Raskused sõjaajaloo koostamisel
Pärast Tartu rahulepingut elavnes tunduvalt sõjaajalooliste allikate kogumine tulevase Vabadussõja ajaloo koostamiseks. Kuid bürokraatiale tundus, et sõjaajaloo koostamisega pole kiiret. Pealegi tunti võimusfäärides, et nende panus ei küüni tõeliste kangelaste tasemele. Sellepärast ... aega küllalt selle kiire asjaga. Aga siis tuli halvaendeline detsembrimäss. Vaevalt jõuti sellest üle saada, kui algas vabadussõjalaste suukorvistamine ja Karl Einbund (siseminister Kaarel Eenpalu varasem nimi – toim) saatis äsjased isamaa päästjad prii vee ja leiva peale Rootsi kardinate taha. Demokraatia, mille eest olid sõdurid verd valanud, minetas oma näo ja nime ning temast sai riigi peksupoiss Eestis. Aga kui Einbundi-Eenpalu raudne haare oli lõtvumas, oli juba hilja.

Tuli uus lepinguline vahekord Venemaaga ja peeti paremaks Vabadussõja asjad vaikselt kõrvale lükata. Aga vaikne vaikus pöördus kestvaks ja karmimaks kui ajutine. Järgnes „vennastumine“ Nõukogude Venemaaga, mis viis enamiku vabaduse eest võitlejaid vene püssiraudade ette ja mattis pikaks ajaks enda alla kogutud mälestused ning lõpuks mäletajaid endidki.

Vahepeal on põlvkonnad vahetunud ning rahvusliku meelsuse kandjadki lahkunud ‒ kes pagulusse, kes manalasse. Eesti teaduse uutel suunajatel aga näib olevat kustunud huvi Vabadussõja vastu. Tegelikkus, mis Vabadussõja mälestuste ümber toimub, on muutunud triviaalseks Pätsi upitamise päevapoliitikaks. „Otsene ja vahetu ajalugu on jäetud tudengite ja harrastusajaloolaste õlgadele.” (Urmas Salo, „Meenutades Vabadussõja alguse raskeid päevi”, Postimees, 28.11.2014).

Nii peamegi tunnistama, et Eesti ajaloo tähtsündmuse objektiivne peegeldus on ajapikku asendumas folkloristliku subjektiivsusega, eriti ajakirjanduse lehekülgedel. Iseenesest pole mõte halb – Vabadussõda, nagu muistne vabadusvõitluski rahvaluules. Ikkagi parem kui paljas vesi. Ka mõlemad teosed, nii Fr. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” (1935) kui ka populaarteaduslik „Eesti Vabadussõda” (1937, 1939) on vähemalt teostuselt üsna sarnased ja soliidsed eesti raamatukultuuri ning köitekunsti esindajad. Mõlemad teosed järgivad eesti raamatu köitekunsti parimaid traditsioone ja peale selle sisaldab kaheköiteline „Vabadussõda” Eestile omast uuema aja koloriitset eeposlikku ülesehitust, mida „Kalevipoeg” nagunii on. Mõlemad teosed on rahvusliku heroismi sümbolkujud, võitluslikud ja tulevikku vaatavad. Kuid arusaadavalt ei ole eeposlik ülesehitus veel päriselt ajalugu, ammugi mitte akadeemiline, kus toimunud sõjasündmused toetuvad vahetult dokumentaariumile.

Kahtlustest puretuna tekib küsimus, kas 20. sajandi suurteos jääbki populaarteaduslikuks väljaandeks, nagu on markeeritud ajalooköidete tiitellehel, või suudavad Eesti ajaloolased vormida „Eesti Vabadussõja” ka akadeemilistesse raamidesse. Igatahes on see põhimõtteline küsimus, missugusena ihkab eesti rahvas näha ennast sajanditaguses suurheitluste peeglis oma iseseisvuse eest. Kuid käesoleva seisuga võime nentida, et Eesti riigil puudub Vabadussõja ajaloo objektiivse peegeldusena akadeemiline sünnitunnistus. Laps on kena, aga ilma õnnistamata. Sellepärast on Vene riigil hea tahtmise korral lihtne Eestit osatada ja õrritada: „Noh, riigikene, mis on sul öelda?” Ja meie poliitikud tormavad krantsidena klähvima. Aga ilmaasjata, sest kaugemale vaadates saab selgeks, et maailmas on teisigi ajaloota riike.

Samas on meie kõrval Venemaa, kelle ajaraamatud – letopissid – suudavad tõendada sündmusi riigi elus tuhande aasta kaugusest minevikust päevapealse selgusega. Või on venelased suuremad kirjatargad kui eestlased, ugrilased või liivlased ise? See tõsiasi ei peaks olema irriteeriv, vaid eeskujuna mõtlema panev, sest Venemaa – kunagine Moskoovia – on tõepoolest vanem kui tuhandeaastane riik. Aga Eesti asi on esialgu vähemalt riigi kroonikaraamatud korda ajada.

Troostitud rahupäevad
Juba mäletamata aegadest on tulnud siinsetel lääneugri hõimudel, Narva ja Peipsi-äärsetel asukatel taluda idast ähvardavat ohtu. Eriti kõrgelt haarasid sõjaleegid Eesti-Vene piirialasid I maailmasõja järel Eesti vabadus- ja kodusõja ajal, mis Tartu rahuga 1920. aasta veebruaris kokkuleppel enamliku Vene riigiga õnnestus kustutada. Mis sellest sõjast küll otseselt tulenes, olid laastatud külad ja purustatud tööstus, sõjapõgenike voorid, mis maad kurnasid, ja nälgiv elanikkond, kes suurte raskustega võideldes asus oma elujärge korraldama. Laatsaretid olid tulvil haavatuid ning naised ja lapsed seisid vonklevas rivis kartulisabas. Need olid eesti rahva esimesed rahupäevad pärast Vabadussõja lõppu ja uhkustada ei olnud millegagi. Kui selles vaesuses peetigi pidu, siis küll pealinnas ja juhtkonnas.

Kindralstaap võis jagada aumärke, kuulsust ja ameteid. Sõda suure Venemaa vastu oli viidud võidukale lõpule, mille tulemusena oli sündinud uus riik endise Tsaari-Venemaa läänepiiril. Seda uut riiki polnud varem kunagi ühelegi maailmakaardile veel kantud. Tuntud olid küll Venemaa lääne- või idamere provintsid ehk kubermangud, nagu neid võime leida vanema aja atlastest. Aga see uus, maailmasõja leekidest, Venemaa revolutsioonide, Eesti kodu- ja vabadussõja tules sündinud riik, see oli uudis ja sensatsioon ajakirjandusele. Oli sündinud Eesti Vabariik, kes siis asutas ennast ehtima suurilma nõupidamistele ja Pariisi rahukõnelustele. Isegi Euroopa kaart hakkas sellest ajast oma õmblustes paratamatult ragisema ja uusi kontuure omandama. Küll veel teadmata, läbi milliste raskuste või missuguste ohvrite hinnaga, aga see uus riik sündis Eesti-Vene vaherahu ärevatel päevadel.

Võitlus autonoomia eest ei ole lõppenud
Keisri loobumine troonist 16. märtsil 1917 ja Vene isevalitsuse täielik kokkuvarisemine tõotas riigi ääreala rahvastele võimalusi demokraatliku riigikorra arendamiseks. Tartus korraldati samal päeval Eesti rahvuslike ühingute ja seltside nõupidamine. Järgmisel päeval toimus Jaan Tõnissoni algatusel Põhja-Balti keskkomitee saadikute koosolek, kus arutati kujunenud poliitilist olukorda. Peterburi läkitati telegramm, kus paluti ajutise valitsemiskorra kehtestamist Eestis laialdase autonoomia alusel. Samas peeti vajalikuks korraldada Peterburis nõupidamine Eesti autonoomia projekti koostamiseks.

Mõni päev hiljem, 21. märtsil toimus pealinnas Jaan Tõnissoni ja riigiduuma saadiku Jaan Raamoti kohtumine Vene Ajutise Valitsuse peaministri vürst Lvovi ja mitme teise kõrgema riigiametnikuga. Peale selle pidas Tõnisson nõu veel teiste Peterburi tuntud eestlastega, nagu Karl Ast, Karl Luts, Ants Piip, Julius Seljamaa ja Jüri Uluots, kes kõik otsustasid taotleda Eestile autonoomiat täies ulatuses seadusandlike ja täidesaatvate võimude demokraatlikul alusel („XX sajandi kroonika” I).

Ka Soome näis liikuvat samas suunas, ainult mõnevõrra Eestist eespool. Pane tähele! Vene revolutsioon 1917. aasta märtsis andis Soomele tagasi autonoomia, mis soomlastest enamuse arvates oli Soomele parimaks lahenduseks Venemaa koosseisus. Kuid oli ka soomlasi, keda see lahendus ei rahuldanud, sest saksameelsed kodanlased ja Soome pahempoolsed pooldasid
täielikku iseseisvust ja sõltumatust Venemaast. Ilmselt vajab lugeja tähelepanu asjaolu, et täielikku iseseisvust pooldasid Soomes just Soome enda enamlased ja saksameelsed kodanikud. Vastandina Eesti enamlastele, kes igal juhul astusid välja Eesti iseseisvuse vastu. Sakslastelt võeti Eestis isegi igasugune sõnaõigus ning nad kuulutati hiljem lindpriiks. Selles põhimõttelises erinevuses ja vastuolude keerises suutis Soome Vabariik integreerida suhteliselt valutult sakslased Soome ühiskonda ning rikastada riigi kodanikkonda enam arenenud ja haritud sakslaste varal.

Erinevalt Soomest, kes suhtus sakslastesse nagu oma riigi kodanikesse, teravdas Eesti kodanlik klikk pidevalt vastuolusid sakslastega, mis olude pingestudes viis sõjalise kokkupõrkeni Landeswehri sõjas. Sõda küll võideti, kuid kaotusi kandsid mõlemad pooled. Lisaks sõjalistele kahjudele kaotas riik saksa aadli lahkumisega täielikult nende varad ja sümpaatia, mis aastaid hiljem summeerus Eestile täielikuks poliitiliseks boikotiks ja katastroofiks järgnevas sõjaolukorras. Kui tulevase sõja eelõhtul koputasid Eesti saadikud abipalujatena Berliinis Hitleri-Saksamaa kõrge koja uksele, siis ei olnud Landeswehri sõjal mitte viimane roll, et Eesti saadikutele kodutee viisakalt kätte näidata. Oli ju Alfred Rosenberg, Hitleri-järgne mees Berliinis, Eesti saatkonna eakaaslane Tallinnast, kes kohmetunud külalised lahkelt nende kodulinna tagasi juhatas. Ja kus siis seda nutulaulu. „Me olime jäetud nii üksi, nii üksi suure Venamaa vastu,” kostis halinaid Toompealt ja hiljem isegi laia mere tagant. Aga tarkus, mis tuleb tagantjärele, on üks väga odav kaup, millega Eesti poliitikud ei osanud pikkadel sõja-aastatel midagi ette võtta.

Niisiis olid Eesti ja Soome, kuigi sõdinud üsna sarnastes geopoliitilistes oludes, valinud oma huvide kohaselt diametraalselt erineva taktika ja poliitika suhtumises oma ülelahenaabritesse. Soome Iseseisvussenat esitas Eduskunnale iseseisvusdeklaratsiooni ettepanekuga kuulutada Soome suveräänseks vabariigiks, mis Eduskunnas 6. detsembril 1917 hääks kuulutati. Juba 31. detsembril tegi seda ka Nõukogude Venemaa Leniniga eesotsas, ratifitseerides Soome iseseisvuse. Sellega oli antud Eesti poliitikutele näidis kõige mõistlikumal kujul tegutsemiseks oma rahva heaoluks. Soome sai vabaks maaks, keda hakkasid üksteise järel tunnustama kõik Euroopa riigid. Ainult Ameerika Ühendriikidel, nagu tavaliselt, kulus selleks rohkem aega ja nende tunnustus saabus alles poolteist aastat hiljem. Ajaloolaste asi on selgitada, mis sorti uss näris Eesti poliitikuid, et nad tegid panuse sõjale ja interventsioonile Venemaa vastu. Veelgi kurvem, et seesama ussikene on närinud ja jääb närima ka edaspidi Eesti-Vene suhteid, kui Eesti ei suuda sellele maole vemmalt anda.

Ehk ei olegi asi nii müstiline, sest Eesti poliitikud valisid kokkulepluse asemel Venemaaga juba sajandi eest teadlikult antandi tee. See „projekt“ pidi hävitama enamluse Venemaal ja tooma välismaalt laenudena rasket raha ning igavest sõprust Läänega. Õnnetuseks on see tee osutunud titaanlikult raskeks ja kaelamurdvaks ning võrreldes Soomega verisemaks ja ohvriterohkemaks. Aga nagu alati, maksis rahvas kodanluse poliitilised prohmakad kinni ikkagi oma naha ja rahaga. Ja eks neid vaeseid ka nööriti ning peteti. Ja seda mitte üksnes vabadussõjaga kaasnevas kodusõja turbulentsis, mida Eesti kodanlus pole kunagi nõustunud tunnistama. Kuid kaksikvõimu tingimustes oli rahva polariseerumine parteilise kuuluvuse ja isamaalisuse alusel paratamatu, mida mõlemad valitsused omalt poolt õhutasid. Seda enam, et peale enamlaste ja sakslaste pidas valge valitsus veel verist sõda ka eesti rahva vastu. Põhimõtteliselt oli see rikaste väljakohtute sõda oma vaesema rahvaga, millest isegi Soome valitsus ei pääsenud mööda.

Tõepoolest, ka Soome kodanlus tunnistas seda vastuolu, kuid ta pole kunagi oma osavõttu sõjast ka eitanud. „1918. aasta sõda oli samal ajal ka kodusõda, mille ajendas juba kaua küpsenud vastuolu ühiskonnas varatute ja varakate vahel” (Matti Klinge, „Soome lühiajalugu”, 1991). Nii nagu Eestiski – kodusõda, klassisõda, sõda vaeste ja rikaste vahel, mille ajendeid pole riik siiamaani suutnud tunnistada ega põhjuseid kõrvaldada. Soomes aga hakati selles suhtes kohe pärast sõda rakendama kaua plaanitsetud uuendusi, mida oli poliitiliste olude tõttu seni kogu aeg edasi lükatud.

Rahu, leiba, maad ...
Kõige tähtsam nendest oli lahendada maata talupoegade probleem. Maatameestele anti maad ja torppari’d (soome k, lähedane eesti popsile) vabanesid sõltuvusest. Eestis aga rakendati maasaajate suhtes koguni riiklikult diskrimineerivaid tingimusi isegi Vabadussõjast osavõtnute suhtes, rääkimata tavalistest popsidest. Raamatusse on raiutud, et maasaamisel on eesõigustatud need „... kes Eesti Vabadussõjas väerinnal erilist vahvust üles on näidanud, sõdurid, kes sõjas vigastada saanud, kui nende tööjõu kaotus on üle 40%, vabadussõjas langenud sõdurite maata perekonnad, või sõdurid, kes osa võtnud Vabadussõja võitlustest vaenlaste vastu, silmas pidades nende tegevuse kestust”. (H. Kruus, „Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”, 1926)

Samas annab teos teada, et maa omandamisel ostu teel ei tohi ühe hektari põllu- või heinamaa hind ületada 40 grammi kulla hinda ning karja- ja metsamaa puhul mitte üle 4 grammi kulla hinda. Veel kord – 4 grammist kuni 40 grammini puhast kulda erinevate kõlvikute puhul ainult ühe hektari eest! Niisiis, teie, endised taluomanikud ja nende praegused järglased, vallasandid – teadke ja jätke meelde, missuguste vaskkopikate või „kollaste lipakate” eest müüsite maha oma esivanemate higi ja vaevaga lunastatud kuldse pärandi, mille üheainsa hektari väärtust hinnati tookord kuni 50 kuldrubla ehk viie Lenini tšervonetsiga (üks Lenini kuldne tšervonets Külvaja võrdus kümnerublalise kuldse Nikolaiga = 7,74234 g puhtas kullas). Tähendab: viis kümnerublalist Nikolaid või viis Lenini kuldtšervoonetsit tuli lauale panna, et osta ainult üks hektar head põllumaad.

See raha oli maailmaraha, millest enamik rahvast pole tänapäeval kunagi kuulnud ega mida näinud, käes või rahakotis hoidmisest rääkimata. Kuid see raha oli olemas. Seda raha tänane ostja ei mäleta ja maa muinasjutulist hinda on raske kujutleda. Jah, see Lenini dekreediga vermitud raha oli kuldne Külvaja (1923), mida „vaene“ Venemaa jõudis vermida ja ringlusse lasta paari aasta jooksul. Tähelepanuväärseks ja hinnatavaks teeb mündi tema ajalooline taust, kuna seda veiklevat Külvajat tiražeeriti Lenini-aegsete templitega veel enne Moskva olümpiamänge. Ime läbi on ehk keegi ka meie külast neid kallihinnalisi münte näinud.

Kui loete lehte, siis taipate, missuguse kavalusega on püütud neid mälestusväärseid münte rahva hulgast välja õngitseda. Ka Läti valitsus suutis viielatise Läti Neiuga rahvast üllatada. Eestis ringlusse lastud kahekroonine Toompea, mida alles hiljuti reklaamiti Eesti „hõbedana“, oli ette teada, et see on võltsing lausa riiklikul tasandil. Sellega siis viis Külvajat või sama palju kuldseid „koljasid“ pidi eesti talumees ühe hektari eest lauale laduma. Pealegi jäi nimetamata, et metsamaa ostu korral pidi ostja tasuma eraldi kõlvikul kasvava metsa eest – 4 grammi puhtas kullas pluss metsa hind vastavalt boniteedile pealekauba (H. Kruus).

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 07/12/2023 08:30:31