23. novembril toimus taaskord meile iga-aastaseks tavaks kujunenud helkurkõnd „Helkuriga sõbraks”. Nähtu, mida osalejad peegeldasid, ütleb kahjuks selgelt, et tegelikult ei ole olukord nii roosiline nagu võiks: kaugeltki mitte kõik liiklejad ei ole helkuriga sõbrad. 

Juubeliaasta „Helkuriga sõbraks” sai selleks aastaks tehtud ja nüüd on aeg teha kokkuvõtted. Helkuriga võiksid sõbrad olla veel enamgi meist. Ürituselt jäi silma, et helkuriga olid väga hästi varustatud lapsed. Viis pluss!  Märkasime, et helkurit ei fänna täiskasvanud (s.h pensionärid). Nendepoolne tüüpreageering oli, et nad on niigi juba vanad ja sellist vidinat enam ei vaja. Helkurit ei olnud enamusest neil, kes kandsid mantlit. Mantlikandjate jaoks oli segadustekitav, kuhu helkurit kinnitada saab. Tutvustasime neile joonlaudhelkurit ja seadsime need neile ümber randme. Mantlikandjate näod muutusid rõõmsaks ja nad lausa avastasid, et helkur sobib neile imehästi. 

Märkasime, et väljaspool asulat on helkuri kandmine suhteliselt heal järjel. Seejuures aga linnapildis ei ole helkur just kõige suuremat sorti sõber. Võib öelda, et linnas kantakse helkurit täpselt pooleks: pooled on helkuriga märgistatud ja pooled käivad ringi kui tondid. 

Need, kes helkurit ei kandnud, leidsid põhiliselt kaks põhjendust. Esiteks, milleks helkurit linnas kanda, kui valgustus on piisav. Teiseks, et välja on tuldud jalutama ainult korraks. Autost välja tulnud või auto juurde vuravad sõidukijuhid olid kui tumedad tondid - nemad vastasid, et liiguvad eranditult neljarattalisega.

Kulmu tegi murelikuks ka asjaolu, et nii mitmelgi juhul oli jalakäijal helkur küll endaga ühes, ent see oli temal taskust välja võtmata. 

Kagu politseijaoskonna teenindusterritooriumil oli helkurkõnniga kaetud kõik kolm maakonda – kokku 18 kohta. Üritusel osales 24 abipolitseinikku ja seitse politseiametnikku. Kokku oli helkurkõnnile tulnuid ligikaudu 350 osalejat ühes kolme lemmikloomaga, kes olid samuti valgustatud. Jagati ligi 250 helkurit.

Suur tänu kõigile, kes kampa tulid ja ettevõtmisega ühisel lainepikkusel olid. Olen veendunud, et ühiselt tegime me palju head.

Pime aeg alles saabus ning saame tumedaid talveöid veel mitmeid kuid nautida. Ära unusta õue minnes kontrollida, kas helkiv sõber ikka on riiete küljes! Ennetus on parem kui õnnetus!

Autor: Rainer Rahasepp, Kagu jaoskonna rühmajuht
Viimati muudetud: 28/11/2023 08:06:18