See viiekuune kutsikas Võrumaalt ootab koos vendade-õdedega uut kodu. Foto: Eestimaa loomakaitse liit

Õnneks on rohkem neid, kes oma lemmiklooma eest hästi hoolitsevad ega tekita ei naabritele, omavalitsustele ega loomakaitsjatele probleeme. Paraku on neidki, kelle loom pääseb tihti jooksu, ning inimesi, kes võtavad koera vanurile, kuigi viimasel on looma eest hoolitseda raske. Ning ikka veel leidub neid loomapidajaid, kes panevad neljajalgse õue ketti.

Loomakaitsjad soovitavad enne looma võtmist põhjalikult mõelda, kas koera on vaja pereliikmeks või õuevalvuriks ketti. „Koera ei tohiks võtta juhul, kui ta jäetakse õue üksi ja tähelepanuta, halvemal juhul ketti,” ütles Kristi Metsa, Eestimaa loomakaitse liidu Lõuna-Eesti regiooni juht. Ta lisas, et kui ümber eramu on aed, saab koer aias vabalt liikuda.

Metsa märkis, et tihti võtavad lähedased koera vanurile. „Neil tuleks enne looma võtmist hinnata, kas vanuri tervislik seisund lubab looma eest hoolitseda, samuti mõelda, kes hakkab looma eest hoolitsema, kui vanur haigestub või koguni lahkub jäädavalt,” sõnas ta.

Esineb juhtumid, kus vanurile viiakse koer, halvemal juhul koguni kutsikas, kellega vanur ei saa hakkama, ja nii võib loom hulkuma hakata. Selles olukorras ei saa koer arstiabi ega täisväärtuslikku sööki.

„Kõige tipuks pannakse koer ketti, unustades, et ketis olev koer ei saa kedagi kaitsta. Ketis olev loom vaid piinleb, on jäetud vajaliku hoole ja suhtluseta,” jätkas Metsa. Tema sõnul ongi maapiirkondades suurimaks probleemiks ketis koerad kinnistute juures. On juhtumeid, kus ketis koer on sinna üksi jäetud pikemaks ajaks.

Kui omanik lahkub siitilmast või on viidud hooldekodusse ning pärijad koera ei soovi või ei taha enda juurde võtta, jääbki loom üksi kinnistule.

„Hiljuti päästsime Reksi-nimelise koera Pikasillalt Valgamaalt. Omaniku jäädava lahkumise järel jätsid lähedased koera lahkunu maja juurde elama, kuid pärijad olid loomale siiski toitja organiseerinud. Nüüdseks on Reks, kes pääses üksindusest tänu tähelepanelikule inimesele, saanud ravi ja viibib hoiukodus,” tõi Metsa näite.

On neid koerapidajaid, kes lasevad oma emasel koeral kontrollimatult paljuneda, seejärel jagavad kutsikaid tasuta või ei otsigi kutsikatele teist kodu. „Nii tekivad suured koerte kolooniad, kus loomade elutingimused on väga kehvad,” sõnas Metsa. Ta lisas, et kus on pereelu ummikus, seal on ka loomade elu nigel.

Juba mõnda aega otsivad loomakaitsjad loomaarmastajaid, kes soovivad omale kutsikat võtta. Praegu otsib loomakaitseliidu kaudu kodu viis kutsikat.

Metsa märkis, et inimesed pöörduvad loomakaitseliitu erinevate probleemidega: teavitatakse hulkuma pääsenud koerast, looma rünnakust, loomapidamisega seotud naabriõiguse probleemidest, omavalitsuse kehtestatud loomapidamise eeskirja täitmisest ja suurimast kitsaskohast ‒ koerte ketispidamisest.

„Viimase mure viisime ka riigikokku ning liidu esindajad osalevad kõnealuse seadusesätte aruteludel. Loodame, et koerte ketispidamine keelustatakse peagi lõplikult seadusesättega,” usub Metsa.

Ärge jookske koera eest
On inimesi, kes tunnevad võõra koera eest paanilist hirmu. Küsimusele, mida koerapelglik inimene peaks võõra peniga ootamatult kohtudes vältima, vastas Metsa, et tuleb rahulikuks jääda ja koerast mitte välja teha. „Vaadake, kas looma omanik on lähedal, sest on võimalik, et omanik oma lahtipääsenud koerast ei teagi. Kui omanikku ei ole, uurige, kas on võimalus kuhugi taganeda.”

Saades võõra koeraga ootamatult kokku, ei tasu hakata karjuma, kätega vehkima ega jooksma. „Inimene ei võida kunagi võidujooksu koeraga, võidujooks paneb koera hoopis agressiivsemalt ja ettearvamatult reageerima,” hoiatas Metsa.

Kui koer on avalikul territooriumil rünnanud, peab laskma vigastused kohaliku haigla erakorralise meditsiini osakonnas fikseerida ja tegema politseis avalduse.

„Kui te möödute aiast, kus kõnnib ringi koer, ärge teda mingil juhul õrritage, sest kui ärritatud loom ootamatult lahti pääseb, on risk, et ta teid ründab, suur,” hoiatas Tiina Randjärv, Võru linnavalitsuse keskkonna- ja järelevalve spetsialist.

Ta lisas, et kellel on plaanis lemmikloom võtta, sellel oleks arukam võitluskoerteks aretatud tõugu kutsikast loobuda.

Omavalitsus hoiab üksi jalutaval loomal silma peal
Randjärv ütles, et Võru linna piires on omapead hulkuvate koerte arv kahanenud. Linnavalitsusse teatatakse hulkuvast loomast kord-kaks kuus.

„Kui hulkuma pääsenud koer on kiibistatud ja ta on ka lemmikloomade registrisse kantud, siis kiibi järgi saab omaniku ruttu kindlaks teha. Omaniku telefoninumbrist koera kaelarihmal ei ole kasu olukorras, kus koer on rihma üle pea tõmmanud,” edastas Randjärv.

Antsla valla keskkonnaspetsialist Liana Neeve märkis, et hulkuva koera omanikku otsib vald sotsiaalmeedia kaudu. „Kui selle kaudu omanikku leida ei õnnestu, viime looma varjupaika,” sõnas ta.

Kui osa inimesi ei pea lemmiku omapäi kõndimist probleemiks, siis teised, vastupidi, peavad seda murekohaks, kuna nad ei tunne hulkuva looma iseloomu.

„Mõni aeg tagasi olid sagedased probleemid Kubja tee ääres elava suuremat kasvu koeraga, sama mure oli ka üle Roosisaare silla üksi linna kõndiva koeraga,” tõi Randjärv näiteid.

Ta meenutas juhtumeid linnas omapead kõndinud suuremat kasvu koeraga, kelle tõttu tuli lastel vahel suure ringiga koju minna. Ühes Võru korruselamute piirkonnas oli aga väike, kuid agressiivne koer, kes haukus lapse peale nii kurjalt, et laps otsis varju naabertrepikojast.

Halbades oludes elavatest koertest annab Antsla vald teada põllumajandus- ja toiduametile, mille töötajad teevad hoolimatult koeri pidavate omanike kodus kontrolli, vajadusel viiakse loomad nende juurest varjupaika.

Randjärv märkis, et lume sulamise järel näeb linnas kõnniteede äärtes koerte väljaheiteid. „Kahjuks on veel nii, et oma lemmikute väljaheiteid koristavad vaid kohusetundlikud loomaomanikud,” pidi ta tõdema.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 01/02/2024 09:08:57