Anton Irv.

Diletantism armee juhtkonnas
Jaan Tõnissoni arvates lõhnavat eesti sõnnik, vähemalt tema Eerika nurmedel tunduvalt paremini kui vene sõnnik kus tahes nurmel. Sellepärast olevat Eesti eraldamine Venemaast ainuõige võimalus. Aga folklorist ja Jakob Hurda vaimse pärandi talletaja Eisen ei ole ka hoidnud oma teadmisi vaka all, osutades Tõnissonile, et saksa mõisaproua ja eesti talunaise perse ühtemoodi lõhnavat. Sellepärast polevat Eestimaa eraldamisel Venemaast küll mingit põhjendust ega see üldsegi tarvilik. Kuid oma eestlasliku diletantismiga oleme võinud venelasi vähemalt Vabadussõjas üle trumbata.

Mobilisatsiooni väljahõikamisel tulid maamehed valda, andsid kirjutajale nimed teada ja enamik neist läks jälle koju tagasi. Oligi kõik. Mõni tuli tagasi veel ka teisel päeval, aga kui olukord näis sama, olid needki läinud. Tegelik formeerimine, nagu see on tuttav isegi vene kutsealusele, ei alga mitte nimede kirjapanekust, vaid tingimuste kujundamisest, korra loomisest ja juhtkonna komplekteerimisest, kelle alluvusse keegi määratakse. Raske öelda, kuidas see päris tegelikult oli, kuid isegi olulises vähemuses oleva vastase ees pani Tartu kaitsele määratud polkovnik Johan Unt oma meestega „ohutuse mõttes” Tallinna poole plagama nagu tuhk ja tolm, on märkinud kapten Nieländer Undi taktika kohta.

„Tartu all olime tugevas arvulises ülekaalus, mida Vabadussõja oludes peab pidama päris haruldaseks nähtuseks,” on märkinud kolonel Traksmaa (VR 1/3 ja 2/3) „Vabadussõja“ autorina. Sellest hoolimata otsustas polkovnik Unt linnast põgeneda, kuna vastutavad ohvitserid ei suutnud takistada 2. polgu 6. ja 7. roodus puhkenud mässulist marodöörlust. „Tekkis olukord, milles brigaadi juhatus luges Tartu mahajätmise paratamatuks, kuigi vägede üldarvult ületasime tol hetkel vastase ja viimane ei avaldanudki rindel tol hetkel olulist aktiivsust. Tartu langes seega mitte vastase vahetul survel, vaid meie oma korraldamatuse ja passiivsuse tõttu. [---] Polkovnik E. Limberg, kes oli 19. detsembrist Lõuna-Eesti vägede üldine juhataja, määras 21. detsembril 1918 polkovnik J. Undi „lõuna-hommiku” frondi juhatajaks.”

Polkovnik Unt, kasutades tekkinud soodsat korralagedust 2. polgu roodudes, andis kohe varahommikul Tartu ümbrusse koondunud vägedele käsu taandumiseks, täpsemalt linna üleandmiseks enamlastele ja marodööritsevatele jõukudele. „Tartu maha jäetud,” märgib ka algallikaline teos „Võitlusi iseseisvumispäevilt“ (1927).

Kui lugeja soovib leida Tartu kaitsmisest või loovutamisest hingelisi elamusi, millega ajakirjandus oma lugejaid aeg-ajalt on kombekalt toitnud, siis sel korral on hämmingut raske tagasi hoida. Tohuvabohu kasarmutes, paaniline põgenemine linnast ja ladude rüüstamine oli masendav tegelikkus.

Hirmul on suured silmad
Teadmata on, missugusel kujul tõde Tartu loovutamisest sõjavägede staapi jõudis. Siinkirjutajal on käepärast operatiivstaabi ülema käsk 19. detsembrist 1918. Tegelikult on see Johan Laidoneri direktiiv Tallinnast Tartu maakonna valitsuse esimehele ja Undi otsesele ülemusele polkovnik Limbergile: „Sõjariistad ja sõjamoon on polkovnik Limbergile saadetud koma Tartu peab ennast ise ja oma sõjavägesid organiseerima koma Nõrgad punaste salgad tungivad ainult sellepärast edasi, et meie ennast küllalt energiliselt ei organiseeri punkt 6 Nr 280 Laidoner.” („Eesti Vabadussõda 1918–1920”, II, 1937)

Niisiis, punased liikusid täiesti vabalt edasi mitte kaitse puudumisest tingituna, vaid kõige algelisema organiseerituse puudumise tõttu Eesti poolel. Selline oli ka ülemjuhataja järeldus, et Tartu meestel sõeluvad püksid püüli juba ainuüksi punaste nägemisest. Direktiiv on see sellepärast, et Tallinnas ei teatud täpsemalt Tartus valitsevast olukorrast üldse. Üksnes aimamisi saadetud korraldus ei tähenda operatiivset juhtimist.

Vabadussõja Ajaloo Seltsi auliige Mati Õun on arvamusel, et Vabadussõjas liikus info väga aeglaselt. Kui Johan Pitka ja Ernst Põdder saatsid operatiivteateid Lõuna-Eestist, siis sügas Laidoner paar päeva tavakohaselt mune, enne kui vastas. Selleks ajaks, kui tema käsk rindele jõudis, oli olukord nii palju muutunud, et kui teised kindralid oleksid pidanud juhtima sõda Laidoneri juhatusel, oleks Vabadussõda tõenäoliselt kaotatud, on ta väljendanud oma tähelepanekuid (K&E, 2014).

Kui 1922. aastal ülendati polkovnik Johan Unt (1876‒1930) kindralmajoriks ja talle annetati Vabadusristi järgud I/2 ja 3/2, järgnes mõne aja möödudes sellele täielik krahh. Esialgu kuulsust kui palju, mis aga õnne ei toonud. Mõne aasta möödumise järel langes see säravate kindralipagunitega ja ristidega pärjatud Tallinna komandant 3. aprillil 1930 kohaliku bande atentaadi ohvriks ja suri 7. aprillil. Mõrvar jäi tundmatuks ja tabamata. Ilmselt võisid olla need sündmused ehk vastasele kergelt loovutatud Tartu linn, formeerimata jäänud 2. polk, 6. ja 7. roodu marodöörlus väeosade ladudes ja Tartu loovutamine kuidagi omavahel seotud kõrge riikliku tunnustusega, mis ei pea olema kõigile ühtviisi aktsepteeritav.

Linna avalik äraandmine oli toonud polkovnik Undile teenimatult kuulsust ja karda, kindralipagunid õlgadele ja Vabadussõja ristid rinda, kuid avalik õiglustunne oli surmani haavatud. Kui saabus otsustav hetk, haaras kellegi osav käsi vintraua järele, tõstis relva silmile ja vajutas päästikule. Teist teed polnud, et seda sõjaolude ebaõiglust ja vastuolu rindemehe kombel lahendada. Tulistaja käsi ei vääratanud ja avalik atentaat juhtis 1930. aastal kindral Undi kindlalt Valhalla radadele. Paljugi võis siin olla ebaloogilist, kuid nähtavasti ei olnud selle ebatavalise soosinguga kindrali saatus enam tema enda, vaid juba moirade käes, kes otsustaval hetkel selle läbi lõikasid (A. Nieländer).

Soomusrongide ülema kapten A. Irve salapärane surm
Võrreldavalt samas võtmes kindral Undi saatusega vahendab Nieländer meile sündmusi ka soomusdivisjoni väerinnalt. Rinde- ja relvatarkus, nagu teada, ei käi mitte alati argitarkusega ühte jalga. Aga siiski tuleb seda silmas pidada, kui saatus jagab osasid oma kangelastele. Selle juurde käib ikka vana ja kulunud tõde, kus ühed toovad kastaneid tulest, aga teised neid mõnuga mugivad. Ühed riisuvad koore ja teised peavad ajama läbi lõssiga, nagu leitnant Lindemann. Tüüpiline Eesti lugu, mille juurde me loodame peatselt jõuda.

Asi sai alguse aprillis 1919 Põhja-Lätis Stackelnis Egle kõrtsi juures, kuhu kapten Anton Irv oli rinde üldolukorraga tutvumiseks soomusautol sõitnud. Irve autojuhiks oli hiljem ohvitserina tuntuks saanud leitnant Lindemann, keda staabis teati ja tunti ka kui paberiteta ohvitseri. Kaasas oli neil veel võrumaise päritoluga adjutant Aleksander Tilgre. Jõuti siis Egle kõrtsi ette, kus Lindemann pidas auto kinni ja kapten Irv väljus soomukist, nagu kavatseks ta minna kõrtsi einet võtma. Kui Irv oli autost väljunud ja tõstnud binokli ümbruse vaatlemiseks, tabas teda seal surmavalt üks kaugelt tulistatud „hulkuv” kuul. Kas neid oli ka rohkem kui üks, pole keegi märganud lugeda. Samuti pole põhjust arvata, nagu oleks lask võinud tulla peitunud täpsuskütilt ehk snaiprilt, sest ka laskmist keegi ei kuulnud. Nii jäädi arvamisele, et oligi juhuslik kauge lask, aga saatanlikult tabav ja surmavalt täpne.

Niisiis, Lindemann ja Tilgre, kellel oli püsivust jääda autosse soomuse kaitsva seina taha, jäid ellu. Irv, kes tormas vaenlaste kohta kohe värskeid uudiseid koguma, sai surmava tabamuse. Ainult üks küsimus jäigi: kes toob kapten Irve, olgu haavatuna või surnuna, tagasi autosse. See asi langes Lindemanni kui auastmelt kõige noorema ohvitseri õlgadele. Ning seal jäi leitnant Lindemann vaenlasega silmitsi seistes vapruse eeskujuks, hoolimata oma küsitavast ohvitseristaatusest.

Adjutant Tilgre, kes peale Irve surma jäi vanemaks ohvitseriks, ei suutnud sel kriitilisel hetkel näidata mingit enesealgatust. See tuli hoopis leitnant Lindemannilt. Ta oli ametilt autojuht, aga Irve langemisel sai temast ka sümboolne ohvitser ja komandör, kes lahendas asja lõplikult ja kandis langenud komandöri Anton Irve (1886–1919) surnukeha lahinguväljalt autosse. Kuna staap asus Valgas, siis esmajoones sõideti Valka ja sinna toimetati ka langenud komandör.

„Olin tookord Valgas sündmuste vahetu tunnistajana. Tilgre, kui Irve adjutant, ei julgenud Egle kõrtsi juures autost väljagi tulla, aga tagalas suutis haarata taas ohjad enda kätte. Valgast toimetati kapten Anton Irve põrm kangelase kodulinna Viljandisse, kus see austusavaldustega mulda sängitati. Tilgre sai osutatud „teene” eest Vabadusristi, leitnant Lindemann oma vahvuse eest mitte midagi.” (Nieländer) Kui lugeja peaks mäletama veel Undi lugu Tartu loovutamisel, siis kuulub ka adjutant Tilgre juhtum nende tüüpiliste Eesti olude ehk „Undi-lugude” žanrisse. Seda asjaolu silmas pidades on meil põhjust peatuda kolonelleitnant Tilgre juures pikemalt.

Adjutant Tilgre lõhestatud saatus
Tilgre oli sündinud 1897. aastal Võrus. Oli lõpetanud Peterburis Pauli sõjakooli (Esimese Imperaatorliku Kahurväe Kool) juures lipnike kooli. Samas sõjakoolis sai ka kapten Nieländer tehnilise väljaõppe soomusautode alal, nagu siinkirjutaja kahurväelasena relvameistri kutse. Tilgre teenis Eestis soomusrongide diviisis käsutäitja-ohvitserina ja operatiivadjutandina. Aastal 1922 lahkus sõjaväeteenistusest ja aasta pärast astus piirivalvesse. Siirdus 1940. aastal Saksamaale, kuid sõja puhkemisel tuli augustis 1941 tagasi Eestisse.

Lausa nõiaväel võlus saatus teda 1943. aasta suvel endise lahingukaaslase Anton Irve kodulinna Viljandisse. Kuigi käimas oli juba uus sõda ja ohtusid palju, otsustas keskea künnise ületanud mees siiski minna seal suplema. Meenutamata toimunud ülekohut leitnant Lindemannile, ei kuulnud Tilgre ka hädapasuna hüüdu, kui astus seal esimesi samme järvevees. Kas peibutas teda Kalevipoja mõõgana ülekohtuselt landitud Vabadusrist või veteneitsite mäng, kui veskikivina raske raha ta märkamatult järvepõhja vedas. Nii tühiselt ja väikselt lõppes sõjalise kuulsuse ja kahe Vabadusristiga pärjatud mehe saatus oma sõjakaaslase kodulinna järves, keda ta kord oli lahinguväljal maha jätnud või koguni hüljanud, sest täpsemad andmed meil puuduvad.

Siiski pisike täpsustus Voldemar Kureselt: „Kuulsin temalt (ilmselt Oskar Ambergilt – E. K.), et Mossa (?) on Saksas kaduma läinud ja Pulla Kuusik olevat Võrus enamlaste poolt tapetud.” Ja nüüd see, mis meid eriti huvitab: „Tilgre olevat tapja tapnud ja enese Viljandi järve uputanud.” (V. Kures, „Seitsme lukuga suletud raamat”, 2006) Asi võib minna veelgi müstilisemaks, kui meenutada, et Leegenite poomise peaosaline Võrus oli samuti Tilgre, kes ohvreid vangla koridoris vastu võttes hüüdnud: „Kus köied?“ See umbsõlm on küll lahti harutamata, kuid tundub, et aeg on selle meie eest juba ära teinud. Mõnikümmend aastat tagasi olid need poomisköied ühel koduloolisel näitusel külastajatele faktitruuduse kinnitusena vaatamiseks välja pandud. Igatahes tõusis sellest ajakirjanduses paras kisa, sest poodu majas köiest ei räägita.

Aga Anton Irvest, jah – temast küll. Teades fakte, võime kinnitada, et Anton Irve lennukaar ohvitseri ja soomusrongide divisjoni komandörina oli säravalt kõrge ja tähelepanu vääriv. Esimesse maailmasõtta astus ta noorema allohvitserina ja teenis Novorževi polgu luurekomandos, osutades lahingutes haruldast vaprust ja oskust. Oma väeosas sai Irv vahvuse eest esimesena kaks kõrgema astme Georgi risti, ülendati ohvitseriks ning määrati luurajate komando ülemaks. Leitnant Irvele annetati vahvuse eest hulk ohvitseride aumärke ning kingiti kuldmõõk.

„Esimesest maailmasõjast tuli A. Irv 1. Eesti polku 1917. a. staabikapteni aukraadis, nelja Georgi ristiga.” (J. Remmelgas, kommentaarid E. Lundborgile). „A. Irv oli Vabadussõjas ainus ohvitser, kes langes diviisiülema staatuses,” on tähendanud soomusautode divisjoni ülem. Pärast Irve surma ristiti valitsuse otsusega soomusrong nr 1 kapten Irve nimeliseks ja isikliku vahvuse eest vääristati teda postuumselt kolme Vabadussõja ristiga. Oluliselt väärikam, kui seda oleks tehtud tema eluajal. Ei ole üleliigne ka tähendada, et Anton Irv oli teadaolevalt ainuke eestlane, keda oli autasustatud Prantsuse kõrgema vahvusordeni Medaille Militaire’i ehk Sõjamedaliga. Seda ülistuste jada on lihtne jätkata, sest faktide rida on tõepoolest külluslik. Isiklikus läbikäimises alluvate ja kaaslastega oli Anton Irv vaikne ja sõnaaher, sõbralik ja leebe inimene, nagu teda on iseloomustanud Einar Lundborgile Vabadussõja-aegse 5. soomusrongi ülem leitnant Ivar Reinvald (VR II/3) kirja teel.

Aga kui asjasse veidi süveneda ja mõtlema hakata, siis esimene küsimus: kuidas ometi võis nii vapper ohvitser – luurajate komando ülem – nii rumalalt riskida ja tormata nähtavasti lausa jooksujalu kuulide alla? Aga võis, sest Irv oli küll luurajate jao üksuse komandöriks edutatud ja aumärkegi talle kaela riputatud, kuid elementaarsete oskusteta ja lahinguliselt luuretegevuseks välja koolitamata.

See on see koht, kuhu koer on maetud. Sõda ja lahingud ei ole lapsemäng, vaid väga tõsine ja riskantne asi. Et seal ellu jääda, selleks ongi mitmekülgne väljaõpe, relvad ja isegi soomusauto, mis oli jalaväelasele üksnes suur unistus. Kuid ka kaitsekraavis, kui oli õnne ja kogemusi, jäädi ilma igasuguse soomuseta ellu. Ja veel – autos olid ka noorem ohvitser ja adjutant, kelle esimeseks asjaks oli väljuda, kui see võis osutuda ohutuks ja hädavajalikuks. Kuid enne seda tuli olukorrast ülevaate saamiseks, nagu on märgitud päevakäsus, kasutada soomuses leiduvaid vaateavasid ning periskoopilisi aknaid, kui neid oli. Need on üksnes elementaarsed juhendid, mida siinkirjutaja on lugematuid kordi meenutanud sõjakoolis oma kasvandikele.

Aga sealsamas soomusauto kõrval, päris lageda taeva all langes püstijalu seistes soomusrongide divisjoni kõige kõrgem ja andekam ohvitser kapten Anton Irv, nagu oleks juhuslik konnapoeg juhuslikult autoratta alla jäänud.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 30/05/2024 08:37:09