Viimased kuud pole seoses riigi rahaliste võimaluste ja uue eelarvega pakkunud just ülearu häid uudiseid. Pigem vastupidi. Ühiskonnas on arvukalt gruppe, kelle palgaootused ja muud lootused tuleval aastal ei täitu. Inimeste pettumus on igati mõistetav, seda eriti valimiseelsete uljaste lubaduste foonil. Aga kui ainult opositsioonipoliitikuid kuulata, siis langeks 2024. aasta eelarvega Eestimaale pilkane pimedus ja kõik veereks allamäge. Tegelikkuses see muidugi nii ei ole.

Jään nüüd oma liistude juurde ja käsitlen mulle kõige südamelähedasemat teemat – sotsiaalkaitset, kuhu laias laastus kulub järgmisel aastal pool riigi tuludest. Vaatamata keerulistele aegadele astub jaanuaris ellu mitu plussmärgiga muudatust, millest on eeskätt abi majanduslikult kehvemal järjel peredele.

Alustan eakatest. 1. aprillil seisab ees iga-aastane pensioni indekseerimisest lähtuv pensionitõus. Rahandusministeeriumi suvise prognoosi kohaselt saab keskmine vanaduspension 2024. aastal olema 776 eurot kuus, mis tähendab 76 euro suurust tõusu. Hea uudis on see, et keskmine pension jääb ka tuleval aastal maksuvabaks.

Tänavu südasuvel startinud hooldusreform saab riigieelarvest ligi 58 miljonit eurot. Selle reformi positiivset mõju abivajajatele ja nende pereliikmetele on raske ülehinnata.

Hambaravihüvitised on püsinud sisuliselt samal tasemel alates 2017. aastast, kui need sotsiaaldemokraatide eestvedamisel taastati ja uued ning suuremad määrad kehtestati. Seega on hüvitiste uuendamine hädavajalik. Pensionäride hambaravihüvitis kerkib jaanuaris 85 eurolt 105 euroni. Sama summaga saavad arvestada ka last ootavad naised, alla aastast last kasvatavad emad, vähenenud töövõimega inimesed, töötud ja toimetulekutoetuse saajad.

Väärikas eas inimestele teeb sageli suurt muret proteeside hankimine, kuna see tähendab suurt väljaminekut. Kindlasti on neile oluline teadmine, et 2025. aastast saavad pensionärid proteeside ostmisel kasutada lisaks proteesihüvitisele ka kolme aasta hambaravihüvitist. Selline skeem toob päris korralikku leevendust, kattes keskmiselt ära poole proteeside hinnast. Eestis kasutab aasta proteesihüvitist umbes 37 000 inimest. Täiskasvanute hambaravihüvitis tõuseb aasta alguses 40 eurolt 60 euroni. Suuremad hüvitised nõuavad tervisekassa eelarvest 14,4 miljonit lisaeurot. Loodetavasti toob see rohkem inimesi hambaarsti juurde.

Üksikvanemaga pered võidavad tänu elatisabi tõusule, mis suureneb tänaselt 100 eurolt 200 euroni. Riik maksab elatisabi siis, kui üks vanematest on jätnud oma kohused lapse ees täitmata. Kurvastaval kombel on Eestis üsna tavapärane, et lapse või laste eest hoolitsemine on jäänud üksikvanema, enamasti ema kanda. Just ühe vanemaga peredes kohtab enim vaesust ja ilmajäetust. Nemad on pensionäride ja puuetega inimeste kõrval ka suurim vaesusriskis.

Ära lõpeb ka ülekohus, kus pärast vanemahüvitise lõppu tööle läinud ema või isa saab haigestunud lapsega koju jäädes hüvitist vaid alampalga pealt. Tuleva aasta 1. juulist hüvitatakse vanemale haigus- ja hoolduspäevi tema varasema sissetuleku alusel.

Oktoobri algusest pärineb kokkulepe, et järgmisel aastal saab alampalk olema 820 eurot kuus. Ei sotsiaaldemokraadid ega ka tööturu osapooled pole kuhugi taganenud eesmärgist, et miinimumpalk peab 2027. aastaks kerkima pooleni keskmisest palgast. Väike „kingitus“ ootab ka üliõpilasi – kahekordistuvad vajaduspõhised õppetoetused, mis on seisnud juba üheksa aastat paigal.

Osa sotsiaalvaldkonna muudatusi on kavandatud 2025. aastasse, mil sügava puudega laste igakuine toetus tõuseb 270 euroni ja sügava puudega tööealiste inimeste toetus 100 euroni. Abivahendite kättesaadavuse parandamiseks on ületuleval aastal ette nähtud kaks miljonit lisaeurot. Järgnevatel aastatel suunatakse igal aastal täiendavad miljonid erihoolekandeteenustele, laste rehabilitatsiooni teenustele ning harvikhaiguste ravi toetamiseks.

Sotsiaalkaitsesse lisamiljonite väljavõitlemine oli riigikassa hiiglasliku miinuse valguses tugev pingutus. Seda tehti selle nimel, et ühiskonna haavatavamate gruppide elujärg ei halveneks ja kohati ka paraneks. Nii mõnigi võib neid pidada väikesteks sammudeks, aga praegustes kitsastes oludes on siiski tegu edasiminekuga.

Värskelt tegi rõõmu töövõit, mis puudutab sotsiaalhoolekande seaduse muudatusi. Eelnõusse oli algselt sisse kirjutatud plaan lõpetada posti teel pensioni tasuta kojukanne nendele inimestele, kes saavad riigilt lisaks mõnda hüvitist või toetust, mis laekub pangakontole, näiteks kord aastas makstavat represseeritu toetust. Pensioni kojukande tingimuste kitsendamine oleks tekitanud probleeme just hajaasustusega piirkondades elavatele kehvema tervisega eakatele. Sotsiaalkomisjonis õnnestus see plaan n-ö tagasi pöörata. Tänusõnad ka sotsiaalkaitseministrile ja ministeeriumi ametnikele, kes minu pöördumise järgselt tulid välja lahendusega, mis tagab selle, et pensionite ja riiklike toetuste kojukanne säilib soovijatele senisel kujul.

Küll aga on mul hinge peal automaksuga seotud mure. Kahjuks ei arvesta mootorsõidukimaksu eelnõu praegu puuetega inimestega, kellest osa võib sattuda raskustesse kui tuleb hakata n-ö täie rauaga automaksu tasuma. Erand on hetkel kavas kehtestada vaid sõidukitele, mis on ümber ehitatud kas puuetega inimeste jaoks või siis nende transportimiseks.

Olen igati nõus õiguskantsler Ülle Madisega, kelle kinnitusel vajavad paljud puuetega inimeste pered autot igapäevaseks toimetulekuks, arstil ja tööl käimiseks, mitte pelgalt mugavuse pärast. „Ükski maks ei tohiks olla nii koormav, et selle tõttu peab inimene abi küsima,“ tõdes õiguskantsler, kes pakkus ühtlasi välja, et puuetega inimese auto saaks aastamaksust vabastada, nõuda vaid baasosa (50 eurot) maksmist või rakendada sarnaselt Ühendkuningriigiga põhimõtet, et puuetega inimestele kehtib sõiduki aastamaksu tasumisel 50-protsendiline soodustus.

Debatid ja lahenduste otsimine seisavad veel ees. Tean, et ka sotsiaalministeerium on tulemas välja oma ettepanekutega.

 

 

Autor: HELMEN KÜTT, SDE aseesimees, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
Viimati muudetud: 30/11/2023 08:25:47