Sakslaste dessant Lääne-Eesti saartelt mandrile
Lääne-Eestis alustasid sakslased dessanti Eesti saartelt mandrile. Paar päeva hiljem, 22. veebruaril langes vallutajate kätte Valga linn ja pärast lühiajalist puhkust jõudsid Saksa üksused 24. veebruari hommikul kohalike talumeeste küüdiga Tartusse. Raekoja ette oli saabunud vabastajaid tervitama paarsada kohalikku sakslast. Peagi asendusid siit-sealt kostvad tervitushüüded võpatama paneva jahmatusega, kui Emajõe poolt hakkasid kostma pahaendelised kogupaugud. Seal hukkasid äsjased „vabastajad” vene sõjavange, keda oli tabatud Tartu lähistel mõisaid rüüstamas. Hukatute laibad topiti ilma tseremooniata Emajõele raiutud jääaukudesse, kust nad kevadel jää sulades pinnale kerkisid ja välja õngitseti. Arvuliselt hinnati vene ohvreid neljakümnele. Nii algas Saksa okupatsioon Tartus.

Linnas kehtestati range komandanditund, mis tähendas täielikku liikumiskeeldu kella üheksast õhtul kuni kella kuueni hommikul. Keelust üleastujaid ootas rahatrahv 1000 Saksa marka või kuni aastane vangirood. Legaalselt võis keelatud ajal liikuda üksnes komandandi kirjalikul loal, mis oli kehtiv koos saksakeelse „näpupassiga”, kus näopilti asendas sõrmejälg.

Ka rongisõit ja igasugune sideliinide kasutamine oli ilma okupatsioonivõimu loata täielikult keelatud. Neljandat aastat möllav suur sõda oli Saksamaa toiduainetest täielikult lagedaks teinud ja iga toidupaluke, mida õnnestus maarahvalt koorida, oli Saksamaale saatmiseks kõrgelt hinnatud. Tõeliseks „sõelaks” maa ja linna vahel osutusid raudteejaamade pääslad, kus rongidelt saabujaid kontrolliti saksa põhjalikkusega. Kõik, mis vähegi söögikõlblik, konfiskeeriti. See oli Saksa okupatsioon rahva mälestustes.

Kohus ja kaelakohus Võrus
Ohvriteta ei pääsenud ka Võru linn. Kui Tartus jagasid võimu sakslased omavahel, siis Võrus aitasid omakülamehed tõmmata võllapuule ka teisi endasarnaseid. Kui tänapäeva lugejal tekib raskusi kodusõja olemuse lahtiharutamisel, siis Leegenite poomist Võrus võib pidada ehedaks sissejuhatuseks novembris alanud Eesti kodusõjale. Kindlasti on siinkirjutajal põhjust peatuda ka edaspidi Eesti vennatapu- ehk Vabadussõja traagilistel sündmustel, kuid sissejuhatavalt võime selle teema Võru sündmustega lugeda juba avatuks. Võiks alustada nendest võimumeestest, kes valitsesid Võrumaad „punase” ja „valge” võimu pöördejoonel 1917/1918, enne Saksa okupatsiooni saabumist veebruaris 1918. Elmo Ellori kaastööst Võru juubelialbumile saame teada, et sel tormisel aastal olevat „valitsenud” Võrumaad ja linna vennaksed Leegenid Sännast. Oskar Leegen (1883–1918) oli Võrumaa rahvakohtu ehk tribunali esimees, täidesaatva komitee liige ja Rõuge vallavanem. Friedrich Leegen (1885‒1918) aga Võrumaa täidesaatva komitee esimees.

17. detsembril 1917 toimus Kandles Võru maakonna töörahva, talupoegade ja soldatite konverents, kus vabadel valimistel valis rahvas enda hulgast võimumehed kohalikku valitsusse. Uus valitsus ehk täitevkomitee hakkas teostama leninlikku poliitikat. Valdades loodi töörahva esindusi, võõrandati mõisad, korraldati koolielu, võideldi spekulantidega. Üks miiting Kandles järgnes teisele. Kuigi rahvale olid jäänud tumedaks enamlaste, sotsialistide ja kommunistide mõisted, jagus nalja ja naeru kõnemeeste naiivsust kuulates kõigile. Eriti pakkus rahvale nalja Sänna kaupmehe J. Krantsmanni naine Marie (Marie Leegen), kes võimujoovastuses marssinud Võrus, mauser vööl, mõõk üle õla ja lai punane lint ümber varruka. Kas oli see lihtsalt tsirkuseks ja uue võimu naerutamiseks või oli sel atraktsioonil ka mingi iva juures, pole enam tuvastatav.

Marie Krantsmann asus juhtima natsionaliseeritud Tähe raamatukauplust, korraldas Võrumaa kultuurielu ja tegeles raamatute laenutamisega tolleaegse gümnaasiumi kantseleist, samast majast Jüri tänaval, kus asus ka tribunal. Õe Anna töökohustuseks oli mõisate ülevõtmine, millega õde aitas otseselt sillutada vendadele teed võllapuu alla. Sündmuste arengut jälgides tuleks tähele panna ja meelde jätta, et kõigil neil täidesaatva komitee ametnikel, ka kõigil Leegenitel, oli olemas Võrumaa ja Sänna rahva mandaat ning legaalne õigus tegutseda selles võimkonnas, mis neile oli määratud, hoolimata irvhammaste tögamisest. Leegenid ei nõudnud kelleltki, et nad peaksid „punaseks” hakkama. Kommunistlik kord pidi nagu nõiakepikese puudutusel maailma paradiisiks looma. Õigusemõistmisel püüdnud Oskar Leegen tribunali esimehena vägagi lojaalne ja erapooletu olla. Tumedates asjades langetanud ta otsuse pigem tühjaks kui süüdistavaks.

Oskar Leegen uskus revolutsiooni kõikevõitvasse imeväkke ja unistas sellest. Karmimalt kohtles ta neid, kes temale või punasele võimule julgesid vastu töötada. Ta ei väsinud kinnitamast, et mõne aasta pärast on Võru linnal hoopis teine välimus. Tegelikult ei ole linna ilme nii kiiresti muudetav ja nüüdseks on kulunud selleks terve sajand, et linn võiks kenana välja paista. Kuid Leegenite silmad seda ei näinud.

Traagiline pööre saabus siis, kui Saksa okupatsioon lähenes ning Võru ja Sänna valijad oma täievolilised saadikud sõna otseses mõttes ära salgasid ja sakslastele maha müüsid. Süüdistava otsuse langetamisel sai kaalukeeleks kohaliku külarahva avalik tunnistus Leegenite vastu. Okupatsiooniaegsetes kommentaarides oli Oskar Leegen jõhker kommunist, kellele võimu juurde pääsemiseks olnud kõik võtted lubatud. Igatahes liikus rahva hulgas selliseid arvamusi. Aga tegelikkus oli hoopis teine, millest Elmo Ellori (1907‒1986) mälestustest „Võru 150 aastat” (1934) loeme.

Puudulik side ja nõrk valvsus viisid selleni, et mitu täidesaatva komitee ametnikku Võrus langesid mõisnike ja nendega tihedas liidus tegutsenud Eesti kodanlaste kätte. Nii et Kingissepa jutt kodanlaste liidust baltisakslastega, aga mitte eesti töölisklassiga on täielikus vastavuses ajaloolise tõega. Mõisnikud olid verivihased Oskar Leegeni ja tema lähemate kaastöötajate peale mõisate ülevõtmise pärast. Hullem oli see, et täitevkomiteel ja vallal puudusid tõendid Leegeni valimise kohta nii kõrgele kohale.

Kes on õige, visaku esimene kivi (Jeesus Kristus)
Kaananimaal ei olnud õigeid, sest esimene kivi langenud naise pihta jäi Jeesuse Kristuse sõnade kohaselt viskamata. Seevastu Rõuges ja Sännas leidus õigeid nii suure hulgana, et valesid ei olnudki. Kui kirikuõpetaja Holmann oli rahva kokku ajanud ja enne Leegenite poomist tunnistusi nõudis, siis Rõuge-Sänna rahvas ei „mäletanud“ enam, et nad oleksid oma õiglases meeles volitanud Leegenid Võrumaa saadikuteks. Ja ennäe imet, oma valla valijatest said korraga kümned reeturid, kes kõik hulgana salgasid ära iseennast ja nende Rõuge ja Sänna saadikud Leegenid, keda nad kord olid valinud oma valla esindajaks.

Kuigi Leegeni isa pisarsilmil vannutas inimesi tunnistama tõtt oma poja legitiimsusest täitevkomitees, kordus Peetruse lugu kuke kiremisest. „Veel enne, kui kukk on jõudnud kolmandat korda kireda, salgad sa mind ära,” ütles Jeesus oma jüngrile. Sellest tehti järeldus, et Leegen ise asus omal tahtel Võru linna ja maad valitsema. Ka jäid leidmata protokollid Rõuge valimiste käigust. Hiljem tunnistasid Sänna Juudased P. Shmeimann ja L. Michelson, et nad olid protokollid ära põletanud kartuses, et tõde ja allkirjad võivad tulla päevavalgele. Kuid nad pididki tulema, et päästa Leegenid poomissurmast, milleks kirikuõpetaja rahvast vannutas ja Leegenite isa pisarsilmil palus. Koos Leegenitega poodi Karja tänavas veel Kristjan Kalmus, Oskar Turb ja Arnold Seeder. Sõprade abiga küüditati märtrite surnukehad Rõugesse Jaani-Peebu kalmistule, kus nad maeti kõik ühishauda. Hiljem püstitati kalmule punasest graniidist mälestuskivi, mis on siiani säilinud, ja samast graniidist paigaldati tagasihoidlikud kalmukivid nende nimega.

Saksa võimude auks peab ütlema, et nad põhimõtteliselt keeldusid eksekutsioonist. Hukkajateks olid Eestis tavaliselt Omakaitse tegelased. Kuna neid polnud käepärast seal võtta, hõiganud ühe tuntud Võru tegelase poeg üle vangla koridori: „Kus on nöörid?” Nöörid toodi, aga pooja isa kapten Tilgre uputas enda päise päeva ajal Viljandi järve. Nii hukkus Vabadussõja kangelane Tilgre arvatavalt poja häbiväärse otsuse ajel. Kui süüdimõistetuid hakati kongidest välja tooma, olid nöörid kohal ja poomine sai luuks ja lihaks. Nöörid kui Võru ajaloo alatu tunnistus on kuuldavasti tänase päevani alles hoitud kui süütõendid lunastuse ootel. See mõrv koputab võib olla nagu Klaasi tuhk veel nüüdki mõne Võru, Rõuge või Sänna mehe südametunnistusele. Aga see oli ju nii ammu. Seda parem, sest nii annabki ajalugu meile tõelise elutruu pildi meie väärtustest ajaloo ees kui nende mõrvade tunnistajatest ja kohtuotsuse täideviijatest.

Leegenite mõrvamisega avati uus ajajärk Võru ajaloos. Kui Saksa okupatsioonile järgnes detsembris enamlaste valitsus ja mõne kuu pärast ka selle aeg täis sai, algasid Võrus uued hukkamised. „Üks jõledamaid oli prl. Kupferi, A. Martenseni ja endise politseiülema abi mahalaskmine päise päeva ajal rahva silma all Kreutzwaldi tänava lõpus linna karjamaal” (E. Ellor, 1934). Tahaks ainult teada: kas rahvas, ka selle maa rahvas on kunagi millestki õpetust võtnud ja oma reeturipalet avalikult tunnistanud. Vist tol korral veel mitte; ei – hiljemgi mitte; ei – iialgi mitte, „... kuni kord seistakse Toonela väraval ...” (Gustav Suits).

Siinkirjutaja ema juhtus nägema Leegenite kurba protsessiooni, kui matuserong liikus hoburegedel Võrusoolt Rõuge suunas, külmast kangestunud ohvrid poolpaljalt ja katmatult regedel. See pilt jäi paratamatult kohutava elamusena igaühele silma ja südamesse, emale tema elupäevade lõpuni. Kui Võru perekonnaseisuametis kirjutati õe sünnitunnistusele „sündinud Võru haiglas Leegeni tänaval”, oli ema enesevalitsust kaotamas. „Mis ... mu tütar on sündinud siis poodute tänavas! Poodute tänavas?” oli ema valmis seda paberit tükkideks rebima. Lisaks kohutavale elamusele tähendas Leegeni kui riigikukutaja nime põlistamine tema tütre sünnitunnistusel mõõtmatut solvangut, millest suuremat olla ei saanud.

Ema on hankinud kuskilt musta tinti, kriipseldanud üle Leegeni nime ja kirjutanud tütre sünnikohaks Karja tänav, nagu see oli varem ja on nüüdki. Igatahes pole sellest „parandatud” Karja tänavast kunagi tüli tõusnud ja siiani on see tunnistus perekonna arhiivis. Ka Karja tänav on ametlikult oma endise nime tagasi saanud, nagu ema tol korral oma ulmas kujutles.

Mu kallis vaene ema – su suur unistus läks täide. Su tütar ei ole sündinud poodute tänavas. Puhka rahus.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 22/02/2024 08:15:56