Foto: Mari-Anne Leht

Kirna mõis ja park Järvamaal on veel lühikest aega Eestimaa ligitõmbavaim koht. Kui tulbid õitsenud, jääb pargis ja miljoneid eurosid ootavas häärberis vaiksemaks, sest tuhanded inimesed käivad Kirnas tulbiõisi imetlemas.

Maikuu kolmanda neljapäeva hommikul võtsid neli Võrumaa naist suuna Tartu, sealt edasi Järvamaa poole. Sihtkohaks Kirna mõis ja park oma kuulsust kogunud suurte tulbipeenardega. Päev varem algas Kirnas tulbifestival, järjekorras viies.

Teel sinna rõõmustasid silma kollased võililleväljad. Võib-olla kunagi saabub aeg, kui ka võililli hakatakse senisest enam väärtustama: võililleõitest rohkem siirupit tegema, lehti salati sise panema, juuri kuivatama. Kui Järvamaal on tulbifestival, siis Pärnumaal võilillefestival.

Kui keskpäevaks tulbifestivalile jõudsime, seisid pargiesisel platsil juba kümned autod. Kuidas siin küll nädalavahetusel parkimiskohta leida, oli keeruline ettegi kujutada.

Tagantjärele jaotan nähtu kolme ossa: tulbipeenarde park, häärberi taga asuv energiapinkide park ja nende vahel seisev miljoneid eurosid renoveerimiseks ootav häärber.

Tuhandete õitsvate tulpide võlu on raske sõnades edasi anda, see lihtsalt võttis sõnatuks. Lilleõite värviskaala on lai: valged, kollased, punased, kirjud, õrnroosad, tumelillad jne. On ikka suur vahe, kas seista peenra ees, kus õitseb poolsada tulpi või tuhandete ühte värvi õitsvate tulpide ees. Viimane vaatepilt on lummav. Just lummavaid hetki pakubki Kirna tulbipark lillede õitsemise aegu.

Tagasiteel sõnasid Anneli, Ilmi ja Merje nagu ühest suust, et selliseid vaatepilte iga päev ei näe ning nende nägemiseks tasus igal juhul Eesti kaguservast Kirnasse sõita. Naiste sõnul olid kõikide tulbisortide õied ilusad, isegi nende, mis juba õitsemise peaaegu lõpetanud. Mõned tulbiread ootasid veel nädal tagasi õidepuhkemist.

Naised ütlesid, et palju andis juurde seegi, et tulbipeenarde asukoht oli põlispuude all. Merjele avaldas muljet ka elurikkuse peenar, kus tulpidega kasvasid kõrvuti naat, tulikas ja teised rohttaimed.

Muidugi ei saa Kirna tulbiaeda võrrelda Hollandis asuva Keukenhofiga. Viimane on palju kordi suurem ja sai tänavu 75-aastaseks. Kirna on vaid viiene ja ikkagi oma.

Energiapargis
on 46 pinki. Ühel pingil istudes peaks närvisüsteem energiat saama, teine pink parandama kurguhäda, kolmas võtma ära hirmud, neljas aitama silmi, viies ravima liigeseid, kuues toetama veresooni jne.

Soovitatav on ühel pingil 10 minutit keskendunult istuda. Istusin viiel-kuuel pingil, kõige pikemalt pingil, mis infolehe järgi on viie energia pink. Paraku ei tunnetanud ma energia juurdevoolu. Võib-olla takistas keskendumist uudne ümbrus, pinkide tihedus, puudulik kodutöö ehk eelnevalt oli selgeks tegemata, millisel pingil on mu enesetundele kõige kasulikum istuda.

Ka intuitsioon, mis õige pingi juurde pidavat juhatama, oli mu maha jätnud. Ehk oli põhjus eesmärgis, sest meie sõidu sihiks oli tulpide õiteilu imetlemine, mitte tervendava energia saamine.

Leidsime ühiselt, et pideva sagimise juures on raske süveneda, kuid ometi oli piisavalt neid, kes ühel pingil mõnda aega istusid. „Kui uskuda, siis võib energia mõjudagi, aga minul oli pinkide ümber sagimist lõbus vaadata,” sõnas Anneli.

Kirna mõisa pargist on ammu kõneldud-kirjutatud kui tervendava energia saamise kohast. Mõistetav, et soojal ja päikesepaistelisel päeval oli häärberis huvilisi hõredamalt kui parkides.

Mõisaomanikul peab kohvritega raha olema
Eriti veel siis, kui häärber on nukras seisus. Ja nukrasse seisu jäi enamik mõisaid 1919. aastast, kui vastne Eesti riik need sakslastest omanikelt ära võttis.

Kirna häärberi teise korruse remondiootel ruumides kõndides mõtisklesin, et kas ikka tasus noorel riigil omanikelt korras mõisad ära võtta. Vähemalt 20 aastat veel oleks mõisaansamblid korras hoitud ja selle jooksul leitud neile sobilik kasutus. Siis tulid venelased ja suur sõda, mis ei jätnud ka mõisaid puutumata.

Tänapäeval, kus suure hoone omanikel ei ole kedagi peaaegu tasuta abiks, nagu see oli härrasrahva ajal, neelab käestlastud mõisa restaureerimine miljoneid. Jääb üle vaid Kirna mõisa omanikele kuhjaga energiat soovida, et peagi saaks häärber kivikatuse, teise korruse ruumid põrandad, seinad saalist tubadeni sobiva tapeedi või värvi alla, uksed-aknad restaureeritud, jne, jne.

Katuse ehitust saab iga külastaja toetada, annetades 19 eurot, mille eest saab nimelise kivi katusele.

Mõis kerkis siia 1620. aastatel, kui Gustav II Adolf kinkis toonasele Eestimaa rüütelkonna peamehele Hans von Fersenile viis küla Järvamaal. Fersen ehitas sinna mõisa, mis peale tema suguvõsa oli veel kahe suguvõsa omandis kuni mõisate riigistamiseni 1919. aastal.

Sealtmaalt hakati Kirna mõisa ruume, nagu kümnete teistegi häärberite ruume, erineval otstarbel kasutama. Tark internet märgib, et viimase suure sõja ajal oli häärberis Saksa ohvitseride koolituskeskus. Nõukogude aja alguses oli kool, hiljem on olnud raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosikeskus, söökla ja korteridki. Need kõik on jätnud oma jälje, kuid teisalt, tänu neile on seinad püsti.

„Kirna mõisal on praegu leidlikud omanikud, kes oskavad raha mõisasse tuua: tulbiaed, muul ajal energiapingid, paar müügiletti ja ilmselt vaid soojal ajal toitlustus,” lausus Anneli.

Kirjade järgi pakub tänavu Kirna pargis silmailu 300 000 tulbiõit.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 23/05/2024 09:23:38