Austatud Mihhail Kõlvart, head kolleegid erakonnajuhid! Tänan Mihhaili algatuse eest püüda leida teed edasi. Omalt poolt lisan järgmist.

Mitte ainult automaks, vaid kõik selle riigikogu koosseisu ajal juba tehtud või ka veel planeeritavad maksutõusud tuleb tagasi pöörata ja ära jätta. Samuti tuleb tagasi pöörata kõikide lõivude ja tasude tõusud. Maksutõusude laviin eirab lihtsat majanduse juhtimise põhimõtet, et kriisis olles riik makse ei tõsta, elanike ja ettevõtete niigi rasket olukorda raskemaks ei tee.

Eelarve tasakaalu saamiseks tuleb ümber vaadata kulupoole need osad, mis ei ole valimistel mandaati saanud ja mille kasulikkus või vajalikkus Eesti inimestele on olematu. Eelkõige tuleb lähiaastatel ära jätta Rail Balticu investeering, samuti miljardites eurodes puhast kulu tekitav energiasüsteemi üleminek taastuvenergiale – protsess, mille lõpus on meil püsivalt kallim ja kehvema kvaliteediga elektrivarustatus. Edasi tuleb lükata või sootuks ära jätta tulumaksureform tema praegusel plaanitud kujul.

Ühiskonda lõhestava abielu perverteerimise seaduse tühistamiseta ei ole võimalik oodata ühiskondliku vastasseisu vähenemist. Meie kompromissettepanek on panna homosuhete riikliku tunnustamise küsimus referendumile, et kõrgeim võim saaks oma lõpliku otsuse selles küsimuses langetada.

Riiklik tsensuur ja meelsuskontroll arvamusvabaduse kriminaalkorras karistamise abil niinimetatud vaenukõneseadusega tuleb selle ilmse põhiseadusvastasuse tõttu permanentselt päevakorrast maha võtta.

Oleme korduvalt tõstatanud ka e-valimiste lõpetamise küsimuse. Olukorras, kus ligi 40 protsenti valijatest ei usu või ei usalda sellist valimisviisi, on raske rääkida legitiimsest riigivõimust, rahva ja võimu võõrandumise vähenemisest, demokraatia aluspõhimõtete toimimisest ja põhiseaduses sätestatud valimiskorra tegelikust järgmisest.

Tuleb eraldi üle rõhutada, et obstruktsiooni riigikogus ei saa käsitleda kui põhjust valitsuse teerullipoliitikale siduda enneolematus koguses seaduseelnõusid usaldusega. Obstruktsioon riigikogus on ise tagajärg valelikule poliitikale, mandaati mitte omavate poliitikate jõuga läbi rammimisele, sisuliselt ebalegitiimsele valitsusele ja tema poliitikale. Eesti demokraatia jalge alla trampimise tee valis tänane liberaalne koalitsioon, obstruktsioon on selle tee paratamatu tulemus.

Pole siiras rääkida avalikkusele, kuidas opositsioon (tegelikult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, teised opositsioonierakonnad on end võitlusest suuresti nagunii taandanud) sunnib valitsust kasutama massilist usaldusega sidumist eelnõude puhul, küsimata sealjuures, kust või miks on selline obstruktsioon üldse alguse saanud. Aus vastus on, et põhjus on ikka valitsuskoalitsiooni enda käitumises kevadistungjärgul. Ükski sel ajal tekkinud vastasseisudest pole saanud vähimalgi määral lahendust, ühtki omapoolsed tagasisammu pole valitsus ega koalitsioonifraktsioonid isegi mitte tõsiselt kaalunud.
Olen ülalnimetatud ettepanekuid teinud korduvalt ja mitmes erinevas formaadis. Mul ei ole erilist optimismi, et need leiavad isegi osaliselt arutamist. Mistõttu mul ei ole kuidagi võimalik liituda Mihhaili ettepanekuga, et opositsioon loobub oma praegusest valitsuse kurnamisest täiesti seaduslike ja demokraatlike parlamentaarsete võtetega.

Pigem pean veelkord tõdema, et tänane poliitiline olukord Eestis on sedavõrd tupikus, et väljapääsuna saab näha eelkõige uusi valimisi ehk poliitilise restardi võimaluse andmine kõrgeimale võimule, rahvale. Erakorralised valimised ei ole mitte demokraatia ja põhiseaduse õõnestamine või murendamine vaid just täpselt vastupidi – erakorralised valimised on korraga põhiseaduspärased ning demokraatiat tugevdav ja edasi viiv lahendus.

Pole ka vähimatki kahtlust, et samuti on erakorralised valimised üdini euroopalik lahendus. Äsja Hollandis toimunud valimised olid ennetähtaegsed; Portugalis toimuvad märtsis erakorralised valimised vaid veidi enam kui aasta peale eelmisi valimisi, mis olid samuti erakorralised; viimatised üldvalimised nii Itaalias kui Hispaanias olid samuti ennetähtaegsed. Olukorras, kus valitsuse kaks suuremat erakonda on alates valimistest kaotanud enam kui poole oma toetusest, samal ajal kaks opositsioonierakonda on oma toetust oluliselt suurendanud, ei saa rääkida rahvaesindusest, mis peegeldab rahva tegelikke poliitilisi eelistusi. Riigikogu legitiimsus on suurema küsitavuse all kui kunagi varem. Kõik erakonnad peaks olema huvitatud selle probleemi lahendamisest ja demokraatlik lahendus on valija poole pöördumine.

 

 

Autor: MARTIN HELME, EKRE esimees
Viimati muudetud: 07/12/2023 09:04:38