JÜRI VARIK: haridus kui probleem on meie riigis tänaseni sõnastamata

Oleme olukorras, kus ühiskonnateadust Eestis praktiliselt enam ei ole. Meedia põhjal saab järeldada, et vähemalt õpetajate hulgas on kaine mõistusega inimesi, kes suudavad ja julgevad analüüsida haridussüsteemis valitsevat tegelikku olukorda ja seega prognoosida ka võimalikke ohte. Juba mitu kuud on päevakorras hariduselu korraldamisega seotud teemad. Õli kallas tulle ka olukord, kus enne valimisi käidi välja suuri lubadusi õpetajate ülimalt raske ja stressirohke töö väärtustamiseks. Võimule pääsedes koalitsiooni moodustanud erakonnad unustasid valimiseelsed suured lubadused ja hakkasid valetamist käsitlema omaette saavutusena. Seega ei ole võimalik enam võimule saajaid usaldada ja uskuda nende lubadusi, mis on suunatud kaugemasse tulevikku.

Kujunenud olukorras saan nõustuda teadlastega, et haridus kui probleem on meie riigis tänaseni sõnastamata. Seega ei ole võimalik või lihtsalt ei tahetagi valitsuse tasandil leida põhjuseid hariduselu korraldamisega tekkivate probleemide lahendamiseks. Jääb mulje, et nii riigikogus kui valitsuses ei saada aru, et eelkõige rahvuskultuur, haridus ja teadus on vastastikku üksteise eelduseks, aga ka omavahel seotud. Kui kasvõi üks neist unarusse jäetakse, pole teistest ka enam kuigi kaua abi.

Hea sõber Ülo Vooglaid on öelnud: „Haridus ei ole pelgalt see, mida lasteaias ja koolis tehakse ning antakse. Harituse komponendiks on eelkõige vaimsus ja kõlbeliste printsiipide süsteem.”

Kahjuks on Eestis kultuuri, haridust ja teadust käsitletud eelkõige kuluartiklitena ja eriti praeguse valitsuse eesmärgiks on olnud kõigi kolme pealt nii palju kokku hoida kui vähegi annab. Paraku näitavad Eesti taasiseseisvumise järgsed enam kui 30 aastat seda, et eelkõige riik, aga ka kohalikud omavalitsused ei austa põhiseadust, mis väljendub selles, et kenasti kõlava „koolivõrgu korrastamise” sildi all on juba suletud arvukalt maakoole ja selline tegevus jätkub, mille tulemusena on suuri piirkondi muudetud elamiskõlbmatuteks. Kui suletakse kool, rahvamaja ja kauplus, lahkuvad piirkonnast ka inimesed.

Mingisugusegi selguse saamiseks oleks vaja käsile võtta kõik, millest sõltub haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemine ning harituna säilimine. On selge, et tulevikku ei saa õppida, võimalik on omandada analüüsivõimet ja õppida mõtlema.

Loomulikult on haridusministril, valitsusel ja meedial PISA testi tulemustele tuginedes tore hoobelda, kui edukalt toimib meie haridussüsteem. Ülo Vooglaid: „Tõsi, PISA testiga fikseeriti üht-teist 15-aastaste laste mõningate oskuste kohta. Tegelikult on nii, et testi tulemused ei anna alust öelda midagi laste hariduse ega Eesti haridussüsteemi kohta. Meil on palju suurepärast kogemust, aga meil ei ole teadmist õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuse kohta, ettevalmistuse vastavuse kohta lähemas ja kaugemas tulevikus kujunevatele oludele, olukorrale ja situatsioonile.”

Olukord on selline, kus õpetajatest on tehtud klienditeenindajad ning seega on nad paljude moraalitute õpilaste, aga ka mõnede endid „jumalateks” pidavate lapsevanemate poolt muudetud rünnaku objektideks ja õpetajatel puuduvad sisuliselt võimalused endi kaitsmiseks. Kõik see on viinud olukorrani, kus valitsejate poolt õpetajatele antud lubadused olukorra parandamiseks ei loe ja seega jääb õpetajate ainsaks võimaluseks rakendada jõudu, milleks saab olla streik kui legaalse võitluse vorm. Kuigi Eestis on streigi väljakuulutamine muudetud keerukaks juriidiliseks protseduuriks, siis heade juristide kaasamisega on seda võimalik läbi viia kooskõlas õigusaktidega. Siinkohal on paslik streigivastastele meelde tuletada, et streikimine on teatavasti põhiseaduslik õigus ja selle takistamine või osavõtmise eest mingite tagajärgedega ähvardamine on seaduse rikkumine, millele võivad järgneda ka seaduslikud tagajärjed.

Kuigi streigi kõiki eesmärke ei taheta meedias avaldada, saab olla kindel, et nendeks on suurema majandusliku stabiilsuse saavutamine tulevikuks; õpetaja rolli teadvustamine ja väärtustamine; lubatud palga kasvu saavutamine (olen seda meelt, et õpetajate palga võiks siduda riigikogu liikmete palgaga); ühiskonnas personaalse vastutuse printsiibi kehtestamine alates peaministrist, ministritest ja lõpetades riigiettevõtete-asutuste juhtidega.

Mehena metsast arvan, et õpetajate eesmärgiks on eelkõige riigikogu ja valitsuse tähelepanu juhtimine sellele, et haridussüsteem peaks võimaldama keskenduda tegevustele, milles kujuneb ja täiustub inimeste valmidus elada ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana, aga ka kogukonna ja perekonna liikme ning esindajana ja tänu sellele rakenduda kohuse- ning vastutusvõimelise inimesena.

Siiani on üritatud haridust ja haridussüsteemi edendada omaette. See ei saa õnnestuda, sest haridus, kultuur ja teadus on vastastikku üksteise eeldusteks.

On enam kui selge, et haridussüsteemi praegune mõttemuster, nagu ka sotsiaal-majandusliku regulatsiooni mõtteraamistik on vananenud kõlbmatuks ja seda tuleb muuta, mitte täiustada. Selleks, et ühiskonnas ja kultuuris muutusi esile kutsuda, on vaja välja selgitada, sõnastada ja avalikustada ajale jalgu jäänud olukorra põhjused. Seejärel aga tuleb luua meetmete süsteem nende põhjuste muutmiseks, olla järjekindlalt visa ja susserdajate suhtes leppimatu.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 11/01/2024 08:41:48