LõunaLehe lugeja Aadu Võikar (83) Põlvast valutab südant nii haridussüsteemi kärpimise, Põlva väljasuremise kui ka kultuuri ja noorte kultuurituse pärast.

„Asi on selles, et ma olen väsinud kuulamast seda, kuidas meil haridust reformitakse. Mina olen lõpetanud seitsmeklassilise kooli, keskkooli ja saanud kõrghariduse nõukogude ajal. Mitte mingit asja ei olnud! Meil oli seitsmeklassilises koolis 18 õpilast klassis. Nüüd on nii, et kui 30 on, siis on ka vähe. Aga samas meie omavalitsused on üle paisutatud. Iga päev loen ajalehest – jälle võeti mingi nõunik või keegi juurde. Kuulge! 18-19-aastane ei ole mingi nõunik. Mis Eesti riigis on juhtunud? Saate mulle öelda seda?

Kui me hariduse juurest hoiame kokku midagi, siis on meie riigiga midagi lahti.

Mina olen vana inimene. Valutan südant meie riigi ja Põlva pärast. Põlvas on elu välja surnud. Kesklinna ei ole enam olemas. On jälle tagasi see kirikuküla.

Mul on kahju. Mina suren varsti ära, aga mul on kahju lapselaste pärast, nemad ei näe seda elu, mis mina nägin.

Üks asi veel. Mina sündisin ja kasvasin Rõngus, aga Põlvas olen mina olnud poole oma elust ja see on minule kodu. Teine asi – Põlvas on suur kultuurimaja, pöördlavaga. Aga kas meil käib keegi siin külas? Ugala [teater] vahel. Ja Rakvere käib teinekord. Aga Rõngus käis, oi jumal!, ma olen kõik Estonia etendused ära vaadanud poisikesena Rõngus. Ja nüüd meil ei ole enam raha! Sellises vanuses noored, kes toona kinos ja teatris käisid, kõnnivad ringi nutitelefon käes ja vaata, et kellelegi otsa ei jookse. No kus me elame?!”

Loe ka „Haridusreformi dilemma: luua liitklassid või kärpida koolid väiksemaks?” 29. veebruari ja „Seitsme Kagu-Eesti gümnaasiumi kohale tõuseb sulgemisoht” 15. veebruari LõunaLehest.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 07/03/2024 09:02:08