Mangaanist ja nitraadist rikutud kaevuveega võõpsulaste naaberkülas võeti üleaedsete eeskujul igaks juhuks käsile kaevude kontrollimine ning saadi ebameeldiva üllatuse osaliseks. Terviseamet nendib, et paraku suurema osa erakaevude vesi polegi kiita ja vajab omaniku tähelepanu. Kliimaministeeriumi esindaja aga märgib, et kaevu korrashoiu eest ei vastuta keegi muu kui omanik ise.

Läinud nädalal kirjutas LõunaLeht, et võõpsulaste kaevuveemurega seoses lasid mitmed kõrvalasuva Ristipalo küla elanikud samuti veeproovid võtta ja kaevudest paljastus mitmesuguseid „üllatusi”: 200 ühikut coli-laadseid baktereid (lubatud 0), lubatust kaks korda suurem nitraatide ja mangaanisisaldus koos 130 ühiku coli-laadsetega, lubatust kaks korda suurem nitraadisisaldus, lubatust mitu korda suurem mangaanisisaldus.

Pärisime terviseametilt, mida ütlevad need näitajad vee joodavuse ja pesemiseks kasutamise kohta; kas reostuse põhjuseks võib olla põllumajanduslik tegevus ehk väetiste kasutamine ja millised on terviseameti soovitused selliste kaevude omanikele.

„Kahjuks enamiku erakaevude vesi ei vastagi kõikidele nendele nõuetele, millele peab vastama ühisveevärgi kaudu edastav joogivesi,” kommenteeris ameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lauri Liepkalns.

Ta viitas 2020. aastal valminud riiklikule hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi uuringule, mille käigus uuriti üle Eesti 1000 erakaevu. Uuringu kokkuvõttes leiti järgmist: „Uuritud omaveevärkidest vastas joogivesi kõigile sotsiaalministri määruses kehtestatud kvaliteedikriteeriumitele vaid 29%, kusjuures olukord oli sarnane nii puurkaevudel kui ka salvkaevudel põhinevates omaveevärkides. Ülejäänud 71% omaveevärkide puhul olid peamisteks probleemide allikateks mikrobioloogiline saastus, sh 48% juhtudel tuvastati joogivees mikrobioloogiline saastus (peamiselt coli-laadsed bakterid) ning 35% juhtudest oli mittevastavuse põhjuseks liiga suur raua- või mangaanisisaldus.“

Näitajaid eraldi iseloomustanud Liepkalns kinnitas, et mangaanisisaldus looduslikus vees ei kujuta otsest ohtu inimese tervisele. Pigem kipub mangaan muutma vee sogaseks ja ebameeldivaks.

„Kõrgenenud nitraadisisaldus vees on üldiselt pikaajalise orgaanilise reostuse näitaja. Nitraatide (ja nitritite) suurenenud sisaldus joogivees võib tuleneda looma- ja taimekasvatuse tegevustest. Samuti võivad põhjuseks olla näiteks kaevude lähedal asuvad amortiseerunud reoveekäitluse rajatised,” iseloomustas ta ristipalolaste teist murekohta.

Coli-laadsed bakterid on tema sõnul indikaatormikroorganismid, mille esinemine võib viidata vanemale või vahendatud fekaalsele reostusele või siis orgaanilise ainega reostumisele. Samal ajal peab aga meeles pidama, et coli-laadsete bakterite rühma kuulub lisaks soojavereliste soolestikus elavatele bakteritele ka osa looduslikus keskkonnas (vees, pinnases, taimedel) elavaid baktereid.

„Seepärast ei ole coli-laadsete bakterite tuvastamine otsene tõend, et vees esinevad fekaalsed bakterid, kuid viitab sellele, et veevarustussüsteemi seisukord ei pruugi vastata nõuetele ning võib vajada korrastamist,” tõdes terviseameti esindaja.

„Kõik erakaevud, kus on või võib esineda mikrobioloogiliste näitajate ning nitraatide ületusi, vajaksid kaevu omanike poolset reageerimist. Juhul, kus see on teostatav ja joogiveeks tarbitava vee puhastamiseks vajalik, kaaluda asjakohase veepuhastusfiltri lisamist,” ütles Liepkalns. „Esmasteks kaevu puudutavateks tegevusteks võiksid olla näiteks kaevu ehitustehniline kontroll ja puhastamine. Võimalusel reostuse allika või allikate väljaselgitamine ning nende mõju vähendamine või elimineerimine. Kui muu ei aita, siis uue kaevu rajamine.”

Räpina vallavalitsus avaldas võõpsulaste veesaaga peale oma kodulehel kliimaministeeriumi veeosakonna nõuniku Kersti Türgi kirjutise, milles anti mõista, et väga sageli oma kaevuomanikud oma veerajatise ise käest lasknud.

„Ikka ja jälle võib lugeda meediaväljaannetest inimeste kurtmisi vee kvaliteedi pärast. Kõrvaolevalt fotolt vaatab aga vastu käest lastud korrast ära kaev ... Inimesed ei teadvusta tihti, et oma kaevu korrasoleku eest ei vastuta keegi muu kui omanik ise,” kirjutas Türk.

Tema sõnul on üks väga levinud probleem liiga madalad kaevurakked, lisaks asuvad salvkaevud ka liiga madalates kohtades, andes nii pinna- ja liigveele vaba pääsu kaevu. Salvkaev peaks olema maapinnast 70 cm kõrguse korraliku rakkega, veelukuga ja tiheda kaanega. Kõikvõimalikud reoveesüsteemid peaksid olema kaevust piisavalt kaugel.

Loe ka „Veesaaga jätk. Kohalik: kas me kakame puhast nitraati?” 9. novembri LõunaLehest.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 16/11/2023 08:52:17