Jüri Uluots (1890‒1945), Eesti peaminister ja õigusteaduse professor, üks Eesti õigusteaduse loojaid, võttis 1930. aastail kasutusele mõiste „aktuaalne ajalugu”, äraseletatult käesoleval ajal tähtis, aga ka lahendamist vajav ajalugu. Uluotsalt on pärit ka tõdemus: meie vanasõnad ja kõnekäänud on tegelikult eesti rahva esimene, kirjutamata põhiseadus, mille järgi elati aastasadu, mil meid valitses võõras võim. Sellel seadusel põhinesid eestlaste suhted omavahel, võõrastega, mõisaga, loodusega, jumalaga, see reguleeris töö- ja puhkeaega. Rahvakalendri tähtpäevi peeti rangelt mälus: jõulust 13 nädalat maarjapäevani, sealt 13 nädalat jaanipäevani, sealt 13 nädalat mihklipäevani, sealt 13 nädalat jõuluni. Selline oli aasta põhitelg, mida igaüks pidi meeles pidama, kasvõi kriipsutades uksepiidale. Kuid rahvakalendris on veel hulk tähtpäevi – tõnisepäev, küünlapäev, jüripäev, karjalaskmispäev, künnipäev, suvistepüha jt –, mille väljaarvestamine oli jõukohane vaid „tarkadele”, teatud inimestele külaühiskonnas.

Kas „aktuaalsele ajaloole” ei järgnenud loogiliselt ka aktuaalne rahvaluule – kaasajale tähtis, lahendamist vajav – siis, kui kogu eesti rahvas kirjaoskajaks koolitatud, aga taas võõrvõimu alla kukkunud, mil oma mõtte kirjapanek tähendas enesemõrva ja trükisõna oli võõrvõimu kontrolli all? Rahvas oli taas ärganud: rahvaluule, suusõnaline omalooming – vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused, anekdoodid, vemmalvärsid, paroodiad, laulud ja lood. Need käisid suust suhu, rändasid külast külla, linnast linna, Peipsi rannalt Läänemere saartele. Tabati ja karistati karmilt nende levitajaid, aga autoreid ei leitud kuskilt. Nagu möödunud sajanditelgi.

Kuid rahvaluulet tasub ka järelpõlvel uurida, et mõista ajalaineid ja vahelduvate põlvkondade elu. Aastatel 1940 ja 1941 liikusid suust suhu kõnekäänud „Idast ei tule muud kui külma tuult ja tühje vaguneid”, „Oota sind nagu valget laeva” (ka „nagu sõda”), „Surm siin või Siberis!”.

Sõjajärgses põlvkonnas liikusid kõnekäänud „Inimesest võib miilits saada, aga miilitsast mitte inimest”, „Üks inimene ei saa korraga olla tark, aus ja kommunist – kui ta on tark ja aus, siis pole ta kommunist; kui ta on tark ja kommunist, pole ta aus; kui ta on aus ja kommunist, on ta loll”, „Ükski puu ei kasva taevani”. Viimases kajastus kõigele vaatamata rahva usk tulevikku.

Ajad muutusidki, mida märkas ka rahvatarkus. „Stalini ajal sõitsime nagu trammis: osa istus, osa rippus, aeg-ajalt lasti mõned ka maha”, „Hruštšov kuulutas: meie noortele saab osaks elada kommunismis, aga keegi seltsimees ärkas ja hüüdis: paras neile loodritele!”, „Brežnevi ajal sõitsime nagu kosmoselaevas – üks juhtis, teised oksendasid”.

Ajad muutusid, rahva lootused raugesid. „Hea on seal, kus meid pole”, „Ega Ameerika Hääl sulle leiba anna”, „Suu on sulle antud söömiseks, mitte rääkimiseks”, „Pea on sulle selleks, et sall kaelast ei kukuks”. Hiljem kuuldus juba optimistlikku meeleolugi: „Vana head eesti tööd hinnatakse iga valitsuse ajal”, „Leiba ei söö, jalgsi ei käi, vett ei joo” – uhkeldati juba oma elatustasemega.

Õpetati teistelegi väljapääsu kolhoosimajandusest: „Piim puki peale, raha raamatu vahele, auto p...e alla!” Seda tüütuseni kuuldud elutarkust kukkus mulle õpetama Valga-Petseri rongis üks kõhukas Tallinna isand, kaabu kuklas, kaks fotoaparaati kõhul, tulnud sünnikodu külastama. Vastasin Hando Runneli värsiga: „Raha eest tehti ropud naljad, autod omale osteti, p...e alla pisteti, vastu väravat sõideti.”

Jällegi nagu pooleteise sajandi eest, andis rahvaluule eesti kultuuriloos oma teemad üle kirjandusele, kuna ajad olid pisut vabamaks muutunud. Kirjandus sai neid teemasid juba kaasaegsete vahenditega kaugemale arendada – kuni tal on õnn püsida rahvaluulelt päritud realismis –, kannatusi, eksitusi ja lootusi edasi anda.

Ajakirjandusele omase ruumipuuduse tõttu ei saa käsitleda rahvaluule suurvormi, regivärsilist rahvalaulu. Ilma ei tahaks lugejat jätta siiski ühest, kokkusurutud regivärsilisest rahvalaulust:

Ema viis hälli heinamaale,
kandis kiige kesapääle.
Seal see kägu kaua kukkus,
suvelind seal laialt laulis.
Kõik ma panin paberile,
raijusin ma raamatusse.

Selles laulus, nagu välklambi valgusel, kangastub kogu eesti tuhandeaastane kultuurilugu – palju hävinud, muist ka kirja pandud. Laulust ilma viisita läheb pool kaduma. Viis kõlab ülevalt-kurvalt ... Mõni lugeja on seda vast nooruses laulnud. Oswald Spengler (1880‒1936), vapustava raamatu „Õhtumaa loojang” autor, on öelnud: „Kultuuri traagiline moraal mõistab olemise raskust, kuid annab uhkust selle kandmiseks.”

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 15/02/2024 08:43:18