Roosid Eesti riigile: fragmente vabariigi sünni aegadest, 14.

Viktor Puskar.

„Om asja ilman imelise ...“ (Gustav Suits)
„A see, mis om tettü, om nättu ja mis om nättu, om tettü,” koges Valga linnapea kokkuvõtvalt sõnavõtus soomusronglastele. „A tettü om toda”, et esmajoones tänu 2. diviisi ülema Viktor Puskari julgele sekkumisele lõunarindel õnnestus aprillis 1919 tõrjuda Võru piiril enamlaste äärmiselt ohtlik läbimurre. Seda kriitilist seisu on kinnitanud ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ka korrespondent Voldemar Kuresele. Sama julgelt nagu enamlasi tõrjudes esines Puskar kriitikuna kindral Aleksander Tõnissoni pihta Narva rindel, tema juhtimist ta pidas nõrgaks, samuti kritiseeris ta sirgjooneliselt Jaan Tõnissoni poliitikat, kui see parlamendis läbi kukkus.

Et Vabadussõja lõpus peaministriks tõusnud Tõnissonile olid isiklikult vastuvõetamatud ülemjuhataja Laidoner ja polkovnik Puskar, siis vabastas peaminister nad sõja lõppedes kaitseväest. Väiklasele Tõnissonile tundus, et kättemaks Eesti kaitseväe 2. diviisiülemale ja Vabadussõja kangelasele jäi liiga leebeks. Sellepärast korraldati polkovnik Puskari tagandamiseks autodafee ehk vallandamine kaitseväest eriti alandaval moel ja nii määrustevastaselt kui võimalik.

„Sellega jäeti polkovnik Puskar kindraliks ülendamata, mida tookordne olukord ette nägi, kui diviisiülem erru läks. Kuna ta ei läinud, siis ta taandati. Juhtum oli nii skandaalne, et tekitas juhtkonnas elevust, kuid jäi formaalselt siiski vaka alla, kuna vastsündinud riigis oli probleeme palju ning võitlused valitsevas kihis õõnestasid ikkagi riigi stabiilsust.” (August Nieländer)

Eesti riik oli sündinud ja juba mitu korda järjest (A. H. Tammsaare „Ajad ja olud”, 1920). Samas tunneb ajalugu riike, kes ei mäletagi oma tekkepäeva ega saa ka sellepärast seda pühitseda. Seal siis tõstetakse pokaale valitseva monarhi sünnipäeval või tähistatakse päeva, mil puhkes revolutsioon ning mil uulits vere ja tulega kuulutas uut ajastut. Ka Eesti riigi sünniloo asjad jäävad sellise embrüonaalse arengu aega, haudumine pole lõppenud, sest tibupoeg oli veel elujõuetu. Või nagu Nieländer tähendas, et Eesti riik kuulutati välja, kui suuremad raskused seisid alles ees.

Tagasivaates Eesti riigi sünniloole võime tõdeda, et see riik oli veel nii noor, et ühe pere paari-kolme põlve pikkuses arengus võime näha ka sajandivanuse riigi põhilisi palgejooni ja reastada tema sünnilugusid nagu kulisse ajaloo näitelaval. Soovi korral võime piltlikult piiluda üle riigipiiri nagu lavatagusesse tühjusesse, kasvõi Venemaale, kus ajaloo pärandusena näeme samade põlvkondade terendusi ikka veel kahepäise kotka kujul või imperaator Aleksander III ratsastatud massiivina Peterburis Znamenski väljakul. Aga polegi enam oluline, et ta juba mõnda aega seal ei asu, sest imperaator olla üle viidud Moika lähedale Millionnaja külgtänavasse. Kuid eestlased jäid sellest hoolimata tema alamateks ja haardeulatusse Venemaa kubermangudena edasi.

See oli aeg, kui Eesti maarahva poolel võis juba märgata rahvuslikku eneseteadvuse tõusu ja koondumist ühistegevuseks. Asutati seltse ja muusikaharrastajad leidsid huvide väljendamise võimalusi orkestrites või laulukoorides. Eriti oli seltside tegevusest haaratud Tartumaa, kus puhkpilli muusikat õpetas Väägverre koondunud huvilistele eluaegne pillimees David Otto Virkhaus. Ka siinkirjutaja isa Aleksander Kambergi noorusaastate helgemad päevad on seotud Väägvere, Virkhausi pasunakoori ja Ludvig Juhti kontrabassikooliga. Sealt edasi järgnesid aastad kroonu teenistuses noore orkestrandina Tartu Krasnojarski polgu orkestris. Tõenäoliselt seal võis alata Kambergi eluaegne tutvus ja sõprus kapellmeister Nieländeriga ja kontrabassivirtuoosi Juhtiga.

See oli ka aeg, kui ilmus ajaloo prožektorite valgusringi Kambergi pere kauaaegne tuttav Petrogradis, aadellikke traditsioone kandev preili Aleksandra Grigorjevna G.... (1904‒2012), kelle pika elutee ringid on sajandi jooksul tihedalt põimunud Võru linna, Kose ja Kubija suvituslinnaga.
Mälestusi oma saatuseaastatest on Aleksandra Grigorjevna jaganud lahkel käel Kambergi perega nii Kubijal kui Peterburis, millest on kujunenud hoiakuid ja jäänud mõjutusi ka siinkirjutaja märkmetesse. Ajaliselt on Aleksandra Grigorjevna jäänud ka Peterburi eestlaste vanema põlvkonna tegelaste, nagu Julius Seljamaa, Jaan Vahtra, August Nieländeri, Konstantin Velmani ning perekond Raamoti kaasaegseks. Nende hulgast kerkib särava musikaalse andekusega esile imperaatorliku kaardiväe orkestri kapellmeister Nieländer. Kapellmeistri mälestustele tuginedes kerkib lavatagusest tühjusest tundmatu kangelasena meie sündmuste keskpunkti Tema Imperaatorlik Kõrgus Nikolai II ja igava portree asemel vaatab meile vastu lausa elav ja huvitav isiksus.

„Teie muusikaline anne ja dirigeerimisoskus teevad au sellele rahvale, kelle hulka te kuulute,” on jäänud mällu keisri siiralt sõbralik hoiak esimesel kohtumisel elavat huvi äratanud keiserliku orkestri kapellmeistriga. See juhtus ühele ihukaitse kaardiväe – Semjonovski või Preobraženski polgu – inspektsioonile järgnenud lõunalauas Tsarskoje Selos suvel 1912.

Kohtumine imperaatoriga oli sedavõrd hämmastav ja vastastikku empaatiline, mida võib tajuda sooja käepigistusena Nieländeri nälestustes veel sajandi möödudes. Sellel kohtumisel puudus igasugune ajend ja teenistuslik seos peale ühe – tsaari isikliku ja siiralt väljendatud sümpaatia talle tundmatu kapellmeistri vastu. Selline kohtumine võis toimuda täielikult erakordsete olude kattumisel kahe väljapaistva inimese saatuses. See põgus kohtumine imperaatoriga võinuks olla olemata või saada esimeseks ja jääda ka viimaseks, kui Nieländeri teenistuslik korrektsus ja muusikaline andekus poleks olnud sedavõrd imponeeriv. Lausa ime, kuidas võlus Nieländer imperaatori lähikondlaste tähelepanu ja äratas oma meisterliku ja kunstipärase täiusega Tema Keiserlikku Kõrgust, kes oli mõndagi juba näinud ja kuulnud muusikast.

Ning Tartus – kuidas tsaari erakordne avalik tähelepanu Eesti kapellmeistrile võis panna kihvatama selle väikekodanliku linna „lillekeste” südametukse, kui nende kadestatud kaaslinlane oli jõudnud kutsealase meisterlikkusega oma tavalisel ja hallil teenistusredelil lausa peadpööritavasse kõrgusse. Kahtlemata tõi see erakordne tähelepanu kaasa intriige, mis kulmineerusid sageli naeruväärse puändina ja kukkusid siis suure praginaga läbi. See tartlaste inspireeritud afäär lõppes ühele Nieländeri rivaalile eriti kurvalt, mille reaalse tulemusena järgnesid kartsapäevad arestiga trahviroodus. „Üks tuleb ja saab autasu, teine tuleb ja saab kartseri,” on ka keiser seda juhtumit oma lähikonnas kommenteerinud, kui paraadmarsil läks tervel polgul keisri ees rivisamm sassi. Oh seda siginat ja saginat, mis siis algas, kui kiirkulleriga kutsuti Tartust Nieländer otse pealinna dirigendipulti. Nii kiireloomuliselt, et kapellmeistril jäi esindusülikond maha ja see tuli laenata ühelt Peterburi sõbralt.

Ka Tartu kirjamoorid said kohe tööd ja leiba. Kähku kriipseldati kaaslinlase vastu insinueerivad (kaude laimavad, halba valgust heitvad – toim) kaebekirjad, mis kiiresti lähetati, kuhu vaja. Ilmselt ongi neid kaebekirju peetud isegi Tartu „renessanssi” välgatuseks, nii et Eesti tuntuim ajakirjanik ja esseist Eduard Laaman ei märganud pettust või ei soovinudki seda märgata. Ka 20 aastat hiljem ei tunnistanud Laaman oma laimu Nieländeri pihta ja saatis selle parandamata kujul avalikkuse ette. Ainult Laamani kommentaar Nieländeri kohta jääb allapoole kollase ajakirjanduse taset. Seega, ettevaatust ka Laamani puhul, sest „... kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad“. Niisiis kõrvaldati Nieländer ilma kärata keisri ihukaardiväe polgu orkestrist ja keisri lähikonnast kui poliitiliselt usalduse kaotanud isik – mõistagi enamlane ja ilmtingimata kommunistlike vaadetega, mis tänase päevani ehib Laamani juudatööd.

Igatahes võis Jaan Tõnisson juubeldada: tema juudatöö Nieländeri vastu oli kandnud vilja, kuigi alatu vili ei idane ega mädane. Nieländerile oli Tõnissoni löök ootamatu ja allapoole vööd, kuid selles afääris ei jäänud plekita ka Tõnissoni frakk, mida ta pidi kandma ei kellegi teise kui enda häbiks. „Keegi August Nieländer on määratud Krasnojarski polgu kapellmeistriks,” avaldas Tõnisson oma ajalehes mokki maigutavalt (Postimees).

„Teksti sisu tundus peaaegu uskumatuna, kuna see keegi August Nieländeri nimeline isik oli ju tuntud põlise tartlasena, kes kohalikkudes koolides käinud, paljudes orkestrites juba lapsepõlvest alates esinenud, olnud 1908. aastal üks Vanemuise suveorkestri asutajaliikmeid jne.” (Nieländer)

Tartu väikekodanlik klikk võis hõisata, kuid seekord mitte kauaks. Imperaator märkas kohe muutust orkestris ja oma favoriidi puudumist puldis. Nieländerit polnud kapellmeistrina võimalik ära unustada ja asendada mitte kellegagi. Tema sihvakas ja erakordselt imponeeriv kuju ei jäänud kellelgi kahe silma vahele. Ka keiserlik masinavärk ei peatunud enne, kui ametlik juurdlus oli korraldatud ja otsitav dirigent leitud.

Isegi Sänna trubaduur Artur Adson on teatri- ja muusikamaailma tuntud kujuna uudistest rääkides naljatlemisi tähendanud, et „... Nieländer ei teegi seal (Porhovis ja Peterburis – EK) muud, kui lööb ainult jalaga takti ja sööb noorte naiste südameid. Vähemalt nii nägi ta välja oma mehelikus säras ja vetruvuses”. (Adsoni „Ise idas – silmad läänes”, 1948) Sellepärast oli Tartu buržuaal eriline põhjus hambaid kiristada ning huuli närida.

Kuuldavasti oli keisril erakordselt hea mälu. Üheainsa muljeterohke kohtumise põhjal kapellmeistriga võis tsaar eksimatult märgata oma lemmikdirigendi puudumist tosina orkestrite seas. Aga keisri soov leida see erakordne kapellmeister oli tema käsk alamatele, mis kuulus täitmisele ja arusaadavalt täideti. Aga selleks kulus ka sel korral aega.

Nieländer naaseb keiserliku polgu dirigendipulti
Saaga jätkuks: „Olin Tartust tagasi ja võtsin rõõmuga kohalikkudelt ohvitseridelt vastu õnnesoove. Kiirustasin, sest pidin kohe polguülema jutule ilmuma. Viimane võttis mind vastu äärmiselt süngel ilmel ning tähendas ametlikult ja ühtlasi vastumeelselt: „Tsaari soov on, et te teeniksite edasi meie polgus. [---] Ütlesin, et olen muidugi nõus edasi jääma ning tänasin oma ülemust hea uudise eest, millele ta vastas: „Tänage keisrit, mitte mind! Ja asuge oma ülesannete täitmisele!“ [---]

Sellest, mis oli vahepeal juhtunud, kuulis Nieländer pikemalt polguülema adjutandilt. Polguülem Pfeifer, kelle otsesel ettekandel Nieländer oli vallandatud, kutsunud polgu aastapäevaparaadile ja hiljem lõunasöögile Nieländeri asemel orkestrit juhtima oma endise kapellmeistri Škljarevski.

„Paraadil juhtunud aga eriline õnnetus ja otsekui saatuse tahtel läinud kolmanda roodu sõduritel just keisri eest möödumisel marsisamm segamini. Korpuse ülem kindral Bezobrazov vihastanud niivõrd rängalt, et määranud kapellmeistrile selle eest kahenädalase arestitrahvi ja teinud sellekohase märkuse ka polguülemale ja küsinud talle omasel jõhkral moel: „Mis kuradi pärast tõite selle mehe siia paraadi rikkuma?“”

Pfeifer püüdnud õhtusöögil keisriga seda konflikti küll siluda ja palunud, et see karistuse tühistaks, saanud aga vastuseks, et määrustiku kohaselt siin midagi muuta pole võimalik. Kusjuures rõhutanud keiser just viimast lauset: „Mõni tuleb ja saab autasu, mõni peab leppima arestiga.“ Nii lõppes Tartu „lillekeste“ algatatud afäär Nieländeri vastu, kus keegi Škljarevski pidi leppima arestiga.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 11/01/2024 08:23:50