Mäletan taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud aastaid, mil rahvuslipu heiskamine oli auasi, oli iseenesestmõistetav. Märtsis oli emakeelepäev. Märtsi lõpus küüditamise aastapäev. Lipupäevad! Kahju, et olen nii vana. Miks?

Mäletan väga hästi seda päeva, kui meie perekond tuli tagasi Siberist. Olime uhked, et olime jälle Eestis! Seekord küll Nõukogude Eestis, aga ikkagi Eestis. Oli tahtmine laulda ja lippu lehvitada, aga isa ei lubanud laulda ja punast lippu lehvitada. Poisike ei saanud aru, miks? Nüüd tean. Laul oleks võib-olla uuesti Siberisse saatnud ja punalippu ei tahtnud lehvitada.

Mäletan, kuidas 23. augustil 1989 seisin uhkusega Balti ketis, mille eesmärk oli demonstreerida maailmale Baltimaade iseseisvustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt. Olin uhke, kui keegi oli juba väljas sinimustvalge lipuga.

Mäletan seda tunnet kui 90ndate aastate algul toimusid laulupeod ja lehvitati patriootiliselt meie sinimustvalget rahvus- ja riigilippu. Olin uhke, kui 20. augustil 1991 sai Eesti uuesti EESTI VABARIIGIKS! Kõikjal lehvisid meie lipud ja meie olime koos kõik Eesti vabariigi patrioodid. Olime koos ja uhked selle üle. Räpina vallavalitsus jagas majapidamistele tasuta lippe, sest neid oli keeruline hankida. Kahju, et olen nii vana ja mäletan seda kõike.

Tegelikkus on nüüdseks muutunud täpselt risti vastupidiseks. Meie lippu saab osta praktiliselt igast poest. Ent ometi. Emakeelepäeva päiksetõusul oma töökohta lippu heiskama sõites tundsin sügavat kurbust. Ma ei näinud lipuehteis kodulinna. Küllap on paljud märganud, et mida aasta edasi, seda vähem heisatakse lipupäevadel meie trikoloor.

Vähe sellest. Järjest rohkem kuulen noorte suust lauset, et kui sõda algab, lähen kohe Rootsi või Inglismaale. Kui küsin miks, kõlab vastuseks, et meil on ju lapsed. Loomulikult on meie suur ja kuri naaber sellistest hoiakutest teadlik ja järjest rohkem meeldib neile meie inimesi torkida. Tundub, et see on osalt ka õnnestunud. Tundub, et paljudel on kadunud uhkus ja au elada oma vabas riigis, elada sinimustvalge lipu all. Seda ei saa enam nimetada patriotismiks.

Kui kuulen, et miks rajatakse jälle suurtele poistele sõja mängimiseks mingeid kaitserajatisi või harjutusväljakuid, siis on ainult üks soovitus. Puhka jalga! Kogu raha ja käi tiir Ukrainas! Olen kindel, et jutt muutub. Mina töötava pensionärina olen seda teed käinud sõja ajal juba kolm korda.

Kahju, et olen nii vana ja mäletan aegu, kui hoidsime kokku ja olime oma kodumaa patrioodid. Ma ei saa öelda, et sünnimaa, sest sünnimaa oli sunnitud ja Siber!

 

 

Autor: LEO KÜTT, põlvamaalane
Viimati muudetud: 11/04/2024 08:35:13