Esimene lumi katab maad. Külmakraadid sunnivad rohkem panustama juba eelmisel aastal kalliks läinud toasooja saamiseks. Rõõmu ei valmista elektri, võrguteenuste ja maagaasi niigi kalli hinna tõus. Üha kallinevate toiduainete hinnad jäävad veel napilt alla Šveitsi toiduainete hindadele. Aga Šveitsis on inimeste keskmised sissetulekud vähemalt kolm korda suuremad kui meil. Mõtlemapanev on seegi, et kui varasematel aastatel läksid paljud Soomes töötavad inimesed kodukülastuse järel tagasi Soome suurte toidukottidega, siis nüüd tuuakse juba Soomest kodustele üht-teist kaasa.

Vaesus Eestis süveneb kohutava kiirusega. Kuigi Eesti Panga president ja peaminister püüavad olukorda Eestis kirjeldada nähtuna läbi roosade prillide, tajub vast suurem osa inimesi, vähemalt Kagu-Eestis, majanduse meeletut langust, tööpuuduse suurenemist, probleemele õpetajatele, päästjatele ja politseinikele lubatud palkade mittemaksmisega. Näeme maakoolide, rahvamajade, raamatukogude sulgemisi vaatamata elanike vastuseisule, näeme maapiirkondades elavate laste koolipäeva pikenemist ja hobidega tegelemise võimaluste vähenemist või üldse kadumist kodukandis, näeme arstiabi kättesaadavuse kaugenemist abivajajatest, näeme teede lagunemisi ja looduse süüdimatut hävitamist. Looduse, eriti looduskaitse all olevate ja Natura 2000 alade hävitamine on toimunud paljude loodust armastavate inimeste silmis üle mõistuse käivas ulatuses.

Siinkohal ei saa märkimata jätta, et juba 2021. aasta juunis saatis Euroopa komisjon Eestile selles küsimuses ametliku kirja. Kuigi Eesti on väidetavalt võtnud teatavaid meetmeid komisjoni direktiivi järgimiseks, antakse Natura 2000 aladel või nende vahetus läheduses endiselt raielubasid ilma nõutava eelhindamiseta, ehituslubasid ilma keskkonamõjude ja planeeringute koostamiseta ja seega toimub nende alade vahetus läheduses looduse korvamatu hävitustöö. Euroopa komisjon otsustas esitada Eestile põhjendatud looduskaitsealase päringu ning aega sellele vastamiseks ja vajalike meetmete võtmiseks anti kaks kuud. Vastasel juhul võib komisjon otsustada kaevata Eesti Euroopa liidu kohtusse. Ja nagu ikka, valitsuse või riigiettevõtetega seotud kohtuvaidluste kulud tuleb kinni maksta niigi raskustes elavatel inimestel.

Üllatav oli üle aastate telefonis kuulda minu kunagise väga hea sõbra, endise Kieli aselinnapea Jörg Jaehnikese pojatütre häält. Ta oli vanaisa arhiiviga tutvumisel leidnud kirja, kus oli minu soov ühe Saksamaalt väljaantud haruldase imelist loodust kajastava raamatu ostmiseks ja Eestisse saatmiseks koos vajaliku rahaga. Kuigi minu saksa keele oskus on tuhmunud, sain tagasihoidliku vestluse käigus teada, kui edukana kajastavad Brüsselis Eestit meie mõned valitsuse liikmed eesotsas peaministriga, seda eriti keskmise palga ja pensioni tõstmisega ning Ukraina ja Eestisse elama asunud ukrainlaste toetamisega. Kurb ja valus oli seda kuulda, aga nii see tõesti on. Mõne päeva eest sain telesaatest teada, et siia elama asunud ukrainlastele kulub 300 miljonit eurot aastas. Kui palju sadu miljoneid kulutatakse Ukraina toetamiseks relvastuse, laskemoona, humanitaarabi, kümnete autobusside, maasturite, generaatorite andmise kaudu ning hoonete ja sildade ehitamisega. Tõsi, Ukrainat on vaja toetada, aga kas sellepärast peavad paljud oma riigi elanikud elama vaesuses ja meeletus stressis.

Mõtlemapanev on, et Eestis elas 2021. aastal 304 000 inimest suhtelises vaesuses, kuna nende netosissetulek jääb alla 756 euro kuus Kui palju selliseid elab inimesi 2023. aasta lõpus? Tekib küsimus, kas ka need perede liikmed lähevad suhtelises või aboluutses vaesuses elavate inimeste hulka, kus kolme- või enamaliikmelises peres töötab ainult üks pereliige, kes saab isegi ehk parimal juhul 1500 eurot bruto.

Absoluutses vaesuses elas 2022. aastal 48 000 inimest, nende sissetulek on alla 303 euro. Olen enam kui kindel, et me ei tea, kui palju inimesi tegelikult elab absoluutses vaesuses, sest juba mõnda aega ei saa statistikaameti andmeid tõena võtta. Küll aga peaks iga valitsuse liige mõtlema, kuidas aboluutses vaesuses olevate perede lapsed üldse elada saavad. Ja mis tulevik ootab absoluutses vaesuses elavate, aga isegi suhtelises vaesuses elavate perede lapsi, sellest ei räägita ega kirjutata.

Kas meie valitsuse liikmed eesotsas peaministriga ja haridusministriga, aga ka mõned omavalitsuste juhid üldse aduvad, mida tähendab maapiirkondades elavate perede jaoks lastele hariduse ja elementaarsete eluks vajalike oskuste andmise kaugenemine kodust? Kas valitsuses keegi adub, mida tähendab suhtelises või absoluutses vaesuses elavate peredele, kui näiteks koolist kümne või enama kilomeetri kaugusel elavatel algklasside õpilastel tuleb tõusta hommikuti enne kella seitset, minna vihmas, tuisus või paksus lumes sageli poole kilomeetri kaugusele bussi peale ja koolist koju jõuda alles kella 16-ks või isegi hiljem. Kavandatava koolireformi käigus tuleb paljudel lastel hakata käima isegi 15 ja enama kilomeetri kaugusel asuvas koolis. Kavandatav automaks teeb maapiirkondades elavate lastega perede, eriti paljulapseliste perede elu võimatuks. Mõelge sellele, lugupeetud valitsejad!

Ma ei ole mitu aastat kuulnud mitte ühegi valitsusliikme või poliitilise erakonna poolt, et meil elab ligi 1000 koduta inimest. Oleks äärmiselt ülekohtune öelda, et need on alkohoolikud või lihtsalt saamatud inimesed. Paljud neist on kodutuks jäänud töö kaotamise ja sellele järgneva elamispinnast ilmajäämise tõttu. Mõningaid erandeid arvestades ei kuulu enamus pensionäre, absoluutses vaesuses elavad inimesed ja kodutud meie valitsuse silmis inimeste kategooriasse, kuna neil ei jätku raha täisväärtusliku toidu ostmiseks ja peavarju tarbeks ning seega ei saa nad ka ühiskonnaelust ehk täiendusõppest, kultuurielust, hobidega tegelemisest osa võtta, ei saa isegi sugulasi külastada ja kadunukeste kalmudele mälestusküünalaid viia. Kahjuks ei saada meie valitsuses ja ilmselt ka riigikogus aru, et üha suurenev vaesus hakkab pärssima majandust ja teiselt poolt veelgi enam kurnama riigi sotsiaalsüsteemi. Siililegi on selge, et kavandatavad maksud suurendavad hüppeliselt vaesumist ning seega majanduse ja riigi kaitsevõime nõrgenemist.

Vaesuse vähendamise, ettevõtluse arenguks soodsamate võimaluste loomise, tervishoiu, kultuuri ja hariduse arvelt sõjaliste kulutuste meeletu suurendamine, ehk 2024. aastal 17,67 miljardi eurosest riigieelarvest enam kui 1,3 miljardi ehk enam kui 7,4% kaitsekuludeks kulutamisega ei päästa meie meie riigi majandust jätkuvast langusest. Unustatakse, et riigi parimateks kaitsjateks on majanduslikult kindlustatud, terved ja haritud inimesed, mitte tankid, soomukid ja muud relvad, mis sageli vajavad kümnetesse miljonitesse kuluvaid summasid remondiks.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 23/11/2023 08:53:11