August Nieländer.

Maanõukogu ajalooline otsus
Eesti riik ei sündinud mitte üleöö. Enne kui see võis juhtuda, pidi Vanapagan vähemalt seitse paari pastlaid läbi kandma. Püüame järgida seda sündmuste jada, kuidas tegelikult sündis Eesti riik. Allikatena on kasutatavad radiaalselt eri suundades lahknevaid teoseid: „Mälestusi iseseisvuse võitluspäevilt“ (I, 1927), Viktor Kingissepa „Kellele iseseisvus ...“ (1946) ja „Eesti kroonika“ (I, 2002). Peale nende on huvipakkuvad erguarst Juhan Luiga „Hingejõu ilmed“ (1995) ja Eduard Laamani „J. Luiga. Elu ja mõtted“ (1938).

Algavad need erutavad sündmused 1. juuliga, kus on märge, et Eesti Maapäev on avatud. Kus täpselt, ei öelda, kuid arvatavasti Toompeal. 3. ja 4. juulil toimus Tallinnas Eesti rahvuskongress, mille vastu enamlased avaldasid protesti. Kuid 14. juulil valiti Maapäeva ajutine juhatus: Artur Vallner, Jaan Teemant, Jüri Vilms. Järgneb ridamisi Maapäeva otsuseid, millest väärib nimetamist Eesti autonoomia seadus 26. septembril. Ja kõige olulisem päev (15.) 28. november, kui Maapäev kuulutas enda kõrgemaks võimuks Eestis. „Eesti kroonika“ toob Maanõukogu otsuse kohta uue kalendri järgi 28. novembri kohta pikema ülevaate „Maanõukogu ajalooline otsus“.

Kõik Asutava Kogu valimiste ja kokkukutsumisega seotud küsimused antakse Maanõukogu juhatuse, vanematekogu ja Maavalitsuse ühiseks otsustamiseks. Neid volitatakse ühendust võtma ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteega, et vältida „soovimata lahkuminekuid Eesti Asutava Kogu valimiste asjus”. Mida on arvanud sellest arengust Eesti „ööliblikad“, jäägu nende endi asjaks. Meie jaoks aga – ühemõtteline iseseisvus: „Eesti Maanõukogu tunnistab ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks ... Igasugused määrused, käsud ja dekreedid, tulgu nemad kelle poolt tahes, on Eestimaal ... maksvad ainuüksi siis, kui Eesti Maanõukogu nemad on välja kuulutanud, kuna vastasel korral neid mitte ei tule täita. Meile vahest öeldakse, et see ei tähenda ometi veel riiklikku iseseisvust. Meil on üliautoriteetne seletus, et see on nimelt riiklikku iseseisvust tähendanud.“

Peale selle on meil veel kangemaidki argumente, kui soovite. 26. märtsil 1918 avaldas Berliner Dageblatt Maapäeva 15. novembri otsused, kus Maapäeva juhatus ja vanemate kogu kuulutatakse „kõrgemaks riiklikuks võimuks“ Eestis. Seda ei kuulutanud maailmale mitte mõned „vastutamatud“ kirjasaatjad, vaid Jaan Tõnisson, Mihkel Martna, Hans Piip, Karl Menning ja Karl Pusta Stokholmist (Kingissepp). Meist sõltumatuks jäägu iga asi, ka Eesti riigi sünnilugu oma raamides. Pealegi ei ole see tuhandeaastase Venemaa, vaid üksnes sajandivanuse Eesti riigi ajalugu. Sellepärast võis Päts minna oma dekreediga kasvõi Petseri potilaadale. Seda kasvõi sellepärast, et Maanõukogu otsus on kollektiivselt riiklik, Pätsi oma aga egoistlikult tema isiklik asi. „Ei rohkem teil öelda ma taha, see ammugi teada on teil ... Jaa, jaa, jaa, see ammugi ... teada on teil.“ (P.-A. C. de Beaumarchais, 1732‒1799).

Kapellmeister August Nieländer
Eesti Vabariik kuulutati välja enne tegelike raskuste algust Eesti rinnetel. Iseseisva riigi loomist oli takistamas Saksa vägede sissetung Eestisse. Tartus registreerisid Saksa võimud kõik seal viibivad ohvitserid hoolimata nende rahvuslikust päritolust. Jaanuari esimestel päevadel korraldati neile haarang, et saata kõik tabatud ohvitserid Riia-lähedasse koonduslaagrisse. Rong oli küüditatutega juba teel, kui tuli uus korraldus vangid tagasi saata ja vabastada. Hiljem selgus, et tänu Tartu vaimulikkonna sekkumisele pääsesid Eesti ohvitserid koonduslaagrisse küüditamisest.

Nii on meenutanud Saksa okupatsiooni esimesi päevi Tartus August Nieländer oma mälestustes „Taktikepi ja relvaga” (Stockholm, 1982). „Eesti Vabadussõda oma alguses polnud midagi muud kui suur improvisatsioon ja J. Pitka oli selle sõja üks suurimaid improvisaatoreid.” Aga see oli ka partisanisõda, nagu on täheldanud Jüri Remmelgas, viidates Einar Lundborgi mälestustele.

Nieländeri tutvustuseks ja tunnustuseks märgime, et alamkapten August Nieländer oli üks erilisi ja markantsemaid tegelasi juba kapellmeistrina Nikolai II ihukaitseväe polgu sõjaväeorkestris. Tema andekuses oli midagi eriliselt paeluvat, mida võis küll tajuda, aga hoopis raskem oli seda seletada. Ainus objektiivsuse mõõdupuu tema töös oli metronoom ja abimehena taktikepp. Kõik ülejäänu oli üksnes musikaalne andekus ja improvisatsioon, mida oli pidevalt poleeritud tohutu tööga. Ja tulemus oli nii särav, et teenis mitte üksnes publiku, vaid ka õukonna ja imperaatori enda tähelepanu tema kõrgetasemelise orkestreeringuga Tsarskoje Selos 1912. aasta kevadel.

„Lauast tulles kõnetas tsaar mind ka isiklikult, tänades hea muusika eest ning küsis: „Nime järele otsustades olete muidugi sakslane?” Kui aga olin selgeks teinud, et olen eestlane, lisas ta: „Kui kõik eestlased on teie sarnased, siis teete küll oma rahvale au!” (A. Nieländer, 1982) Nii arvas vähemalt suure Venemaa imperaator ja ta ei eksinud. Kuid tegelik elu käis hoopis teisi radu. Nii väiksele rahvale, nagu on eestlased, on arusaamine au tegemisest hoopis midagi arusaamatut, midagi muud kui suure rahva pojale või tütrele. Selles polnud mingit kahtlust, kui pidada silmas Nieländeri lahingulisi teeneid Eesti kodanlusele Vabadussõjas soomusautode divisjoni komandörina ja hiljem puhkpillimuusika edendajana pedagoogilises tegevuses.

Nieländeri kontosse kuulub Eesti esimese, Nieländeri-nimelise muusikakooli ehk konservatooriumi asutamine Tartus. Kas me aga leiaksime kõige parema tahtmise juures „selle au” kajastamist üheski Eesti entsüklopeedias? Kas üldse on keegi kuulnud midagi August Nieländerist personaalselt Eestis helikunsti edendajana? Kui ainult ehk professionaalid. Aga olgu siis vähemalt teadmiseks, et August Nieländer (1887‒...) oli Tsaari-Venemaa imperaatorliku ihukaitseväe polgu kapellmeister Tsarskoje Selos, Vabadussõjas 1. diviisi operatiivosakonna adjutant ja soomusautode kolonni ülem („Eesti Vabadussõda 1918‒1920“, 1939). Kuid teatmikes või entsüklopeediates, kus peaks kindlasti leiduma ülevaade Nieländeri biograafiast, laiutab tühjus.

Eduard Laaman, Eesti tuntuim ja tunnustatuim publitsist märgib oma peateoses „Eesti iseseisvuse sünd” (1936) Nieländeri kohta lakooniliselt – ilma eesnimeta – Nieländer, enamlane. Niisiis, esimese Eesti muusikakooli ja konservatooriumi asutaja Tartus – ilmselt enamlane. Soomusautode kolonni ülem Vabadussõjas – kahtlemata enamlane. Sõjakangelane leitnant Nieländer – paratamata enamlane. Johan Laidoner – igavesti enamlane. Polkovnik Viktor Puskar – lihtsalt enamlane, mis sest, et oli 2. diviisi ülem, Vabadussõja üks andekaimaid ja imetletuimaid väejuhte (VR I /1). Aga „koerapassi“ sai ta ikkagi kahe kodukootud Tõnissoni, Jaani ja Aleksandri ühise näputöö tulemusena. Aga Nieländer – teadagi enamlane? Kas mitte nadivõitu Eesti nali? Paistab küll. Naergu siis, kel naerda isu. Hah-hah-haaa! Kiir – mõisavalitsejaks – hah-hah-haaa! Tuleks nüüd Tuna appi, et õiendagu kuidagi soliidsemalt ära see alamõõduline eesti huumor, sest Tunal on tarku mehi jalaga segada.

Kuna Eesti avalik sõna eesotsas Postimehe ja selle väljaandja Jaan Tõnissoniga on nii põikpäiselt ignoreerinud August Nieländeri nime, siis tuleb tema tutvustamisega eriti energiliselt tegelda. Ja seda me ka teeme, isegi Koodi-Jaani kiuste. See pole nüüd oluline ainult Nieländeri enda pärast, vaid rohkem Eesti riigi väärikuse ja tema Vabadussõja kangelase pärast. Eriti võib üllatav olla selles lamedas loos Jaan Tõnissoni pretsedenditu sekkumine oma Postimehega. „Ma arvan, Reimanil – kelle mõtteid siin õigupoolest edasi annan, oli õigus J. Tõnissoni hindamisel: tahtevõim muutub võimuhimuks, eneseteadvus – enda ülitundeks sisemise kriitilise ebaarenemise puhul.“ (Juhan Luiga „Hingejõu ilmed“, Tartu, 1995)

See Emajõe linna napi haridusega aatemees ei pidanud paljuks jagada jalahoope koolitatud kaaslinlase ja Eesti puhkpillimuusika entusiasti Nieländeri pihta. Jaan Tõnisson oli see, kes oma märatsemistes algatas Nieländeri tagandamise Tartus resideeruva Krasnojarski polgu kapellmeistri kohalt. „Huvitav on, kuidas Villem Reiman, kes Tõnissoni kauaaegse kaastegelasena teda hästi tundis, tema ebaproduktiivset märatsemisloomu tähele on pannud. [---] Reimani terav silm nägi nagu ette seda rahvuslikku kalamiteeti (häda, viletus, õnnetus), mida Tõnissoni mässumeelsus kord meile tuua võib.“ (Luiga) Seda Eesti „aatemehe“ meelehaigust on jälginud tuntuim närviarst Luiga isiklikult, nagu ka rahvuslik tegelane Villem Reiman. Ja kes veel ...? Kindlasti üsna lai avaliku elu ringkond. Kuid Tõnissoni avalikke märatsemisi siiski salliti, respekteeriti teda ja alluti ühele meelehaigele ilma mokakobinata. Sageli avaldati laiemalt kiitust, kuidas too Tartu kergats endast nõrgemaid mutta trampis.

„Vara veel ...“ hoiatab Tuna. Vara on mõnitada Konstantin Pätsi, kes on korduvalt nimetanud eesti rahvast haigeks. Närvihaigeks, erguhaigeks, joomahaigeks. Sama näib kehtivat Tõnissoni kohta, kuigi Koodi-Jaan ise oli täiskarsklane. Siiski näib mingi pisikene mutrikene tema masinavärgis puuduvat, kui jälgida Tõnissoni iseteadlikku võitlust Johannes Aaviku muusikalise karjääri nimel. Selle idee oli ta neelanud nii sügavalt sisse, et kaotas selle eest võideldes igasuguse tasakaalu ja väärikuse. Aaviku afääris avaldus Tõnissoni lühinägelikkus, mis on poliitiku peapatt. Kas oli see üks Tõnissoni järjekordseid märatsemisi või lihtsalt ajude „mäss ja meelehaigus“ – polegi suurt vahet.

Kuna Aaviku afäär Tõnissonil nii ootamatult läbi kukkus, ilmus paar päeva hiljem Postimehes kaherealine märkus, et keegi August Nieländeri nimeline isik olevat määratud Krasnojarski polgu kapellmeistriks. „See kõik oli nii imelik ja tülgastav, kuidas kodulinn Tartu võttis vastu oma kõrgesti koolitatud muusikut ja Vabadussõja kangelast.“ (Nieländer) Veelgi enam: Nieländeri viisakusvisiidil polguülemale uue töökoha asjus paljastus ta ees Tartu mõjukaima lehemehe Tõnissoni rahvaerakondlik kupeldajaroll. Isegi vene polkovnik ei saanud jätta Tõnissonile lausa nina alla hõõrumata, et Nieländer on ju ka eestlane, lõpetanud konservatooriumis isegi sõjaväe orkestrijuhtide kursuse, mis siinkohal suureks eeliseks, valdab kolme kohalikku keelt ja omab Peterburi peastaabist kõvad soovitused. Ainult üks mees, kes sellest aru ei saanud, oli Tõnisson.

Eriti üllatas vene polkovnikut vahelesegamise viis. Talle oli kujuteldamatu, et kohaliku lehe vähetuntud funktsionäär tuleb tsaari ohvitseri ette oma ringkonna musta pesu pesema ja lausa dikteerima, keda polguülem peaks määrama orkestri dirigendiks. Lugu oli nii iseäralik, et polkovnik jäi tahtmatult seirama seda veiderdajat, kelle „tsilindris“ olid juhtmed imelikul kombel sassi läinud. Teisiti oleks raske seletada Tartu kohaliku leheneegri avalikku sekkumist pealinna polgu siseasjadesse.

„Jääb üle ainuke motiiv J. Tõnissoni tegumoele: igal juhtumil etteotsa püüda – kuigi see segadusi peaks sünnitama.“ (Luiga) Juhtum sellisena polnud üksnes Tõnissoni pisike eksisamm, vaid väikekodanliku Tartu deformeerunud selgroog, mida esmajoones esindas sündmuste sabas sörkiv Postimees ja toimetaja moraalilagedus. Teisiti oleks raske seletada Tartu „renessansi“ epateerivat rolli ja ühe toimetaja meeltesegadust – tulla erudeeritud sõjaväelase nina alla oma kliki haisupommiga.

Alatu mitte üksnes Nieländeri, vaid ka Aaviku ja polgu ülema suhtes, kiskuda neid kohalikesse intriigidesse. Kuigi Aaviku kohaletrügimine jäi lahendamata, vajas tema frakk ikkagi pesumaja teenust. Pealegi oli Nieländer juba kohale määratud. „Üks ebaparlamentaarne samm tõi automaatselt kaasa teisi: rahvavalitsus muutus J. Tõnissoni käsituses halvemat tõugu isiklikuks režiimiks.“ (Luiga)

Rahvas mõistis Nieländerit erapooletu arukusega, kuigi täpsemalt oli kõik olnud vastupidi. Mitte Nieländer polnud see, kes tahtis Aavikult kohta võtta, vaid seda taheti just temalt üle lüüa. Kui rahva silmis peeti Tõnissoni enamasti aumeheks, siis Aaviku looga prantsatas see aatemees lausa rentslisse. Kas oli selle taga must raha, isiklik kättemaks või sugulussuhted, pole huvi pakkunud.

Kuid Jaan Tõnisson, kellest me siin räägime, teadis täpselt, et August Nieländer oli juba määratud kapellmeistri kohale. See ei saanud Tõnissonile takistuseks lüüa pult Nieländeri jalge alt ära, et oma mees saaks pukki ronida. Kuid nähtavasti ei osanud Koodi-Jaan oma iseteadvuses rehkendada, et võibolla puudub tal endal see nii vajalik soliidne joon ja väärikus oma kolleegide suhtes. Tema iseloomulikuks stiiliks oli kujunenud nõrk poliitiline taktitunne, mispärast ta Jaan Poska ja Pätsiga konflikti sattus. Ka kõige erapooletumad on neil juhtudel pead vangutanud.

Tõnissoni kohta tähendas juba William Tomingas, et ta oli mees, kelle silmis polnud temast endast kõrgemat autoriteeti olemas. Aga polnud ka kõrgemat isiklikku egoismi olemas. Peale selle ei osanud see sabakuuega mees rehkendada. Tema kalkuleeritud soustis valmistasid talle raskusi lihtsamadki aritmeetilised tehted. Reiman on pidanud Tõnissoni nõrkuseks tema puudulikku haridust, mis enamasti tugines üksnes autodidaktilisele arengule. Madala kriitikavõime juures pöördus see pingutus Tõnissoni puhul ülienesetundeks. Ta ei osanud enam hinnata haritud inimese autunnet, kui trügis polgu ülema, erudeeritud sõjaväelase nina alla, et seal oma erakondlikule mädamunale harakiri teha. Sellega oli Tõnissoni arvestus Aaviku loos põhjani vildak.

Väikekodanliku tartlase asemel, nagu Tõnisson oli nendega kokku kasvanud, seisis ootamatult tema vastas kõrgaadli kasvatusega soliidne polkovnik, keda juba sünnist saati oli koolitatud hindama kaaslasi nende seisuse ja väärikuse trepiastmel. Just sellel astmestikul, kuhu Tõnissoni jalg harva eksis, ja seal ta paratamatult ka komistas. Ja komistaski, kus tema provokatsioon jalapealt mängulise kergusega maha lõigati.

Loodetavasti aitab see episood leevendada Tuna nii tundlikult kergitatud Jaan Tõnissoni kaotusevalu ja taanduda tema haihtumise suurest saladusest (Tuna, 2010). Ja kui see saladus peaks sabapidi käes olema, siis mida sellega peale hakata? Kas ajada Tõnissonile veel üks sammas püsti, nagu riigivanema kummardajad kavatsevad Pätsi puhul (avati sügisel 2022 – toim), või võtta seegi maha? Dilemma missugune?

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 21/12/2023 09:06:33