See polnudki nii ammu, kui hilistel õhtutundidel teleri ees istumine tähendas paratamatut osasaamist arvukatest alkoholireklaamidest. Joovastavate jookide atraktiivsed reklaamid trügisid eriti hoogsalt erakanalite eetrisse suuremate pühade ajal, näiteks jõulude ja aastavahetuse paiku. Alkoholi reklaamiti laialt ka mujal. Umbes kuus aastat tagasi olukord muutus. 2018. aasta 1. juulil astusid jõusse piirangud, mis tõmbasid alkoholi reklaamimist tugevalt koomale teles, raadios ja sotsiaalmeedias ning keelustasid välireklaamid üldse.

Seadusandja langetas toona selle otsuse rahva tervise huvides. Ennekõike tehti seda laste ja noorte kaitseks – on ju sirguv põlvkond eriti vastuvõtlik uutele ahvatlustele. Reklaamimeistrid juba oskavad noorte inimeste alateadvusesse pugeda ning neid säravate reklaamklippidega mõjutada. Noortele tekitab reklaam tunde, et elustiil, mille hulka kuulub alkohol, on lõbus ja meeldiv ning sellel pole tagajärgi.

Ühiskond võttis need muudatused kas mõistvalt või lausa tervitades vastu. Kõnekas fakt on seegi, et toonaste uuringute järgi pooldas 80 protsenti Eesti elanikest alkoholireklaami täielikku kaotamist. Vähemalt mina ei tea kedagi, kes sellest puudust tunneks ja seda taga igatseks.

Kahtlemata aitasid piirangud koos muude sammudega kaasa sellele, et ajutiselt hakati Eestis vähem alkoholi tarbima ja kahanes ka alkoholisurmade arv. Kurb tõsiasi on paraku, et alates 2019. aastast, kui Eestis langetati aktsiisimäärasid, hakkasid arvud taas kasvama. Kui 2018. aastal oli tasemeks 10 liitrit absoluutalkoholi ühe täiskasvanud elaniku kohta, siis 2022. aastal juba 11,2 liitrit.

Viinakurat on haaranud kümned tuhanded inimesed oma haardesse, toonud paljudesse peredesse meelehärmi, kurbust ja leina, rikkunud elusid ja inimsuhteid. Ta teeb seda endiselt! 2022. aastal võttis alkohol meie seast 845 inimest. Teada on ka see, et samal aastal kasvas alkohoolsete jookide müük Eestis kuus protsenti, kokku müüdi neid 149 miljonit liitrit. Võrdluseks: 2021. aastal oli vastavaks koguseks 141 miljonit liitrit.

Seda ootamatum oli eelmisel sügisel kuulda, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis käib koos uut reklaamiseadust ettevalmistav töörühm, kuhu on kutsutud ka alkoholilobi tegijad. Ei läinudki palju aega, kui meediast võis lugeda, et kavas on leevendada alkoholireklaami piiranguid. Ministeeriumi asekantsler andis koguni teada, et telereklaami puudutavad seadused on ajale jalgu jäänud.

Majandusministeeriumi plaani laitsid maha nii terviseminister Riina Sikkut kui tervise arengu instituudi eksperdid. Sellest hoolimata olid ametnikud 20. veebruaril kenasti riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil kohal, et kavandatavast eelnõust rääkida. Arutelu läks kohati üsna tuliseks. Reklaamide uuesti teleriekraanile paiskamise vastu võtsid lisaks minule sõna ka perearst Karmen Joller Reformierakonnast ja Irja Lutsar erakonnast Eesti 200.

Mingit vaimustust ei paistnud ka opositsiooni ridadest. Võib lausa öelda, et meil tekkis väike erakondadeülene ühisrinne ja ülisuure tõenäosusega juhtub nii ka riigikogu suures saalis, kui selline eelnõu peaks kunagi sinna jõudma. On väga tervitatav, et terviseminister jättis reklaamiseaduse muutmise mõtted kooskõlastuseta.

Minu ja sotsiaaldemokraatide sõnum minister Tiit Riisalole on: kohe tuleb ära lõpetada katsed tuua alkoholireklaam taas teleriekraanile ja mujalegi. See oleks vastutustundetu alkoholitootjate ja turundajate ärihuvide teenimine meie rahva tervise arvelt. On ju üldteada, et alkoholist saadav maksutulu ei kaalu kuidagi üles selle tarbimisega kaasnevat kahju. Kahjuks on ministri alluvad läinud otsesesse vastuollu koalitsioonileppega, milles seisab must valgel, et valitsuse siht on keelustada hasartmängude, veebiennustusmängude ja kiirlaenude reklaam. See on koht, kus king reklaamiseaduse puhul pigistab, ja selle suhtes on ühiskonnas ka selge ootus.

Peatun lõpetuseks korra veel erakondadeülese koostöö juures. Meeldiv näide pärineb samuti veebruarikuu viimasest istunginädalast. Terviseminister Riina Sikkut vastas riigikogu ees arupärimisele, mis puudutas narkosurmade ja kanepi legaliseerimise seoseid, kinnitas, et ei valitsus ega ka ametnikud valmista ette mingisugust otsust kanepi legaliseerimiseks, ning sai kiita EKRE liikmelt Mart Helmelt: „Mul on hea meel, et minister kinnitas, et mingit poliitika leevendamist selles küsimuses praegu vähemalt näha ei ole.“ Helme meenutas, et kui ta siseministrina kutsus kokku narkoennetuse töörühma, väitsid kõik eri ministeeriumite ja ametite esindajad, et kanep sillutab teed kangematele narkootikumidele, mistõttu on legaliseerimine vale.

Teisisõnu: erinevad poliitilised jõud teevad riigikogus nii mitmeski küsimuses koostööd või on ühel meelel. Riigikogu ei ole nii lootusetu koht, kui vahel meediast paistab.

 

Autor: HELMEN KÜTT, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, SDE
Viimati muudetud: 04/04/2024 09:25:13