Tuleva kuu lõpus lõppev hundijaht ei tähenda kaugeltki, et võsavillemite hulk hüppeliselt kahaneks. Paraku on aga kitsede ja metssigade arv vähenenud, mis tähendab, et huntide surve lammastele ja õuekoertele hakkab karjatamise ajal suurenema. Hundijaht toimub 2018. aastast ohjamisalade kaupa, mis tundub kõrvalseisjale arusaamatu ja jahimeestele tihti tühi ajakulu.

Eestis võib hunte küttida 1. novembrist veebruari viimase päevani. Kui huntide küttimise limiit saab varem täis ja lube juurde ei anta, võib jaht varem lõppeda.

Hundijahil on viimastel aastatel üks omapära, mille mõttekust on kõrvalseisjatel raske mõista: jaht toimub küll jahtkonna maadel, kuid kütitud huntide arv antakse ohjamisaladele, kuhu kuulub erinev arv jahtkondi enamasti mitmest maakonnast. Ohjamisalade piires hakati hunte küttima 2018. aasta sügisest. Eesti on jaotatud 20 ohjamisalaks.

Jahimehed, kes ju reguleerivad metsloomade arvukust ametnike etteantud piirides, on hundijahi ohjamisalade kehtestamisest jahi ajal olukorras, kus nende päevatöö tulemus võib hetkega osutuda ümmarguseks nulliks.

„Tartu-Valga ohjamisalale anti käimasolevaks hooajaks kümme luba huntide küttimiseks, kümnest kaheksa oli esmaspäevase seisuga kütitud. Sellel ohjamisalal peab hundijahti 26 jahtkonda ning iga jahtkonna esimees peab jahis osalemise asemel jälgima oma mobiililt sõnumit või vastama kõnele ehk olema iga sekund kättesaadav,” rääkis Tiit Rammul, kes on nii Põlva jahiseltsi juhatuse kui ka Põlgaste jahtkonna esimees.

Rammul tõi näiteks 2021. aasta juhtumi: „Põlgaste jahimehed olid kaks hunti sisse piiranud, jaht käis, kui sain telefonis sõnumi, et Laatre jahimeeste püssi läbi jätsid kaks hunti oma elu. Selle jahipäeva alguses oli ohjamisalale veel kolm luba, Põlgaste jahtkonna mehed said ühe looma küttida ja pidid sissepiiratud huntidest teise vabadusse laskma.”

Tema sõnul on igati mõistlikum, kui hundi küttimise limiite jagada maakonnapõhiselt, nagu seda tehti varem. Karude küttimise limiite jagatakse siiani maakonnapõhiselt.

Rammul on kuulnud, et kogu Lätimaa on üks terve huntide ohjamisala ja kui limiit läbi, lõpeb ka hundijaht. Lõunanaabritega piirneva Mõniste jahtkonna liikme Peeter Tamme teada on lõunanaabritel hundijaht vabam ehk liigse bürokraatiata.

Võrumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimehe Mati Kivistiku sõnul ei ole ohjamisalad huntide küttimisel abiks, kuid ei ole ka takistanud nende küttimist.

Värska jahtkonna esimees Raivo Kunst lausus, et hundijaht on võrreldes teiste loomade jahiga keerulisem ka sellepärast, et hunt on väga liikuv loom, ta võib ööpäevas liikuda kuni poolsada kilomeetrit. Oma osa on siin ka maastikul. Kui lund ei ole, on hundi jälgi võimatu leida, oluline on ka teedevõrgustiku olemasolu.

Hundijahi päev võib kujuneda pikaks. Kunst sõnas, et jahimehed alustavad hommikul vara ja on hea, kui õhtuks saavad hundi piiramisrõngasse.

Hundi oluliste saakloomadega on nukker lugu.

Kitsede arvukus aina kahaneb
ja metssigu napib peale katku samuti. Need metsloomad, eelkõige kits, on hundi peamine toit. Kui neid metsades napib, hakkavad võsavillemid aina enam mujalt toidupoolist otsima.

Kivistik sõnas, et kitsede arvukus on püstloodis langenud ning sigu ka napib. Võrumaal on piirkondi, kus ka punahirvede arvukus on vähenenud. Neist teguritest tulenevalt hakkab huntide surve lammastele ja õuekoertele tugevnema. Tema sõnul otsivad kitsed kaitset külade lähedalt, hundid lähevad kitsedele sinna järele ja näevad seal ahvatlevat toidulauda ‒ lambaid ja õuekoeri.

Lambaid on huntide saagiks langenud aina rohkem. Tunamullu murdsid nad Võrumaal 60, mullu juba 174 lammast. Kõige rohkem kahju tegid hundid Sulbi ja Osula kandis.

Peagi lõppevaks hundijahi perioodiks sai Võrumaa ohjamisala, välja arvatud Setomaa, 14 luba huntide küttimiseks. Neist üheksa looma on elu juba jätnud.

Huntide kõrval on kitsed toidulauaks ka ilvestele. Olukorda ei päästa seegi, et hundile sobib toiduks ka põder. „Paar-kolm hunti ei tee põdrale midagi, kuid neli-viis võtavad suure põdra maha, nagu juhtus hiljuti Misso kandis,” rääkis Kivistik.

Kitsede arvukuse kahanemist näitab ka küttimiseks väljastatud lubade märgatav vähendamine ning loomade vähesuse tõttu on Rammuli sõnul kogu Eestis täidetud 65% lubatud limiidist.

Põlgaste jahtkonnale väljastati luba 40 kitse küttimiseks ajavahemikus mullu septembrist tänavu jaanuari lõpuni. „40 kitse küttimine oli loomade vähesuse tõttu tõsine kunst, kuid meie jahtkonnas on olnud lähiminevikus aegu, kus kütiti 120, tipp oli 141 kitse etteantud perioodil,” tõi Rammul võrdluseks.

Lambakasvatajatele on hundid mõistagi suureks nuhtluseks ajal, mil lambad on karjamaal. Kivistik teab, et lambakasvatajad valvavad oma karja pidevalt, kuid öösel on nähtavus kogu piirdeaia ulatuses kehv. „Siin aitaks, kui püssile lubataks panna öövaatlusseade, kuid senini on keskkonnaamet sellele vastu,” tõdes ta.

Hunte tuleb ka naaberriikidest,
nii ida- kui ka lõunapiiri tagant. Kunst ütles, et Värska kanti tulevad hundid muidugi Venemaalt: „Õhtul tulevad ja hommikuks on läinud, sest idapoolne aed ei pea hunte ja mõnes kohas ei olegi aeda ning Eesti poolel on osa kõrgest aiast veel välja ehitamata.”

Meie piiritara lõpeb Võmmorskis ja edasi liigutakse Koidula poole. Kunst usub, et enam kui kahe meetri kõrgune piiriaed saab huntidele takistuseks.

Huntide meie poole tuleku põhjuseks võib olla see, et Värska kandis liigub rohkem metsloomi, kui neid on teisel pool piiri. Kuid talvel saavad hundid vabalt üle jääkatte all oleva järve tulla ja praegu on Lämmijärv jää all.

Tamm sõnas, et Mõniste kanti tulevad aeg-ajalt võsavillemid ka Lätist. Hundid olla lõunapiiri lähedal kas siis julged või näljased, igatahes on nad Mõniste teedel päise päeva ajal liikunud. Lambakasvatus on Mõniste ümbruses vähenenud, üks põhjus on ka ringiliikuvad hundid.

Põlva jahiseltsi esimees ütles, et vastupidi kitsede arvukuse kahanemisele huntide arvukus aina kasvab. „Tundub, et kui me ühe hundi kütime, tuleb kolm asemele. Lisaks huntide põhikarjadele on asurkonnas ka territoriaalsed paarid, kes ei ole veel jõudnud sigima hakata, ning üksikud, enamasti noored hundid, kes hajuvad vanemate territooriumilt, ning neidki on piisavalt palju. Eestis loendatakse hunte pesakondade kaupa ja tegelikku arvukust me ei teagi, seetõttu ei ole võimalik päris täpselt ära määrata ka küttimislimiiti,” rääkis ta.

KOMMENTAAR
Margo Tannik, keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo jahinduse peaspetsialist:

Eesti jagati ohjamisaladeks lähtudes 2013. ja 2014. aasta uuringute soovitustest eesmärgiga, et ala hõlmaks vähemalt ühe hundikarja liikumisterritooriumi. Ohjamisalade valikul lähtuti ka sellest, et need alad hõlmaks kultuurmaastikke, kus peetakse hundijahti, samuti loodusmaastikes asuvaid alasid, kus elavaid hundikarju reeglina ei kütita.

Ohjamisalad võimaldavad hundi populatsiooni Eestis terviklikumalt hallata ja ei teki ohtu, et osa Eestist kütitakse huntidest tühjaks.

Ohjamisaladele määratud küttimislimiit on reeglina küttimismaht, millele on seatud ülempiir. Sellest tulenevalt on paratamatu, et kui korraga peetakse jahti ala mitmes paigas, saab millalgi limiit täis ja osa kütte jääb tühjade kätega.

Käimasolevaks perioodiks väljastati algul 144 hundiküttimisluba, neile lisandus 13, ja pole võimatu, et seegi arv võib muutuda.

Öövaatlusseadme kasutamises oli põllumajandus- ja toiduameti ekspertkomisjonis nii poolt- kui ka vastuhääli. Keskkonnaameti hinnangul ei ole Eestis praegu ühtegi metsloomaliiki, kelle arvukust me ei suudaks kontrolli all hoida, ning seetõttu ei ole öösihiku kasutamine vajalik.

Karjamaal on kaitseks kiskjatõrjeaed tõhusaim.

Tänavu on Lõuna-Eesti ohjamisaladele määratud just kiskjate rünnakute tõttu kariloomadele suuremad mahud huntide küttimiseks ning see peaks huntide arvukust veidi allapoole tooma.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/01/2024 08:51:43