Eesti küsimus II
Et Eesti riik võiks sündida, jäigi üks võimalus, mida Viktor Kingissepp oli korduvalt ärgitanud – sõlmida rahuleping Nõukogude Venemaaga. Aga kui palju oli enne veel vastupunnimist, kuni Eesti delegatsioon nõustus istuma Nõukogude esindusega läbirääkimiste laua taha. Konstantin Pätsi kivikõva argument oli, et enamlastega ei tule mitte kokku leppida, vaid nad on vaja hävitada. Samuti oli ületamatu Lääne riikide vastuseis. Eestile hakkas sadama kaela ähvardusi eriti siis, kui hakkas levima kuuldus, et Eesti kavatseb sõlmida iseseisva separaatlepingu ilma lääneriikide „abita“. Neid tuli kui Vändrast saelaudu, enne kui kahe riigi delegatsioonid võisid Tartus Vanemuise tänavas rahukõnelusteks tellitud suure ovaalse laua ümber istet võtta. Kavandatavad läbirääkimised Tartus olid tol ajal Eestile kõigi reaalsete võimaluste hulgas ainuvõimalik tee väljuda Eesti-Vene sõjast Venemaa rahvaste enesemääramise õiguse alusel omariikluse rajamiseks Balti Hertsogiriigi, Soome Uniooni ning Eesti, Läti ja Leedu Ühisriigi kõrval. Eesti tee iseseisvusele algas 1917. aasta märtsis autonoomia projekti esitamisega Ajutisele Valitsusele Peterburis ja selle väljakuulutamisega 30. märtsil (12. aprillil ukj) Peterburis 1917. Pole võimatu, et see suurpäev eestlaste elus mõnele lugejale ka meelde jääb.

Kevadest 1917 sai sügis ja hilissügisel toimus oktoobrimäss, mis lammutas igasuguse riikluse raamid Venemaal ja pööras pea peale miljonite elu. Oli läinud täide see, mida terasemagnaat Aleksei Putilov oli ennustanud Prantsuse välissaadikule Maurice Paléologue'le Peterburis, et kodanlik revolutsioon Venemaal läheb kohe üle töölisklassi ning seejärel talupojarevolutsiooniks, millest saab alguse näljahäda ja anarhia riigis (Henri Troyat). Eestigi ei saanud jääda sellest kõrvale. Hakati otsima välisabi, et kaksikvõimu sovetlik pool Eestist välja lüüa. Kuid ka sovetid ei maganud ja küsisid omakorda abi Venemaalt, et „valged“ Eestist välja lüüa.

Selle vastuolu ebaloogiliseks tulemuseks oli Eesti-Vene sõda, mille kohta Kingissepp sirgjooneliselt küsis: „Mispärast peab demokraatlikus Eesti vabariigis just nimelt kitsendamata kodanlik diktatuur valitsema? Miks ei võiks demokraatlikus Eesti vabariigis (nagu sündivas Soome Vabariigis – E. K.) puhtdemokraatlik vool võidule pääseda, kus mitte üksikud rahamehed ja jõukad kildkonnad, vaid laiad demokraatlikud rahvahulgad poliitika peale juhtivat mõju avaldavad? Miks peaks meil just tingimata kitsarinnaline ja toores kodanluse diktatuur valitsema hakkama ja mitte puht-demokraatlik ja eduline riigikord?“ (Eesti Päevaleht, 20. juuni 1918)

Kuid sisemine võimuvõitlus ei taltunud ja arenes edasi laastavaks kodusõjaks, mida väike Eesti rahvas pidi oma elu hinnaga kinni maksma, kuni vastupanu murdus Irboskas rusudeks.

„Sõjaväljakohtu liikmed, juba mitmendat päeva istumas ses umbses ja poolpimedas ruumis, toimimas kui üleskeeratud automaadid, nõrkesid väsimusest ja unetusest. Tummalt ja ükskõikselt, vihata ja kaastundmuseta, täites vaid kirjatähe reegleid, vaatlesid nad haigutades kaebealuste nägusid, uurisid nende liigutusi, kohmetust, riideid, sirgeldasid igavust tundes valgele paberile igasuguseid hieroglüüfe ja moonutusi ning pärast juurdluse lõpetamist kohtu esimehe poolt, tegid otsuseid ühel häälel ja vaidlemata. [---] Otsus oli nii-kui-nii igale ette teada, sest ajal, mil rohkete ohvrite protsessioonid liikusid üksteise järel aeglaselt kabelite poole, oleks kergem karistus või armuandmine seaduse paragrafide järele tundunud komöödiana.” (August Gailit, 1940).

Objektiivselt oli sellele tragöödiale kaasa aidanud tsaaririigi juba varem teravnenud sise- ja välispoliitiline seisund: lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas 1904‒1905, rahva kasvav rahulolematus valitsusega ja lõpuks õnnetu Euroopa sõda keskriikide Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. Loodetud sõjalise edu ja rahvusliku ühtsustunde tõusu asemel tabas Venemaad nendes konfliktides
üks löök teise järel kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kuid siiski tuleks tõdeda, et kõik need saatuslikud löögid said esialgse impulsi, kuju ja sisu – mõtte või mõttetuse – ikkagi pealinna keisrikojas Peterburis või hiljem punases Petrogradis ja Tallinnas.

Oktoobrirevolutsioon Petrogradis tundus eesti sõduritele kauge „vene asjana” ja eestlastesse mittepuutuvana. Lenini valitsuse võim oli veel liiga nõrk ja ei ulatunud kaugeltki mitte üle kogu Venemaa. Aga see nõrk kaksikvõim saigi Eesti-Vene sõja ajendiks, sest valikuvõimalused peaaegu puudusid. Kuidas olla iseseisev, kui läänes passib Saksa kull ja idas ahistab Vene kotkas. Kumbki variant polnud Eestile kuigi hea. Luua liit Soomega, Eesti suguvendadega – samuti mitte, sest seda ei lubanud soomlaste eneseuhkus. Soomlastel oli Sibelius, Eestil ei olnud. Eestlastel on Arvo Pärt, soomlastel ei ole. Mis liidust saab siis juttugi olla. Kui Otto Tief kutsus sõdureid Tallinna koosolekul hääletama Eesti Töövabariigi eest, kukkus ka see läbi (William Tomingas).

Rahvustunne oli mõistena veel liiga noor, et sellega seljatagust kindlustada. Rahvuslus hääletati maha ja Tomingas vilistati välja. Aeg rahvuslusest rääkimiseks oli veel liiga toores. Kuid rääkima pidi, ainult esialgu siiski teiste sõnadega. „Ja siis see Venemaa, mida sa täna nii maha tegid ... Kuidas sa kujutad endale ette tibatillukest Eesti riiki elamas kahe kulli – saksa ja vene vahel kui väikest varblast? Vähemalt ühega peab olema leping, et nad seda varblast nahka ei pista ja selleks võib olla üksnes Venemaa ...” (W. T.).

Soomusronglane reamees Kamberg
Kuna siinkirjutaja valduses on kindlamaid andmeid vähemalt ühe Vabadussõjas võidelnud eesti sõjamehe – siinkirjutaja isa Aleksander Kambergi – kohta, siis püüame korraks liikuda tema jälgedes. Seda enam, et Aleksander Kamberg on võidelnud mõlemas sõjas ehk suures Euroopa ja Vabadussõjas algusest lõpuni. Olnud saatuse tahtel mõnda aega Austrias sõjavangis ja jõudnud eluga suure Euroopa sõja keerisest oma kodukohta tagasi. Kui reamees Kamberg vangi langes, ei olnud talt midagi enamat ära võtta kui püss ja pill. Kui isa vabanes vangist, ei olnud tal midagi enamat tagasi saada kui tema päevi näinud bass. Võime ainult imestada ja imetleda, et tegemist on ülimalt õnneliku sõjamehega, kui sõjas üldse saab mingit õnne olla. „Sinu saatus on sureliku oma, mitte aga pole surelik see, kelle soovid Jumala päralt on.“ Nii on minu kallist isa saatnud tema sõjateedel Voltaire’i paradoks („Filosoofiline sõnaraamat“, 1986).

Teatavasti mobiliseeriti Eesti- ja Liivimaa kubermangust maailmasõtta umbes 100 000 meest, kelle hulgast langes või jäi teadmata kadunuks umbes kümnendik. Kaks-kolm korda rohkem oli langenutest neid, kes naasid koju ühe käe või ühe jalaga. Kes vigastamatult ja tervisega koju jõudis, oli õnnesärgis sündinud. Selline õnneliku saatusega mees Tartumaalt, kellele vihjasime, oli
siinkirjutaja isa Aleksander Johani poeg Kamber(g), sündinud 1878. aasta 7. oktoobri pärastlõunal Roku talus Maarja-Magdaleena koguduses.

Varakult omandas noor poiss puhkpillimängu oskuse Väägveres David Otto Wirkhausi juhendamisel ja tõenäoliselt alustas tema orkestris ka praktiseerimist suure bassi orkestrandina. Väägverest mobiliseeriti noor ja väljakujunenud bassimees aastal 1900 Tsaari-Vene sõjaväkke kuni 1904. aastani. Rahuaja tingimustes oli see aeg väljaõppeks küllaldane.

Kui kümme aastat hiljem algas suur Euroopa sõda, tuli Aleksandril rahuaja toimetused nurka visata ja minna 31. juulil 1914 taas tsaariarmee lippude all sõjaväljale. Kus täpselt isa teenis, ei ole teada, kuid on arvatud, et see toimus Austria-Ungari rindel kuskil Galiitsias, seega suure sõja idarindel. See heitlus kahe suurriigi vahel kestis 1917. aasta lõpuni, kui 6. detsembril 1917 algasid Brestis Vene-Saksa esinduste läbirääkimised. Seejärel tekkis aastane vaheaeg, kuni algas Eesti-Vene sõda. 23. veebruaril 1919 isa mobiliseeriti uuesti, tol korral Eesti kaitseväkke ja kohe esimesest teenistuspäevast peale suunati pikaajalise praktikaga sõjamees aega viitmata eesliinile Lõuna-Eestis.

Kuidas ja mis asjaoludel kohtus isa sõja ajal soomusautode divisjoni ülema kapten August Nieländeriga, on täpselt teadmata. Kuid väga tõenäoline on, et selle kohtumise eellugu ulatub sõjaeelsesse aega. Kõige hiljemalt toimus nende kahe mehe lähem kohtumine Tartu laulupeo aastal 1907. Kuid pole välistatud, et see toimus juba varem Wirkhausi puhkpilliorkestri proovidel Väägveres või Ludvig Juhti kontrabassikoolis samas Väägvere koolimajas, mida on kunagi vääristatud pühendusega Eesti kuulsaimale kontrabassi virtuoosile.

Teada on see, et Nieländer oli väga aktiivselt seotud 1907. aasta Tartu laulupeo korraldamisega. Eriolukorras tuli kutsuda kohale Väägvere orkester, kuna ühtegi pasunakoori polnud laulupeo talitus suutnud kohale meelitada. Selle rahutu ja segase olukorra lahendamise võttis enda peale Nieländer ja üldises tohuvabohus saabuski kohale Väägvere orkester. Orkestri koosseisus oli mänginud juba kauemat aega ka Aleksander Kamberg.

„Nii olime pasunakooride juhile juhtimiseks-esinemiseks koori kohale toonud ja kõik läks ladusasti lõpuni“ (A. N.). Orkestrit ehk pasunakoori pidi juhatama jälle Wirkhaus. „Mälestuses näen ikka veel Wirkhausi orkestri ees seismas oma hallis kodukootud ülikonnas, vestil rätik, mis kaela ümbert pandult rinnal sõlme läks“ (A. N.). See on üks kindel lähtepunkt, mis võis viia kaks puhkpillimuusikale andunud mängijat omavahel 1907. aasta Tartu laulupeol ühes punktis kokku.

Soomusronglasena ja soomusautode divisjoni ülemana oli Nieländeri kinnisidee luua soomusrongile orkester, mis tema energilisel korraldamisel peagi teostus. Orkestrandid tuli diviisi pealt soomusrongile kokku korjata, sest vähemalt ühe orkestri jagu oli neid mehi laialipaisatult diviisis olemas. Nieländeri hooleks jäi need muusikaharrastajad rongide „muusikakomandosse“ kokku koguda ja neile pillid muretseda. Nii sattus ka siinkirjutaja isa Aleksander Kamberg uuesti Nieländeri vaateväljale, kus tema loodud „muusikakomandos“ jäigi Kamberg teenima Eesti-Vene lõpuni.

Hiljem on isa jätkanud pillimängu Sakala partisanide polgus, Tartumaa sõjaväe orkestris ja pärast sõda veel aastaid Võru garnisoni 7. jalaväe rügemendis Eduard Tamme orkestris. Kuna Tartumaa sõjaväeorkestris oli kaks orkestranti „üle normi“, otsisid staabimehed kahele mängijale kohad väljaspool Tartut ja leidsid ka. Need kohad loositi kahe mängija vahel välja, kellest üks sai Pärnus orkestrisse, aga teise – Aleksander Kambergi – tulevaseks teenistuskohaks osutus Võru garnisoni jalaväe 7. rügemendi orkester. Selle tegevust juhendas tuntud kapellmeister Eduard Tamm. Eraelus oli Kamberg veel Võru Kandle sümfooniaorkestri asutajaliige ja kontrabassimängija kuni pensioniikka jõudmiseni 1. juunil 1936.

Haudadeta ristid ja ristideta hauad
Aleksander Kambergi võitlused Eesti-Vene sõjas väärivad teenitult tähelepanu ja tunnustust, nagu kõigil teistelgi kangelastel – ristiga või ilma ristita –, kellest paljudele ei olnud määratud näha sõja võidukat lõppu.

Reamehena võitles Kamberg maailmasõjas algusest kuni lõpuni ja üksnes eesliinil, nagu seisab tema teenistuslehel. Pärast maailmasõda järgnes aastane vaheaeg ja algas uus sõda – Eesti Vabadussõda, kus vaheldumisi tuli võidelda löögipataljonis või olla teises ešelonis eesliini meeste toetuseks. Kokku rehkendades tuleb neid sõja-aastaid nelja ringis, kuid sundaeg ja üleajateenistus jääb veel pealekauba. Kambergi saatuseks oli võidelda maailmasõjas üle kolme aasta ja kõik need aastad üksnes eesliinil, kus iga päev langes tuhandeid kaasvõitlejaid. Siis üle aasta Vabadussõjas, vaheldumisi eesliinil ja seljataga. Eriti rasked olid aastates mehele tõrjelahingud eesliinil Lõuna-Eestis 23. veebruarist 24. aprillini 1919, veel raskemad olid ründelahingud 30. juulist 20. septembrini 1919, kus polnud loota kaitset ei kaevikute ega jooksukraavide seintelt.

Raske kujutleda, veel raskem uskuda, et leidus üksikuid saatusest märkimata mehi, kelle jaoks oli sõjajumal Marss jätnud nimelt valamata ühe saatusliku tinakuuli ning välja laskmata šrapnelli, mis võinuks saada saatuslikuks veel ühele reamehele, kelle nimi oli Aleksander Kamberg või külvata kilde, teravaid nagu habemenuga. Kambergi üllatuseks lõppes Vabadussõda tema jaoks maailma töölisklassi solidaarsuskuu esimesel päeval, 1. mail 1920, mis seostub Chicago tööliste streigiga ja mida hakati Peterburis tähistama 1891. aastal. Kui Kamberg vabanes kaitseväe teenistusest, oli Tartu rahulepingu sõlmimisest möödunud juba kolm kuud ja muusikamehed olid oma võidumarssidega väejuhte nõrkemiseni tervitanud. Ainult tänu Küllo Arjakase uurimusele „Eesti raudtee 140“ (2010), õnnestus soomusronglaste puhkpilliorkestri muusikakomando fotolt leida aastakümneid otsitud bassimängija Aleksander Kambergi jälg Vabadussõjas ja see üles võtta.

Foto järgi otsustades oli orkester juba kauemat aega koos mänginud, sest kõigil pillimeestel olid ühtse vormi järgi valmistatud nägusad mütsid ja muusikakomando märgid ees. Isegi nendes paaris detailis on tunda kapellmeistri August Nieländeri hoolitsust ja suunavat kätt oma orkestri eest. Nüüd, enam kui 80 aastat isa lahkumisest hiljem, olen sinu taas leidnud Küllo Arjakase abil, meie kõigi eest võidelnud Vabadussõja kangelase – Aleksander Kambergi. Roosid sinule, mu kallis isa! Roosid sinule – üle pika sajandi ‒, mis kunagi ei ole närtsinud. Nii kauge ja nii elavalt lähedane!

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 16/11/2023 08:34:09