See oli 2005. aasta alguses, kui sõitsime fraktsiooniga (autor oli riigikogu kolme koosseisu liige ja kuulus keskfraktsiooni – toim) Pärnusse nõu pidama.

Arutasime algava aasta tööplaani ja Edgar Savisaar käis muuhulgas välja talvepühade idee.

Mõte oli kuulutada riigipühadeks jõulude ja uue aasta vahele jäävad päevad. Idee pooldajad leidsid, et asjal on jumet: eesti inimene tapab ennast tööga ära, rabatakse mitmel kohal. Eriti suurde masendusse langetakse aga just talvel, kaamose ajal. Enesetappude arv on suur, samuti südamehaiguste hulk. Lisaks kõigele on ka laste koolivaheaeg just sellel ajal ja millal siis veel saaks lastega olla! Ka võib märgata, et kuigi sellel vahemikul käiakse tööl, siis ega suurt tööd tehta – pole nagu töömeeleolu ... Parem siis juba ausalt ja ametlikult pühi pidada! Uuel aastal aga tõuseks nende pikkade pühade tõttu tööviljakus tunduvalt.

Vastased leidsid, et see oleks suur löök ettevõtjatele. Pühade ajal peaks ju sellistes kohtades, kus töö ei saa katkeda, maksma topeltpalga. Nagunii räägiti siis sellest, et töönädalat peaks pikendama ja puhkust lühendama jne. Arvati, et seda eelnõu hakatakse kindlasti väga teravalt ründama.

Ütlesin, ründama hakatakse muidugi, kuna ajakirjandus väljendab ju tööandjate huve. Aga neid, kes uute pühade üle rõõmustaksid, on ju kordades rohkem! Lisaks sellele on tööandjatele tehtud väga palju soodustusi, aga töövõtjatele mitte midagi!

Kuna mina ideed tuliselt pooldasin, ei jäänud „tasu” tulemata – mind määrati juhtima eelnõu väljatöötamist ...

Asun tööle. Lisaks talvepühadele lisan omalt poolt eelnõusse teise punkti – ka jõululaupäev peaks saama riiklikuks pühaks ja vabaks päevaks.

Helistasin Marju Kõivupuule, lugesin talle ette eelnõu seletuskirja. Eriti meeldis Marjule, et ka jõululaupäev saaks riiklikuks pühaks. Arvas, et kui kasvõi ainult see õnnestuks, oleks juba suur asi. Marju kiitis seletuskirja heaks, ei lisanud sinna omalt poolt midagi juurde ega palunud ka midagi muuta.

Internetist sain teada, et vanad eestlased pidasid vanal orjaajal jõulusid veel pikemalt, kui mina pühadeks pakkusin – vanasti pidutseti toomapäevast kolmekuningapäevani, 21. detsembrist 6. jaanuarini!

Jaanuari keskel oli erakonna juhatus, kus ma oma eelnõu tutvustasin.

Üldiselt oldi sellega rahul. Vilja Savisaarel oli mure, et kui mul on sees ka see, et jõululaupäev peaks olema riiklik püha, kas näiteks vene õigeusklikud ei protesteeri, et nende pühasid pole? Vastasin, et praegu on ju nagunii esimene ja teine jõulupüha riiklikud pühad. Väga tahetakse aga, et püha oleks ka jõululaupäev – väga paljud sõidavad just jõuluõhtuks vaatama oma armsaid vanemaid ja sugulasi. Edgar toetas mind, ütles ka, et meil ongi vaja midagi eestlastele; üsna alusetult süüdistatakse meid liigses venemeelsuses.

Ka talvepuhkuse kohta oli kuulda eitavat arvamust – perevägivald ja suitsiidid suurenevat pikkade pühade ajal. Mingil määral kindlasti tõsi, kuid mõne tasakaalutu inimese pärast ei saa jätta hüve andmata ju sadadele tuhandetele! See, et mõni inimene viib oma raha kasiinosse või kõrtsi, ei ole ju põhjuseks mitte tõsta palku!

Veebruari alguses andsin oma eelnõu riigikogus menetlusse.

Üllatus-üllatus – kuigi me olime opositsioonis, siis eelnõu arutamisel põhiseaduskomisjonis toetas komisjon, nii nagu valitsuski, eelnõu esimest punkti – see on 24. detsembri, jõululaupäeva kehtestamist riikliku pühana. Tugevalt toetas seda Avo Üprus. Nagu arvata oli, siis talvepühade sisseviimist ei toetatud. Lõpuks tegi komisjon otsuse saata eelnõu riigikogusse esimesele lugemisele muudetud kujul, mille järgi jäi eelnõusse ainult see osa, et riikliku pühana kehtestada jõululaupäev.

Muidugi olin sellega nõus – parem pool muna, kui tühi koor! Arvan, et raske oleks Eestis leida inimest, kes ei toetaks seda, et jõululaupäev oleks riigipüha ja tööst vaba päev.

Kuna komisjonis toetasid kõigi fraktsioonide esindajad seda mõtet, siis võetigi see seadus riigikogus kiiresti vastu.

Nii sai jõululaupäevast riiklik püha.

 

 

Autor: TOIVO TOOTSEN, Rõuge
Viimati muudetud: 27/12/2023 08:16:16