Kirjutasin sama pealkirja all maakonnalehte 1990. aasta paiku – „uuel ärkamisajal“, mil tsensuuri enam polnud.

Nüüd loen Postimehest Maarja Vaino artiklist „Elu lasteühiskonnas“ (19. apr.), et probleem on veel teravnenud – me ei tea taasiseseisvunud Eestis enam, mis meie lastega toimub. Oleme õnnelikud, et oleme rahvana tõusnud kõrgemale hallist nõukogude provintsist, jõudnud Euroopasse, majanduse ja kultuuri hoogsasse arengusse. Läksime ülesehitavale tööle, andsime lapsed lasteaeda, kust nad siirduvat sujuvalt kooli, keskkooli, ülikooli. Andsime õilsas lootuses, et neist kasvatatakse nutikamad, edukamad, jõukamad ja õnnelikumad inimesed, kui olime meie.

Nüüd, 30 aastat hiljem, kirjutab lehelugejale tuttav Maarja Vaino, „kui julmalt kooliseinte vahel vägivallatsetakse, kuivõrd eksiteele viiv on praegune kooliharidus“. Ta viitab kooliõpetaja Kristiina Treiali tõdemusele: „Vägivalla ennetuse võti on klassijuhataja käes – kui süstemaatiliselt ja millisel moel tegeldakse klassis austavate ja hoolivate grupinormide ning kiusamisest teadlikkuse tõstmisega.“

Väga õige, kuigi liialt pedagoogilises sõnastuses. Lihtsamalt öeldes: klassijuhataja ülesandeks on kujundada erinevatest kodudest pärit ja erinevate harjumustega lastest õppeaastate jooksul ühiskond, mille liikmed tunnetavad vajadust kokku hoida, üksteist aidata ja toetada. Klassijuhataja ülesanne pole alati lihtne – kisa võib tõsta mõni närviline lapsevanem, aga alati ei meeldi ka direktorile, et tema kool luubi alla kukub. Ja klassijuhataja võib küsida: kes mulle kasvatamise õiguse annab?

Ta võib igaühele julgelt vastata: see õigus on antud juba rohkem kui 2000 aastat tagasi Aristotelese poolt, kes elas aastail 384-322 eKr ja ütles: „Inimene on ühiskondlik olend“, kes ei saa elada üksikindiviidina ega ka inimkarjas.

Aristotelese tõdemus annab õiguse pedagoogidele ja poliitikutele nende kutsetöös, niisama nagu Hippokratese vanne arstidele. Hippokrates elas veelgi varem, 430-377 eKr. Need tõed kehtivad Euroopas ka tänapäeval, et inimkond tagasi barbaarsusse ei langeks. Seda tuleb meil taoti meenutada ka kõrgemal seisjatele. See eeldab küll mõnevõrra enesekindlust, kuid ometi on selliseid inimesi ka alati olnud.

Käisin õppeaastal 1953/54 maakooli kuuendas klassis. Kõrgem oli vaid seitsmes klass, kus oli tavaks koolinoori kommunistliku noorsooühingusse ehk komsomoli värvata, Enne kui nad kodukülas jällegi selle vanema põlvkonna mõju alla langevad, kes alles Eesti ajas elas.

Meie isad olid Vabadussõjas või jätkusõjas võidelnud venelaste vastu ja elasid pagulastena Rootsis, Inglismaal, Venemaa vangilaagrites, kodumaa metsades või puhkasid kusagil mullas. Ootasime neid koju ja komsomoli astumine tundus ülejooksuna punaste poolele. Komsomoli astumise sooviavaldusi hakati peale suruma just klassijuhataja kaudu.

Kuulsime siis seitsmendikelt, et nende klassijuhataja, nooruke matemaatikaõpetaja, oli klassi tulles pannud enda ette lauale kaks suurt paberpakki kompvekkide ja küpsistega ning puhkenud südantlõhestavalt nutma.

Kõik jahmusid – kas keegi on surnud või? Siis hakkas ta luksudes seletama, et ei saa enam nende õpetaja olla, kui nad kohe komsomoli astumiseks avaldust ei kirjuta. Kõik kirjutasid.

Aasta hiljem, kevadel 1955 seisime meiegi samas olukorras. Meie klassijuhataja, sama noor naisterahvas, paari aasta eest seminarist tulnud emakeele ja kirjanduse õpetaja, oli oma kodust midagi kaasa saanud või meie hoiakut adunud, alustas temalt oodatud tellimust kõnega: olete juba 15-aastased, oma kodudes töö ja vaevaga peaaegu meesteks kasvanud. Seepärast otsustage oma peaga, kas astute komsomoli – see on vabatahtlik organisatsioon.

Meie klassis oli 14 poissi ja neli tüdrukut. Komsomoliks läks vaid üks tüdruk, madalama õppeedukusega, ja temast pöördusid ära isegi klassiõed. Ta lahkus koolist enne eksameid, vabatahtlikult.

Mõlemad klassijuhatajad töötasid pensionile jäämiseni koolis edasi. Meie klassijuhataja tõusis veel nõukogude ajal keskkooli direktoriks Tartumaal. Kõik oleneb ikka isiksusest või selle puudumisest.

Juba kesk „õitsvat nõukaaega“ imbus kooliellu salakaval liberalismi pisik. Olime keskkooli lõpuklassi jõudnute ja nende klassijuhatajaga ekskursioonil. Ma olin oma „musta mineviku“ pärast õpetaja ameti kaotanud, aga instruktorina tuletõrjes tööle võetud. Korraldasin siis suvepuhkuse ajal keskkooli või tehnikumi õpilastega õppereise Nõukogudemaa mittevene aladele – Eesti, Lätti, Leetu või Ida-Karjalasse.

Nüüd olime Leedus kahepäevase ringi teinud ja ööbisime telkides Läti piiri lähedal. Ärkasin koiduajal kolina ja häälte peale. Klassijuhataja pistis pea minu telki: pangu ma oma kraam kokku, poisid on juba bussis. Mis juhtus? – Ei midagi, poisid tahavad kell 10 Riiga jõuda, on viimane ekskursiooni päev. Siis taipasin: viin sai otsa või? – Jah ... Käratasin kurjalt: kurat, oled sa õpetaja või mitte?! Ta vastas: olen, aga mitte kasvataja.

Kuulsin siis esmakordselt seda uut tõde: õpetaja pole enam kasvataja. Talle on jäänud ainult tunniandja õigus. Noorte arengusse sekkuda ei tohi. Ja õpetajad on ka rahul, sest ametis on tõesti nüüd kergem olla. Tuleb mõni kallale, kutsu politsei; saad õpilaselt sõimata, kutsu psühholoog, psühhiaater või kohalik hingekarjane – vaat kui palju abilisi tänapäeva õpetajal.

Ainult, kas selline asutus on enam kool? Kas sellega lõpebki sajandite pikkune hariduse ajalugu?

Tänavu ilmus eesti keeles Heinrich Eisenschmidti „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“. Selle autor tuli 189 aastat tagasi Saksamaalt Võrru kooliõpetajaks. Krümmeri kool oli eragümnaasiumi taoline õppeasutus, kus õppisid jõukamate vanemate pojad Baltimaadest ja tsaaririigi teistelt aladelt. Kool paiknes suures kivimajas Kreutzwaldi ja Tartu tänava nurgal, mille alusmüüril on praegu kaks maja: Võrumaa muuseum ja kunagine spordikool.

Õpilased ja õpetajad elasid klasside kaupa erinevate koridoride peal, klassijuhataja tuba oli poiste magamistoa vastas. Koos söödi kooli sööklas ja õpiti klassiruumis. Klassijuhataja ja direktori korteri uksed olid õpilastele kogu päev avatud, võis tulla üksi või mitmekesi, ka kaebama klassikaaslase peale. Enne toast ei väljutud, kui tõde ja õigus oli jalule seatud.

Direktor nõudis klassijuhatajatelt ka vaba aja koosveetmist õpilastega. Uisutati siis või sõideti paatidega Tamulal, suvel tehti mitmepäevaseid ekskursioone Rõugesse, Munamäele, Kasaritsa, Vastseliina lossivaremetesse, isegi Petseri kloostrisse ja Pühajärvele. Matkates õpiti ja õpetati, lauldi ja tehti muusikat, juhtus ka äpardusi, kuid mingit koolivägivalda ega kiusamist ei tuntud. Õpetaja autoriteet püsis kindlalt.

Veel inimpõlv tagasi, minu koolipõlves, oli klassijuhataja nii õpetaja kui kasvataja. Tal polnud vaja häält tõsta ega suuri sõnu teha. Ta meenutas meile vaid õigust, mis küll kehtis, kuid ametlikult maha vaikiti. Tänu sellele ei astunud keegi meist komsomoli ega hiljem ka komparteisse. Inimese kujunemine algab nooremalt, kui arvatakse ja selles on määrav osa algkooliaastail.

Tänapäeval on kõikide koolide õpetajad vist ülikooli haridusega, nagu aadlilastele mõeldud Krümmeri erakoolis Võrus 200 aastat tagasi. Ometi loeme ajalehest pahatihti koolivägivallast, kiusamisest, sellest kirjutavad ka tuntud tegelased.

Meenub veel üks lugu just Krümmeri kooli vundamendile ehitatud Võrumaa muuseumis. Hallipäisele teadurile tuli külla tütar: kas ta ei saaks muuseumi tööle tulla, kooliõpetaja põli on talumatuks läinud – ülekäte läinud õpilased, loll direktsioon. Isa vaidles vastu: seda ametit sa ülikooli ju õppima läksid, kas sul mingit missioonitunnet pole? Tütar vastas: „Juba see missiooni sõna ajab mind oksele!“

Sellest vast uuesti algama peakski. Hulk kõrgkoolist tulnuid on juba noorena väsinud, suurte teadmistega ära vaevatud, eluvõõraks jäänud. Tahaksid nüüd lõõgastuda, aga õpetaja amet seda ei võimalda.

Kas tuleks jälle õpetajate seminar ellu kutsuda? Seni aga tihedam sõel ette panna neile, kes ülikoolis pedagoogika suuna kui „kõige kergema“ valivad?

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 30/05/2024 08:45:31