MAIT KLAASSEN: majandusest nii ja teisiti

Kõik piirkonnad, mis jäävad Tartu laiuskraadist allapoole, arvavad sageli, et nad on määratud ääremaade kategooriasse. Tegelikult on nii, et sügav ääremaa võib asuda Tallinna või Tartu külje all ja elu võib väga hästi edeneda hoopiski kaugel suurtest tõmbekeskustest. Reaalselt oleneb piirkonna toimetulek siiski ennekõike kohalike omavalitsuste poolt aetavast poliitikast, mis soosib inimeste ettevõtlikkust, toetab kohalikke inimesi nende kõige pöörasemate plaanide ellu viimisel ja eelkõige hoolib oma inimestest.

Riigi poolt antav abi sõltub aga eelkõige riigi majanduse olukorrast, mis Eesti puhul on omakorda väga tihedalt seotud meie eksportturgude olukorraga. Paraku pole meie põhilistel eksportturgudel just parimad ajad. Majanduses on mured kõigis meie naabermaades.

Kui nüüd aga vaatame arengutele Eestis, siis võib paljudes kohtades leida märke, mis viitavad olukorra paranemisele. Ma ei räägi siinjuures pensionidest, mis mullu tõusid 17,6% ja tänavu aprillist veel 10,6%, vaid meie tööturu olukorrast, mis näitab, et tööhõive oli mullu 19 000 töökoha võrra suurem kui 2022. aastal ja tööpuuduse määr langes ainuüksi märtsist aprillini 1281 inimese võrra, saavutades taseme 53 851 inimest. Saabuval suvel, kui avatakse hulgaliselt sesoonseid töökohti, langeb see arv ilmselt veelgi.

Ka inflatsiooni tase on taltunud, olles märtsis viimase 33 kuu madalaim (3,9%) ning langeb Eesti Panga prognoosi järgi 2,5%-ni. Samas on aastane keskmine palgakasv (9% aastas) ületanud inflatsiooni ja hindade kasvu taseme. Lisame siia ka muud hindade stabiliseerumised ja langused, nagu elektri börsihind ja kütuste hinnad. Turud ootavad lähikuudel ka Euribori langust.

Seega on riigi tasandil näha helgeid märke, kuid see ei kehti ühtlaselt kogu Eestis ja ka sektorite kaupa on probleeme nii põllumajanduses kui metsanduses. Põllumeeste probleemiks on põhiliselt heitlik ilm ja Euribori tõus, metsanduses ja puidusektoris on pikale veninud „metsasõda“ hakanud negatiivselt mõjuma tervele sektorile. Kuigi viimase uuringu järgi annab puidutööstus Eestis 314 eurot lisandväärtust iga raiutud tihumeetri puidu kohta ja kui arvestada, et juurdekasv on aastas ca 7 tm hektarilt, siis ligi 2200 eurot lisandväärtust hektari kohta. Kui viime majandusmetsadest 1000 hektarit välja, jätab sektor riigi majandusse andmata 2,2 miljonit.

Kuid me ei räägi mitte ühest tuhandest hektarist, mis soovitakse majandamisest välja viia. Põllumeeste mure on selles, et me tegelikult täidame omatarbimise taseme teravilja (enamus läheb eksporti), veiseliha toodame ka enam-vähem omatarbe jagu (98%), kuid kõiki muid põhilisi toiduaineid toodame tunduvalt alla vajaduse, kusjuures kõige kehvem on olukord köögivilja (41%) ning puuviljade ja marjadega (7%).

Arvestades aga rohepöörde ja LULUCFi (maakasutuse, maakasutusekasutuse muutuse ja metsanduse määrus) seatud eesmärkidega, tuleb ilmselt neis sektorites tulevikus ette muutusi, mis ei pruugi tuua juurde töökohti. Ilmselt on siin ümbermõtlemise koht.

Kus on siis võti?

Võti on tegelikult mitte nii palju riigi, vaid omavalitsuste käes, kes peaksid suunama kõik jõupingutused uute ettevõtete ja investorite ligimeelitamiseks. Uute tööstusalade loomine on ülioluline, kuid oluline on ka, et sinna ei koliks vanad ettevõtted, vaid sinna peaksid tulema uued, innovaatilised, kõrge lisandväärtusega toodangut andvad ettevõtted. Lihtsalt sama asja paremates ruumides tegemine ei anna seda tulemust, mida soovime – rohkem kõrgema palgaga töökohti, suurem lisandväärtus toodanguühiku kohta. Sellele kõigele peab aga vastama piirkonnas antav kutseharidus ja täiskasvanute ümberõpe. Kui investor ei leia kohapealt kvalifitseeritud tööjõudu, ei tee ta ka investeeringuid.

 

Autor: MAIT KLAASSEN, Riigikogu liige, Reformierakond
Viimati muudetud: 16/05/2024 09:15:41