Ukrainlaste protest kümme aastat tagasi toonaste valitsejate vastu, kes soovisid riigi täielikult Kremli meelevalda anda, kasvas ülestõusuks. Tollest heroilisest vastupanuvõitlusest, mis kestis 2013. aasta novembrist 2014. aasta veebruarini, võttis osa ligi miljon inimest. Kremlimeelsete poolt tapeti seal üle saja inimese. Nüüd nimetatakse seda väljakut (ukraina keeli: maidan) Maidan Nezaležnosti st Iseseisvusväljakuks.

Nondest päevadest saati – juba üle kümne aasta – jälgin infokanalite kaudu sündmusi Ukrainas, hoides pöialt ja palvetades vabadust ihkava rahva eest. Tahes tahtmata meenub üks asjassepühendunud stseen rohkem kui pool sajandit tagasi nõukogude armee kasarmu esisel. Pääle lõunasööki istusime meie, soldatikud, kes suitsu tegid, suitsutamise kohas pinkidel, mille ees lebas konide jaoks vana veoauto velg. Ma ajasin juttu meie väeosa eestlastega. Seal kõrval jutlesid kolm ukrainlast, keda sõjaväes hohollideks hüüti.

„Miks te vene keeles vestlete?” tundsin muuseas huvi, küsides neilt, kuna teadsin neid ukrainlased olevat. Ühe nimi oli Nikolai Mazajev, teised kaks Tkatšenko ja Hartšenko. Kahe eesnimed ei meenu enam.

„Noh, me oleme Donetskist. Õppisime vene keskkoolis. Ja vene keel on nagu ilusamgi,” vastas mulle Hartšenko.

Mul langes suu plaksti kinni. Üksnes mõtlesin omaette, et kui sa oled ukrainlane, kuidas saad teist keelt oma kodukeelest ilusamaks pidada.

Alles nüüdsel ajal leian infot, et nii Donetskis kui Harkivis võib ka Ukraina peredes kodukeeleks olla vene keel. Ning paljud venekeelsed ukrainlased võitlevad praegu rindel venelastest agressorite-okupantide vastu.

Päris palju kordi olen mõelnud nende oma sõjaväekaaslaste peale: kus nad praegu elavad (kui elavad)? Kui Donetskis, mis juba üle kümne aasta okupeeritud, siis kelle poole nad hoiavad? Erapooletu sääl ilmselt olla ei saa. Rohkem kui sajand on Venemaal kehtinud hoiak, et kui ei ole meie (punaste valitsejate) poolt, siis järelikult oled meie vastu. Ning kuul või Vorkuta!

Kremli-Vene vastu hoidume ka meie, kes ei taha põlise vaenlase käpa alla sattuda.
Venelaste endi arvestuse järgi on nad sajandite vältel 70 korda Eestimaale tunginud. Raamatu „Спутник по древнему Пскову” autor kinnitab, et pihkvalased pidasid aastail 1116-1709 kokku 123 sõda välisvaenlastega.

Mina lugesin kokku kuus kallaletungi Eestile möödunud sajandi vältel. Sealt, idast.

 

 

Autor: ILMAR VANANURM
Viimati muudetud: 18/01/2024 08:38:54