Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik Maximilian Maksolly maalil "Eesti Vabariigi väljakuulutamine"..

Pime orjaöö ja valge vabariik
„15. novembril (1917) kuulutas Eesti Maapäev Eestimaa iseseisvaks riigiks. 23. veebruaril 1918 kuulutati Eestimaa erapooletuks iseseisvaks demokraatiliseks vabariigiks ja anti sellest 24. veebr. 1918 Manifesti kaudu kogu rahvale teada. 11. nov 1918 kuulutati Eesti vabariik Tallinnas teist korda välja.” (Anton Hansen Tammsaare)

2. veebruaril 1920 lõppes Eesti kodu- ja vabadussõda ning Tartu rahulepinguga Eesti ja Nõukogude Vene vahel tunnistasid mõlemad pooled teineteist sõltumatute ja legitiimsete riikidena. Nüüd teame või vähemalt aimame, kui palju need kuivad arvud on eestlastele vaeva ja verd maksnud, ning silmakirjalikkust, kus käe ja hääle värinal on räägitud 700-aastasest orjaööst. Aga kui olete juhtumisi lugenud Eesti suurima klassiku Tammsaare teost „Sic transit ...“ (1924), siis seisate imestades fakti ees, et see 700-aastane orjaöö või -päev on kõvasti kahanenud ja alles on jäänud vaid kahe sajandi jagu, kui lugeda seda aega aastast 1816 või 1819, nagu kellelegi kohane.

„Tõe” ja „õiguse” nimel kätt südamele pannes on räägitud talurahva vabastamisest 1816. ja 1819. aastal, mis pidi üks hiiglama suur rõõmupidu olema. Aga maainimese elus on tähendanud need kaks aastaarvu hoopis tegeliku orjaaja algust. Kas kuulete veel – teie, käe ja hääle väristajad? Just need kaks arvu on tähendanud tegeliku orjuse algust. Sel puhul on õnnis loodusteadlane K. E. v. Baer, kes oli Tallinnamaa rüütelkonna liige, uue seaduse kohta öelnud: „Maa äravõitmine ja äravõtmine Saksa rüütlite läbi sai aastal 1816 täieliseks.” (V. Reimann, „Eesti ajalugu”). Pimedusejüngrid, kes sellest pole kuulnud või aru saanud, on rahva vaimu kaugelt rohkem sandistanud kui hilisemad vilepilli puhujad.

„Ei ükski Eestima Tallopoeg voi sest õigusest jälle tagganeda, mis temmale Rigi Üllemast-vallitsusest kätte on moistetud.” („Eestima Tallorahva Seädmissed”) Aga kätte on mõistetud üsna palju ning kõik see hirm ja arm on mõisniku jagada. Iseäranis hirm – kere peale anda ja peksta. Peksta vaba talupoega, hullemini kui endist orja. „Peks näib olevat sel ajal hea kõige vastu. Hakkad sa leivavanemale või ülemusele vastu – saad kere peale, põlgad nende sõna – jälle kere peale, kannad keelt, sõimad, rikud rahu – ikka kere peale, jood enda purju – kahtlemata kere peale, jätad viljavärava kusagil põllu ääres lahti – tingimata kere peale, oled tulekahju kustutamisel hooletu või aeglane – paratamata kere peale, elad sa passita, annad sa passita inimesele peavarju või ei teata sa mõisa, et kuskil elab passita inimene – igavesti kere peale jne. jne.” (A. H. T.) Nii käisid sõna ja tegu lahus, ikka ja alati lahus, kahtlemata lahus, mida ei siis ega hiljem pole kuidagi suudetud kokku traageldada, ei mitte kuidagi moodi.

„Isikliku vabaduse andmisega langes talupoeg aineliselt mitmeti veel abitumasse seisukorda, kui enne” (P. Ruubel), kui elati tingimisi orjuse päevil.

Kes vähegi rehkendada oskavad, näevad, et Eestis täielikku orjaaega, mida nii raskemeelselt on heietatud 700-aastasena, ei korja kuidagi üle paari sajandi kokku. Ausameelsed asjatundjad on täpsustanud, et endine mõisapõllu orjus ei erinegi uuema aja anonüümsete pangaisandate orjusest, olgu potipõllul või endisel mõisapõllul (Postimees, 13.08.2016). Kõik muu on vaid tsirkus: „jaga ja valitse”, mille juubelistki 2016 vaikselt mööda hiiliti, et saksu mitte pahandada. Raske on seda õnnistatud, samas ka häbistavat orjaaega ülistada? Nüüd teame, et nende 1816 ja 1819 vahele mahub veel üsna lahedalt ka 24. veebruar 1918, neist kõige lahjem ja fiktiivsem, mis on kasvanud Eesti Vabariigi sajandipikkuseks mõõdupuuks.

Nii oli saksastunud ja Saksa feodaalidest sõltuvate ning poliitiliselt Venemaa keskvalitsusele alluvate Läänemere provintside ning nende „... Tallorahva Seädmiste” lugu. Aga Eesti riik – see ime oli siinmail veel ennekuulmatu ja sündimata asi. Selle uue riigi tulekut oli juba mõnda aega ennustatud, kuid de facto sündis see alles 1917. või 1918. aastal ja sedagi tinglikult. Miks on jäädvustatud need kaks arvu, 1917 või 1918, ja missugune on nendest eelistatuim?

Tõsi tõuseb, vale vajub
Kes lugeda oskab, saab aru, et Eesti kõrgeim võimuorgan ehk Maapäev on seadusandlik kogu oma juriidilises pädevuses ning seaduste prioriteedis. Manifest aga on üksnes kellegi, olgu või valitsuse pidulik kirjalik pöördumine elanikkonna poole ‒ teadaanne, mis kedagi mitte millekski ei kohusta (ÕS 1981). Lähenedes samast vaatekohast Maanõukogule, mis seadustati Toompeal saadikute kogu poolt 28. (15.) novembril 1917, ja tema otsustele, oleme tunnistanud Maanõukogu kõrgemaks seadusi andvaks võimuorganiks Eestis, kelle seadused on ülimad iga teise ees ja ainult need kuuluvad täitmisele ka igasuguse vastuolu korral. Just nimelt – ülimad ja prioriteetsed, millest ei ole kõrgemat sõnaõigust kellelgi peale Jumala.

Manifest selle kõrval jääb üksnes teadaandeks, mida kodanik võib oma suva kohaselt võtta teadmiseks, et Eesti Vabariik on õnnega pooleks pool päeva enne sakslaste saabumist välja kuulutatud, legitiimsusest rääkimata. Väljaspool Venemaa piire oli see riik diplomaatiliselt tunnustamata ja tundmatu. Finantsilises mõttes puudus Eestil väljaspool tema piire igasugune legitiimsus, manifestist hoolimata. Nii oli lugu ka selle K. Pätsi ja M. Maksolly maali primitiivsest falsifikatsioonist hoolimata, kus Päts kuulutab seda maailmatarkust oma jüngritele („Konstantin Päts“, Geislingen/Steige, 1965).

Klassik on selles asjas maininud, et esimene samm oli tähtis oma prioriteedi mõttes, kui (15.) 28. novembril 1917 Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Teine neist aga upitas pukki Pätsi kitsarinnalist egoismi ja võimujanu (K. Arjakas, „Kuidas taasiseseisvume?”, Vikerkaar, 1995; samuti R. Kurvits, „Üks nöökimine Eesti riigi algusest pääle”, Postimees, 23.02.2015). Oma ülevaates rebib Kurvits halastamatult alasti Pätsi pettuse manifesti ettelugejast. See ei toimunud mitte Tallinnas, vaid Pärnus. Manifesti väljakuulutaja ei olnud ka mitte Päts ise, nagu on kujutatud Maksolly maalil „Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24.II 1918”, vaid manifesti avalikustas Pärnus advokaat Hugo Kuusner. Maksolly maal seoses manifestiga on aga valitsuse altkäemaks Pätsile, nagu avalik kelmus või äriline fiktsioon. Nii avalik ja alatu, et isegi suured sulid ei riskinud sellele paberile oma allkirja anda, piirdudes üksnes Eesti Maapäeva Wanemate Koguga. Selle teksti avalikustas advokaat Kuusner esmakordselt Pärnu teatri publikule 23. veebruari õhtul, kuulutades seda Endla teatri rõdult.

Kuid nende kahe, novembri ja veebruari tähtpäeva vahele mahub lahedalt veel üks sündmus seoses demobiliseerunud sõdurite koondumisega Estonia teatrisaali jaanuari keskel 1918. Eluliseks küsimuseks oli, kas Eesti autonoomia või Eesti vabariik. „J. Laidoner, kes tookord oli veel alampolkovniku auastmes, oli ka seal. [---] Istusime koosolekut jälgides kõrvuti. Seal juhtuski, mida kartsime. Sõdurid jagunesid kahte leeri – parempoolseteks ja vasakpoolseteks. Viimased ei pooldanud Eesti Vabariigi loomist ja sellest sai alguse sama kuu lõpul Toompea lossis kokku kutsutud sotsialistlike sõjaväelaste kongress, mille keskse organina asutati Eesti Sotsialistlike Sõjaväelaste Nõukogu.” (Nieländer)

Selle nõukogu algatusel hakati võtma üle eesti rahvusväeosasid koos kogu varustusega, mis esialgu õnnestuski. „11.02.18 võeti üle Eesti sõjaväelaste Ülemkomitee ja 19. veebruaril 1. Eesti Diviisi staap. Ülevõtmine toimus eesotsas Viktor Kingissepaga.” (Nieländer) Niisiis kaks nimetatud kuupäeva ‒ mõlemaid tõlgendatakse erinevalt – on Eesti Vabariigi sünni kuupäevad ja kolmas nende vahel – jaanuari keskpaik – veel alles sündiva Eesti Vabariigi lõhestamise ehk kodusõja käivitamise algus. Selline oli tegelikkus.

Tartu rahu lepinguga Nõukogude Vene ja Eesti-Liivi kubermangu vahel, mida ühtse nimega hakati kutsuma alles Tartu läbirääkimistel, saavutas Eestimaa oma esimese rahvusvahelise võidu. Nõukogude Venemaa andis oma tunnustuse de jure vastsündinud Eesti Vabariigile 2. veebruaril 1920. Kuni selle ajani loeti Eestimaad üksnes Venemaa provintsiks, nagu ka kaua aega hiljemgi, ja ükski rahvusvaheliselt tunnustatud pank ei laenanud sellele poolriiklikule moodustisele sentigi raha. Iseasi kui leidus mõjukaid käendajaid, siis võis raha ka saada, kuid mitte riikliku, vaid eralaenuna.

Ka nüüd, sajandi jagu hiljem, kui oleme vähemalt teist korda mitte millegi eest loovutanud vabatahtlikult oma suveräänsuse võõrastesse kätesse, võime ikkagi tõdeda, et Eesti on veel väga noor ja väga vaene ning poliitilise väljavaateta riik, üks vaesemaid Euroopas, kui me üldse sinna kuulumegi. Ja seda mitte niivõrd geograafilise asendi, kuivõrd majanduslike, kultuuriliste ja moraalsete väärtuste poolest. Piltlikult iseloomustab Eesti madalust nendes vastuoludes kujur A. Adamsoni taiese, Peeter Suure samba, hävitamine Heinaturul. Kas tõi hävitustöö Eestile õnne või jõudis Kalevipoeg koju? Ei kumbagi.

Eesti iseseisvustki tõlgendatakse Euroopas rohkem fiktiivse kui tegeliku väärtusena, sest siiamaani puudub Eestil rahvusvaheliselt tunnustatud terviklik riigipiir Venemaaga. Sada aastat on läinud, aga Eesti on endiselt jäänud Venemaa kubermanguks. Kas täielik diplomaatiline suutmatus või talupoeglik kanapimedus? Ning Venemaa on Eesti naabritest ainus riik, kellel on endise Liivimaa ehk Eestiga sajanditevanused lepingulised traditsioonid, mille üheks nurgakiviks on saja-aastane Tartu rahuleping. Sellepärast jääb kauaks ajaks meile külge silt kui Venemaast või tema mõjusfääris olevast rahvast. Kui asjasse süüvida, siis see veider garantii on osutunud praktikas üsna vähenõudlikuks ja juriidiliselt kõige kindlamaks tugisambaks, kuna laias maailmas on väga visa kaduma Nõukogude Liidu ajal juurdunud arusaam, et Estonia pole sisuliselt midagi muud kui Russia ning eestlane pole ka tegelikult midagi muud kui venelane, nagu Tiit Made on resümeerinud.

„Sarajevos (Bosnia ja Hertsegoviina) sealsete moslemitega vesteldes ärgitasin neid avameelsusele, et mida nad eestlastest teavad või arvavad. Siiralt ja heasüamlikult otsa vaadates ning õlale patsutades öeldi, et bosniakkide teada on eestlased venelaste orjad. Karm ja ausameelne jutt rahva esindajatelt, kes ise tunnevad end olevat vene suguvendade serblaste orjad.” (Tiit Made, „Alasi ja haamri vahel”, 2007)

Kahjuks ei arvata nii üksnes Läänes. „Kolmas kursant, lõpetanud kooli, lähetati „vabatahtlikult” Aasiasse, kus teda pärismaalased vene okupandiks peavad.” (V. Vikman, „Eesti Üliõpilaste Selts” XV, Stockholm, 1970) Niisiis, tuled sa läänest või idast, oled vabas Eestis või tuled Nõukogude Eestist, aga orja või okupandi alandav märk on su laubale sisse põletatud. See kipub sind saatma, olenemata isegi võõrastest sõjalennukitest, mida Eestil endal ei ole, aga mis siiski su õhuruumis möirgavad, või sellest, mida sa endast ise arvad. Hoopis olulisem on, mida teised sinust arvavad.

„Balti pärisrahvad on seega samasuguses seisukorras, kui viljatera kahe veskikivi vahel. Ei ole mitte kerge selles hõõrumises seisukohta võtta, ennast alal hoida. Kuhu poole, missugusele seisukohale sa kaldud [---] Eesti seltskondlik liikumine? Missugust osa mängivad selles võitluses Eesti avalikud tegelased ühes nende ümber koondunud rühmadega kahe kultuurivoolu kokkupõrkamisel, tuleb kõigepealt vastata – missugust jõudu kujutas Eesti rahvas siis ühiskondlikult ja majanduslikult üleüldse? (P. Ruubel, „Poliitilised ja ühiskondlikud voolud Eestis”, 1920) Aeg on nõudnud vastust, sest suur Euroopa sõda kahe raske veskikivi ehk Saksamaa ja Venemaa vahel 1914. aastal pole veel jäljetult ununenud. Ka Eesti riigi sünnilugu ei saanud veel tõeks.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 14/12/2023 08:05:13