured rahvusvahelised firmad koondavad inimesi ja delegeerivad rutiini tehisintellektile, suurendab Eesti riik hoopis ametnike arvu ning küsib inimeste ja firmade käest andmeid, mis on riigil juba olemas. Hea näide sellest on krüptovaraseadus, mida riigikogu äsja hääletas. Järelevalvefunktsioonid antakse ühelt riigiasutuselt teisele ja riigikogu koalitsioon otsustas, et selle tõttu peavad ettevõtted esitama uuele järelevalveasutusele neid andmeid, mida nad on vanale järelevalveasutusele juba korra esitanud. Selle asemel, et ametnikud (rahapesu andmebüroost ja finantsinspektsioonist) saaksid omavahel ise suhelda.

Sama olukord valitseb statistikaametis, PRIA-s ja mujal. Eesti riik küsib erasektorilt samu andmeid korduvalt ja nüüd tahab maksuamet saada veel andmeid, selle asemel et keskenduda olemasolevate andmete analüüsile. Ehk siis vähe sellest, et riigiasutustes on massiliselt ametnikke, ebaefektiivsust üritatakse riigisektorilt kanda erasektorile üle. Mingit huvi efektiivsuse tõstmise osas ei paista: Eesti riigisektor on tehisintellekti investeeringute poolest Euroopa liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Ametnike arv jätkab paisumist, samas kui riigieelarves haigutab miljardisuurune auk.

Tasub meelde tuletada ka seda, et 2024. aastaks pidi valmima positiivne krediidiregister, mille eesmärk oli anda laenuandjatele ülevaade kliendi võlgadest kõigis finantsasutustes. Väga positiivne idee, mis parandaks finantskäitumist väga paljudel inimestel. Selle jaoks rahandusministeerium aga aega ei leidnud ja sel aastal register ei valmi, aga maksuameti suurevennalikule ettepanekule on nad juba jõudnud toetust avaldada. Tundub, et prioriteedid on Mart Võrklaeval paigas.

Profülaktika mõttes kodudesse kaamerad?
Kriminaalmenetluse või maksumenetluse raames on pangakontole juurdepääsuõigus maksuametil niigi olemas, kuid nüüd soovivad nad saada juurdepääsu kuriteo vältimiseks. See oleks umbes sama, kui politsei paneks videokaamerad kodudesse juhuks, kui seal peaks aset leidma mõni kuritegu – näiteks vägistamine või narkootikumide tarvitamine. Ja mõnes kodus see kindlasti aset leiab, aga kas see õigustab totaalset jälitustegevust?

Isegi kui jätta kõrvale moraalne hinnang, siis ettepanekus on veel murettekitavaid nüansse. Probleem võib tekkida nii Euroopa liidu andmekaitse reeglitega (GDPR) kui ka tehisintellekti raamistikuga, mis lubab tehisintellekti kuriteo ennetamiseks kasutada vaid väga piiratud juhtudel. EL-i tehisintellekti regulatsiooni ei saa pidada edulooks, kuid kuritegude ennetamise piirangud selles on pigem mõistlikud. Keegi ilmselt ei soovi, et politsei korraldaks kinnipidamisi profülaktika mõttes – lihtsalt sellepärast, et inimese ostukäitumine või filmide valik hakkas järsku kahtlaseks muutuma.

Küsimusi tekib ka pangasaladusega. Jah, teoorias võivad klientide andmed lekkida ka pangast endast, aga praktika näitab, et riigiasutuste kaudu on andmelekked palju sagedasemad. Kord laetakse häkkerite poolt alla passitaotlejate andmed, kord saadakse juurdepääs riigiasutuse võrgule. Kui pangatehingute andmed jõuavad maksuametist otse internetifoorumitesse, ei võida sellest keegi, ei pangad, nende kliendid ega Eesti e-riigi maine. Eesti inimeste privaatsus, usaldus riigiasutuste vastu ja õigused on väärtused, mis nõuavad kaitset – eriti digiajastul, kus andmete väärkasutuse oht on suurem kui kunagi varem.

 

 

Autor: ANDREI KOROBEINIK, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:43:53