Ta on tänaseni rahva mälus nagu Eesti iseseisvus, Eesti aeg ja Eesti tõus maavallast maailma riikide hulka. Ta oli meie isade, vanaisade, isade-emade meeles kui nendega sama saatuse jagaja. Eesti Vabariiki ja Konstantin Pätsi seob midagi müstilist. Ta sündis 23. veebruaril ja kuulutas Eesti Vabariigi välja 24. veebruaril. Kuigi vahel oli 44 aastat, oli see järelpõlvedele kaks järgnevat päeva.

Ja veel, eesti rahvakalendris on kaks madisepäeva: 21. september ja 24. veebruar. Esimesel madisepäeval 1217 langes lahingus eestlaste muinaskuningas Lembitu ja algas 700-aastane võõraste ülemvõim Eestimaal. Teisel madisepäeval 1918 kuulutas Päts välja Eesti Vabariigi. On mõlemad faktid vaid juhuslik kokkulangemine või kõrgemalt tulnud märguanne?

23. veebruar 1918 oli Eesti pealinna Tallinna ajaloos vast ärevaim päev: Vene vägi põgenes riisudes ja rüüstates Venemaale, Saksa võidukas keisriarmee jõudis linnaväravale. Siselinnas ja sisemaal võitlesid omavahel võimu pärast Eesti Maavalitsuse ja Eesti enamlaste relvastatud salgad.

Punase terrori ähvardusel oli Eesti Maavalitsus põranda alla läinud ja andnud diktaatorlikud volitused endi keskelt valitud kolmemehelisele Päästekomiteele: Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Päästekomitee esimeheks sai Eesti Maavalitsuse esimees Päts. Ohutuse mõttes elasid kõik kolm eraldi peidikutes koos usaldusväärsete sidemeestega. Risk enamlaste kätte langeda oli suur – nende taskus oli iseseisvuse manifest, mille oli kirjutanud Maavalitsuse ülesandel Juhan Kukk, hilisem minister.

Pimenes. Katusekambrisse kostsid püssilasud tänavalt ja lahkuvate Vene laevade viled sadamast. Päts ütles: enam viivitada ei või – homme kuulutame Eesti iseseisvaks! Otsustati heita pikali, riietes, püstol padja all. Üks kaaslane peatas neid: Konstantin, sul on ju täna sünnipäev! Võttis seljakotist pudeli ja kallas igaühele teeklaasi valget viina, peale hammustati musta leiba.

24. veebruari hommikul tõi lehviva Eesti lipuga auto Päästekomitee salakorteritest Tallinna Riigipanga juurde. Inimesed kõnniteedel peatusid, jooksid autole järele. Päts luges ette iseseisvuse manifesti, lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis aastakümnetega oli kujunenud rahvushümniks ja sai nüüd ka väljakuulutatud riigi hümniks. Moodustati vabariigi valitsus, peaministriks Päts, abiks Vilms.

Päts ei tõusnud riigipeaks üleöö, nagu tänapäeval, täitmaks seaduses ettenähtud kohta. Tollal oli peaminister ühtlasi riigipea riigivanema nimega. Päts oli rahva õiguste eest võitleva juristina tuntud juba üle 20 aasta, ta oli Eesti teise suurema ajalehe Teataja rajaja, selle toimetuses töötasid erimeelsed inimesed alates Tammsaarest ja Eduard Vildest Hans Pöögelmannini, kellest hiljem sai Eesti bolševike üks ninamehi. Päts tahtis kodumaa huvides harjutada koostööle kõiki eestlasi. Ei teinud vahet kodanlase, sotsialisti, talupoja ja maatamehe vahel. Teistel toimetajatel oli kombeks võtta tööle vaid kambamehi. Päts oli vihatud Vene ülemvõimu, Saksa mõisnike ja Eesti kommunistide poolt.

Kord läks ta Tallinna linnavalitsusest mingi protestiga Toompeale Eestimaa kuberneri Korostovetsi juurde ja too karjus: „Vot, president Estonskoi respubliki!” („Vaat kus Eesti Vabariigi president”). Vihahoos öeldakse vahel tõde välja – venelane tundis vastase üleolekut, kuna ise oli vaid oma isanda kuldpagunitega teener.

Päts oli vangis olnud tsaari vanglas, enamlaste käes ja ka Saksa vangilaagris 1918. aastal. Ei heades ega halbades oludes lakanud ta mõtlemast Eesti tulevikule. Tartu ülikoolis jäi ta kõrvale tudengite trallidest, juureldes kodumaal kehtiva tõe ja õiguse üle. Teda arvati valmistuvat akadeemiliseks karjääriks. Kuid tema huviks jäi poliitika.

Surmamõistetuna maapaos õppis ta tundma Soome omavalitsuslikku korda, mis oli ka Vene ülemvõimu all, aga erines kõvasti kodumaa oludest – siin kaitses Eesti pagulasi Soome õigus ja politsei Vene vägivalla eest.

Šveitsis maapaos õppis ta tundma rahvavabadusele ja kogukondlikele omavalitsustele rajatud demokraatiat, tõlkis eesti keelde Adolf Damaschke ja Francis Lieberi teoseid, kirjutas ise kaks brošüüri: Eesti talurahvaseaduse arengust ja maaomandi õigusest Eestis. Samal ajal tegi ta kaastööd kodumaa ajalehtedele, mis tsaaririigi tingimustes oli võimalik. Too Venemaa oli ikkagi õigusriik, võrreldes sellega, mis Lenin järglastega Venemaast tegi. Kuigi Lenin ja Päts elasid tollal Šveitsi maapaos kõrvuti, ei tundnud nad mingit huvi teineteise vastu.

Peale võidukat Vabadussõda kutsus riigikogu Pätsi veel viis korda tagasi Eesti riigivanemaks, mida pole osaks saanud kellelegi Eesti riigi sünni juures seisjatest. Päts ise lausus: „Teede lagunemise ajal võetakse välja vanad vankrid.” Vale oleks öelda, et tal Eestis vastaseid polnud – vaadake või tänapäeva peaministri lugu. Päts oli riigitüüri juures kindlameelne, ütles: „Kui te tahate sellist demokraatiat, mis igaühele suhkrutüki suhu pistab, kes tema näppu hammustab, siis eksite.”

Riigipeana tundis Päts vastutust kõige eest, mis riigi ja rahvaga toimub – nagu laeva kapten tormisel merel. Ta ei läinud maapakku, nagu nooruses tavakodanikuna. Tuntud kirjamees Heino Susi, kes varem oli kritiseerinud ka Pätsi poliitikat, tunnistas 1940. aastal, kui venelased okupeerisid Eesti: „Presidendi viimased mõtted olid siis rahvale, mitte enda julgeolekule ega ammugi mitte oma võimule keskendatud.” (Erik Virbsoo, „Lugusid möödunud aegadest”, 1989)

Ma pole Konstantin Pätsi kunagi näinud, küll aga pojapoeg Matti Pätsi. Mordva vangilaagris rääkis mulle kaasvang Hartvig Sikk (1921‒1967) meeldejääva loo. 1939. aastal Võru gümnaasiumi lõpetanud Hartvig lähetati noorkaitseliitlaste suvelaagrisse Tallinna lähistel. Olid seal noormehed kodumaa kõikidest nurkadest. Õppused toimusid tegevväe ohvitseride juhtimisel ja kaitseväes kasutusel olevate relvadega. Laagri lõpupäeval marsiti Kadrioru lossi ette. Rõdule tulid Päts ja Laidoner.

Päts algas hoogsalt kõnega – ja äkki katkes ta hääl –, keeras ümber ja kadus, Laidoner jäi rõdule. Kohe ilmus Päts alumise korruse uksele ja tõttas valveseisangusse tardunud rivi ette, kõndis aeglasel sammul rivi eest läbi. Jällegi oli ta hääl kindel ja jõuline, ta astus ja rääkis, rääkides pani vast igale neljandale-viiendale noormehele käe õlale. Ja rivi hakkas lainetama. Poiste jalad seisid paigal, kannad koos, vaid rindkere paindus rääkija liginedes ettepoole – kõik tahtsid, et Pätsi käsi teda puudutaks. See oli ülev hetk, kõik tunnetasid enda sidet Eesti riigiga, kuhu ka elu neid paiskaks.

Pätsist on kirjutatud rohkem kui ühestki riigimehest tänini. Ainulaadse monograafia „Konstantin Päts” (316 lk) kirjutas Ed. Laaman, sellega saab võrrelda Eestis vaid Tuglase suurteost Juhan Liivist.

Eesti senistest riigipeadest on Päts ainuke, kelle nimi rahvalauludesse sai. Vabadussõja sõdurid laulsid: „Mis sest, et Eestil puudub tank / on Pätsil Talnas Harju pank, tirallalaa / On Laidoneril patarei, / ja seda kardab August Rei, tirallalaa ...”

Ühtegi sõda ei saa kunagi võita juhtide autoriteedita, aga Vabadussõjas polnud see ülalt peale surutud, vaid alt kerkinud nimetute sõdurite lihtsa marsilauluna, mis üle rahvaväe ja eesti rahva levis.

Teises maailmasõjas laulsid Eesti sõdurid: „Ma tahaksin kodus olla / kui Päts on president / ja Laidoner juhatab väge / ja maksab taas Eesti sent.”

Ainult Päts Eesti riigipeadest on jõudnud ka eesti luuletajate loomingusse. Gustav Suits kirjutas temast kaks luuletust, kirjutas ka Karl Ast-Rumor, endine sotsialist. Pätsi 100. sünnipäevale pühendas poeemi paguluses Arved Viirlaid, vana sõjamees ja viljakas pagulaskirjanik:
On võrdset jälge meie karmi ajalukku
küll vaevalt seni astund ükski teine mees.
See sada aastat – õilis sünd, mis õites hukkus,
lõi usu meile: Eesti sünd on üha ees!

See usk aitas Viirlaiu ja meie põlvkonnal lõpuks taastada Eesti riigi.

Konstantin Päts

Sündis 23. veebruaril 1874 Tahkurannas, suri 18. jaanuaril 1956 Buraševos Kalinini oblastis Venemaal.

Ajutise Valitsuse peaminister 24.02.1918‒09.05.1919.
Riigivanem 25.01.1921‒21.11.1922, 02.08.1923‒26.03.1924, 12.02.1931‒19.02.1932, 21.10.1933‒24.01.1934.
Peaminister riigivanema ülesannetes 24.01.1934‒03.09.1937.
Riigihoidja 03.09.1937‒24.04.1938.
President 24.04.1938‒17.06.1940.
1917‒1918 Eesti Maavalitsuse esimees, 1918 Eesti Päästekomitee esimees. 1918 vangistati Saksa okupatsioonivõimude poolt, juulist novembrini 1918 vangilaagris Poolas. 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka sise-, 1918‒1919 sõjaminister. 1922‒1923 I Riigikogu esimees. 1917‒1919 Maanõukogu, 1919‒1920 Asutava Kogu, 1920‒1934/1937 I‒V Riigikogu liige.

Lõpetas Pärnu gümnaasiumi, õppis 1894‒1898 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat. 1898‒1899 teenis Pihkvas sundaega. 1900‒1901 vandeadvokaat J. Poska abi Tallinnas. 1901‒1905 ajalehe Teataja toimetaja, 1904‒1905 Tallinna linnanõunik, 1905 abilinnapea. Osales 1905. a revolutsioonis, põgenes välismaale, mõisteti tagaselja surma. 1905‒1906 pagulasena Šveitsis, 1906‒1909 Soomes, 1908‒1910 ajalehe Peterburi Teataja tegevtoimetaja. 1909 andis end Peterburis kohtuvõimudele üles ja mõisteti üheksaks kuuks vanglasse, karistuse kandis 1910‒1911 Peterburi Krestõ vanglas. 1911‒1916 ajalehe Tallinna Teataja toimetaja, 1916‒1917 sõjaväeteenistuses Tallinnas. 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees.

1919‒1933 kindlustusseltsi Eesti Lloyd esimees (vaheaegadega, kui oli vabariigi valitsuse liige), 1925‒1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, a-st 1935 aunõunik, 1925‒1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, a-st 1936 auesimees, 1927‒1937 sihtasutuse Fenno-Ugria esimees, oli Harju Panga nõukogu esimees, Tallinna Börsikomitee esimees. Pidas Kloostrimetsa talu Tallinna lähedal.

1928 Tartu ülikooli õigusteaduse, 1938 Tallinna tehnikaülikooli tehnikateaduste ja Andhra ülikooli (Indias) audoktor. 1938 Loodusuurijate Seltsi, 1938 Õpetatud Eesti Seltsi, 1938 Loodusvarade Instituudi ja 1939 Eesti TA auliige, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica auvilistlane, Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu linna ning Tahkuranna valla aukodanik. Vabadusrist I/1. ja III/1. Töid riigiõiguse ja poliitika alalt.

30. juulil 1940 vangistati NKVD poolt ja küüditati Venemaale, oli asumisel, vanglas, 1954‒1956 Kalinini oblasti vaimuhaiglas, kus ka suri. 21. oktoobril 1990 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 22/02/2024 08:43:21