LR soomusrong nr 2 Vabadussõja päevil Valgas.

Kes andis käsu Irboska veretööks? II osa
See oli vist 2. septembri hommikupoole, kui rindele jõudis kapten Lutsari toodud ešelon ametiühingute kongressi liikmetega. Ešeloniga oli kaasas ka sõjavägede staabi kindralstaabi valitsuse teadete kogumise osakonna nuhkide nuhk kapten Veem. „See kõik kokku pidi olemagi siis see „hea asi“, millest [Johannes] Poopuu minule (Jaan Lepp – E. K.) ette teatas. Minus tekitas kahtlus, et kas see kõik on seaduspärane.”(R. Rosenthal) Imelik, et selline lihtsameelne kahtlus võis üldse tekkida nii mahakäinud ajudes, sest kõik hukkamised olid ebaseaduslikud ja viidi ainult sellepärast läbi rindejoonel, et rakendada kohtuta väljakohtu reglementi kui sellist. Seletuse võtja: R. Tammemägi, 12.08.1938 (Tuna, 2008).

Täpsemate juhiste saamiseks helistas Lepp diviisi staapi, mis asus tol ajal Valgas, sealt anti talle lausa kamaluga tarkust. „Mis siis ikka? Kui asi juba nii kaugele on läinud, nagu ta on, siis oletegi teie see õige mees, kes ametiühinglaste „asja” (aga mitte mõrvamise) peab lõpule viima.” Umbes selline võis olla staabiülem kapten Poopuu sirgjooneline korraldus alamkapten Lepa nürimeelsele pärimisele. Niisiis, „asja” lahendamiseks, mida suvaliselt võiks tõlgendada vangide vabastamisest kuni nende saatmiseni – mitte ajamiseni – Venemaale. Vahepeale jäi veel mitmeid võimalusi vangide elude säästmiseks. Aga mõrvar ongi sellepärast mõrvar, et peale mõrva ta alternatiive ei tunnista. See oli kasvulava, millest pidi võrsuma „täieline Eesti Vabariik”. Ja võrsuski.

Kes andis korralduse Irboska veretööks? III osa
Üht-teist on õnnestunud selle ääretult traagilise loo kohta ka NKVD-l uurida. Ülekuulamisel NKVD-s väitis 1940. aastal 2. diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar, et käsu Irboska mahalaskmisteks andis soomusrongide diviisi ülem alampolkovnik Karl Parts. „On üpris tõenäoline, et K. Parts teadis kavatsetavatest mahalaskmistest ning staabiülem kapten Poopuu, tehes Lepale korralduse hukkamiseks, oli selles osas läbi rääkinud K. Partsiga. Seega näib täiesti võimalikuna, et Puskari väide on põhimõtteliselt korrektne” (R. Rosenthal)

Ka kokkuvõttes jääb uurimuse autor selle juurde, et konkreetselt oli mahalaskmise käsuandjaks soomusrongide diviisi juhatus, kuhu kuulusid diviisi staabiülem kapten Johannes Poopuu, diviisi ülem alampolkovnik Karl Parts ning laiarööpmelise soomusrongi ülem alamkapten Jaan Lepp. Kaitseliidu ülema abi kapten Johannes Lutsar oli selle mõrvatöö tellija, peatimukas ja köieseebitaja. Nii oli saatus Lutsari mõrvarirolli Eesti Vabadussõja režiiraamatusse veidi varem sisse kirjutanud.

Sellega tuli ka mõrvari kannupoistel leppida, sest etenduse ajal osi enam ümber ei jaotata. Samas muretseb Rosenthal, kas kõik osatäitjad on leidnud „väärilist” tähelepanu. Kui pidada silmas Ilmar Raamoti „Mälestusi”, siis ei, sest ka Raamot oma mälestustega on vähemalt üks tunnistajatest, kelle õiglustunne väärib tähelepanu ja sümpaatiat. Isegi siis, kui see ei peaks kokku langema lugeja arvamisega. Seda enam, et ka Raamot ise tunnistab, et ta on näinud oma elus palju sündmusi pisut teises valguses, kui need on ühe või teise asjaosalise poolt mälestustena ajaraamatusse raiutud.

Saatusel on omad mõtted
Teeme siin väikese pausi ja lisame passuse, mis võiks tulla kasuks järgnevas selgituses. Enam kui poole sajandi eest, kui õppisime metallikursuse poistega Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikumis, oli ääretult vaene ja raske aeg. Kirjandus ning kino olid populaarsed ning eriti köitsid noori Th. Dreiseri „Ameerika tragöödia”(1955) ning Stendhali „Punane ja must” (1952). Võib-olla just sellepärast, et mõlemad teosed tõotasid teed kõrgemasse seltskonda. Aga mõlemad teosed näitasid elavalt ette, mis on selle püüdluse hind – sest saatus ei lase pimesikku mängida. Alati tuli tõdeda, et meie kangelased otsisid asjatult võluvõtit teel „kõrgemasse seltskonda, sest „... elu on kannel, millel mängivad saatuse käed.”

Asjata pole Stendhal laenanud Dantoni motot „Tõtt, karmi tõtt”, mis peaks olema hoiatuseks igale romantikule ja kehtib vääramatult ka Dreiseri austajate kohta. Selle tõe kannul on käinud mitmed põlvkonnakaaslased ja vanemadki, nagu August Gailit, K. A. Hindrey või meie sõber Ilmar Raamot. Kõik vaprad sõjamehed on surmale silma vaadanud. Ja siiski on jäänud neid saatma kurb saatus käia elutee viimased astmed paguluses või tundmatuna kaugel vanadekodus mingi katlamaja naabruses või tühermaa rõhuvas üksinduses. Sedaviisi siis meie saatusest, mida sageli juhivad salapärased kreeka jumalannad – moirad.

Üks nendest ketrab sinu elulõnga, teine mõõdab selle pikkust ja kolmas lõikab selle saatuslikul hetkel katki. Raamotil on selleks piisavalt näiteid, kuid esileküündivaim on Räpina mees leitnant Peeter Truuts Anna mõisa lahingus.

Anna võis olla üks Tallinna eelposte Kehra ja Aegviidu kolmnurgas, kuhu punane front oli aastavahetusel välja jõudnud. Rong oli Tallinnast alles lühikest aega sõitnud, kui Anna lähistel tehti peatus ja soomusronglastele teatati, et Anna mõisas pidi asuma üks Vene madruste dessantüksus. Suureks julgustuseks oli koolipoiste löögipataljonile see, et lisaks lühikestele Jaapani püssidele oli igal löögipataljoni rühmal (10–12 võitlejat) kerge Lewise kuulipilduja. Vanemad mehed millegipärast eelistasid siiski vene vinte, kuna nende juurde kuulus pikk ja terav tääk, mille puudumine võis määrata lahingu saatuse.

Mõlemad Raamoti rühma ohvitserid – leitnant Peeter Truuts ja lipnik E. Bärenklau – jätsid rühmale juba peale esimest tutvumist hea mulje. Korrastati varustust ja puhastati eelseisva lahingu ootel relvi. Ka leitnant Truuts oli hankinud omale täägiga vene püssi. Kuigi ta oli juba vana sõjamees, oli tal tol päeval rusuv eelaimus eesseisva lahingu pärast.

Kavandatud Tapa lahing jäi küll toimumata, kuna see lükati kolonel N. Reegi otsusega edasi. Kuid selle asemel võeti suund Anna mõisale. Noortele lisas julgust teadmine, et rongi nr 1 koosseisus võtab dessandist osa ka kapten Anton Irv. Soomusrongide löögipataljonid, jõudnud alamkapten Karl Pauluse korraldusel Anna lähistele, hargnesid lahingkorda ja alustasid liikumist mõisa suunal, mis ei pidanud asuma enam kaugel.

Ootamatult sõitis neile vastu üksik ratsanik. Ta võttis oma karvamütsi peast ja tahtis midagi küsida, kui märkas eksitust, et on vaenlaste keskel. Ei olnud tal siis enam muud võimalust, kui tulla hobuse seljast maha ja anda end vangi. Peale lühikest ülekuulamist käsutas kapten Paulus kolonni liikvele ja Raamot, kes pidi hargnema oma rühmaga vasemale, sai Truutsilt korralduse vang kaasa võtta ning jääda temaga kolonni sappa. Seejärel vaiksemalt, et vang ei kuuleks – põgenemiskatsel, kui lahing algab, ta maha lasta. Ise aga järgneda rivile. See oli tegu vastu tema saatusele ja kõikide moirade tahtele.

Moirad astuvad väerinnale
„Silme ette kerkisid hukatud madruste laibad Kehra jaamas ja tahtsin leitnant Truutsile midagi vastata, kuid sõnad või mõte jäid kurku kinni. Sain siiski momendiga enesevalitsemise tagasi ja nii vastasin kindla häälega: „Kuulen, härra leitnant”.” Kolonn liikus edasi ning lipnik Raamot oma vangiga nende sabas. Vangiga vesteldes selgus, et ta oli alles 16-aastane Viljandi poiss ja vabatahtlik, nagu ka Raamot, ainult punaste poolel. Ta vastas avameelselt kõigile lipniku küsimustele, midagi olulist lisamata ega varjamata.

Raskelt liikus kolonn lumises metsas ja võis aimata, et iga minutiga läheneb otsustav silmapilk, mis vajab verist lahendust. Kui vang kaasa ei tule, peab Raamot täitma talle antud saatusliku korralduse. Peagi, kui kõlasid kolonni peas esimesed lasud ja kapten Pauluse komando hargnemiseks, kargaski vang metsa. Samas tormas kolonnist talle järele leitnant Truuts ja käratas: „Istu maha!” Vang laskus sõna lausumata põlvili. Leitnant võttis püssi palge, kõlas lask ja noormees vajus hääletult lumme. Nagu milleski kaheldes, andis Truuts talle veel teisegi paugu. Raamoti osaks jäi olla mõrva tummaks tunnistajaks.

„Nüüd kiirelt ahelikku!” olid Truutsi viimased sõnad, mida keegi võis veel tema suust kuulda. Nad olidki juba ahelikule järele jõudmas, kui Truutsi küljes miski lõhkes. Leitnant taarus ja kukkus kummuli. Seal selgus, et plahvatuse põhjustajaks oli Truutsi vööl ripnev saksa käsigranaat, mis võis olla saanud lahingus tabamuse. Surm oli silmapilkne. Hiljem meenutas keegi, et enne lahingusse minekut oli see kogenud sõjamees tunnistanud seletamatut ängistust.

Truutsi langemisega oli tema äng saanud lõpliku lahenduse. Üks moiradest oli tema elulõnga lausa võitluskaaslaste silme all läbi lõiganud. Kas selline pidi olema selle Räpina poolt pärit mehe saatus seal Harjumaa võsastunud soomaastikul? Nähtavasti mitte. Pigem oli see moira kättemaks mehele, kes jumalannast hoolimata nõnda julmalt oli surmanud kindla peale mitte millegi eest alaealise vabatahtliku nooruki, kes oma kogenematuses oli langenud leitnant Truutsi haardesse. See oli ilmselge veresüü, mille eest saatus ei saanud jätta süüdlast karistamata. Kahtlejatele on võimalus tuua täpipealt teine samasugune juhtum, ainult järgmisest sõjast, kus kõik moirad astusid üksmeelselt raskelt haavatud sõduri kaitseks välja.

Lugu juhtus aastaid hiljem Kuramaa viimastes lahingutes. Mehed olid rünnakul, PPŠ-id laskevalmis ja granaadid vööl. Mürskude lõhkemine, kildude vilin ja haavatute oiged kajasid üle lahinguvälja. Kodustele jõudnud teadetest kuulsin mõni aeg hiljem oma ustavalt lapsepõlve sõbralt Adolt, et tema vennal Gustavil, keda ma siis veel ei tundnudki, olevat Kuramaa lahingus „magu maha lastud”, nagu Ado maamehelikult, silmi tõstmata enda ette vaikselt lausus. Rohkem ei midagi.

Teatavasti on kõik kõhuhaavad väga rasked ja väga saatusliku lõpuga. Elasime naabripere kurvastusele kaasa ja arvasime, et nüüd on Gustaga siis kõik. Aga lausa kuulide all tassisid sõbrad ta lahinguväljalt ära ja aega viitmata kantud haavatu sidumisele. Hiljem, kui sõda oli juba läbi, nägin naabrite pool saunas ihusilmaga pikka heleroosat haavaarmi üle Gustavi kõhu. Mürsukild olevat jooksnud vöörihma kõrgusel risti sineli alt läbi, lõigates nagu žiletiga kõik riided, säkkinud rihma ning möödunud rihmal rippuvatest granaatidest. Aga vöörihmale haagitud „lemonid” ehk sidrunikujulised vene käsigranaadid olid jäänud ehk millimeetri võrra puutumata.

Peaaegu nii, nagu juhuslik kuulipilduja kuul seal soomusrongi vagunis oli jooksnud Ilmar Raamoti õlavarre ja rinnakorvi vahelt läbi, kumbagi riivamata. Mõeldes leitnant Truutsi surmale Anna lahingus, meenusid selle kõrval Ilmari ja Gustavi juhtumid. Kas siis selline õnn, millest sõjamehele suuremat ei olegi olemas, on üldse võimalik? Aga on, sest olen olnud kaudselt selle tunnistajaks. Sellepärast pole eksitust karta, et sageli, kui su enda jõud raugeb, astub ise viimased sammud sinu eest sinu saatus, olid sa siis õiglane või tegid ülekohut, nagu leitnant Truuts Anna mõisa lahingus.

Sellepärast ole aeglane ülekohut tegema ja kiire seda heastama, sest moirad on sinuga. See on mägilaste esimene käsk ja maksab ka mujalgi. Kui väerinnal sa ise end enam aidata ei suuda, siis teevad seda sinu eest su sõbrad või sinu moirad. Nii kujutlesime koolipoistena meie tulevast saatust oma elutee esimestel trepiastmetel. Ka Raamot on neid jumalannasid teeninud ja ausalt, sest surm ei varitse sõdurit üksnes väerinnal. Mõnikord võib ta luusida ringi ka seal, kus teda kõige vähem võib karta – isegi soomustatud vaguni seinte vahel –, nagu juba mainisime.

Ühel päikesepaistelisel päeval Udernas oleks vikatimees Raamoti äärepealt endaga kaasa viinud. Oli mõnus ennelõunane aeg, kui endistel koolivendadel Ilmaril ja Edmundil avanes võimalus oma kupees sõbralikuks keskusteluks. Edmund Schiffer kui tulevane insener tegeles muu seas rühma kuulipilduja puhastamisega. Järsku kõlas pauk ja läbi suitsuvine nägi Ilmar üksnes koolivenna surmkahvatut nägu. Ilmari ajaleht, mida ta äsja luges, oli õhusurvest pooleks käristatud. Ilmari esimene mõte oli, et Edmund pidas teda kuulist tabatuks. Kuid kõik lõppes õnnelikult, sest rauas olnud juhuslik kuul oli ülima täpsusega jooksnud Raamoti rinna ja õlavarre vahelt läbi isegi neid riivamata. Nii oli sõduri õnn oma kohalolekust meestele taas märku andnud.

Teisiti kui Ilmar Raamot on kirjeldanud saatuse nähtamatut kätt ka Visnapuu või kujutlenud oma gravüüridel Eduard Wiiralt. Aga saatus jääb alati selleks, kes või mis ta on: nii õiglaseks kui vähegi võimalik või ebaõiglasekski, nagu mõnikord arvatakse. Sellega sai ka Räpina mehest leitnant Peeter Truutsist Anna lahingus, õiglaselt või mitte, esimene langenud Eesti ohvitser laiarööpmelisel soomusrongil nr 2.

„Sinu saatus on inimese oma. Sinu soovid aga Jumala omad.“ (Voltaire) Saatus jääb inimese omaks, nii, kuidas moirad seda ketravad. Soovid aga Jumala omaks, mida inimvaim voolib, aga Jumal ikkagi juhatab.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 16/05/2024 08:32:31