Kodusõda ja terror
Kodusõja terror, valge või punane, jääb terroriks, värvist olenemata. Nagu pärast oktoobripööret vajus Venemaa, nii vajus ka tema kunagine kubermang Eesti vägivalla ja seadusetuse sohu, olgu selle nimeks siis punane või valge valitsus. Valge vabariigi punane terror või, vastupidi, punase Venemaa sohilapse valge Eesti valge terror. Missugune põhimõtteliste vastandite ja vastuolude mäng: diktaatorlik „valge” Eesti oma mõrvarliku sõjaseadusega ja demokraatlik Ajutine Valitsus vürst Lvoviga ning „punane” diktatuurivaba Venemaa. Tule taevas appi! Kui sa suudad, loo kord selles segases loos!

Igatahes olid asjad paigast ära, kui isegi Venemaa demokraatlik valitsus sünnitas iseenda vastandina diktaatorliku Eesti riigi? Või polegi asjad üldse nii keerulised? Võib-olla sünnitas üks punane teise punase, ainult teatud variatsioonidega valge redise. Milleski ei saanud enam kindel olla, sest ka Eesti riigi poliitilised vaated ja nende rakendus olid väga lähedases suguluses diktaatorliku Venega, kus pärast Ajutise Valitsuse kukutamist hakkas valitsema sama terroristlik kord nagu Eestiski. Igatahes oli hoiak riigi vastastesse üsna sarnane Vene omaga: „s...amaja taha ja kuul pähe!” Küll siis kord majja saab! Paremal juhul visati läbinüpeldatud karistusalune päevadeks kottpimedasse Pagari tänava kütmata ja muldpõrandaga kongi vee ja leiva peale, kus küljealuseks paar kokkulöödud lauajuppi. Saatesõnad olid lihtsamast lihtsamad: „Siin sa nüüd mädaned, kuni mõistus p...st pähe tuleb.” Punavalge terror omandas nii drastilisi vorme, et painav surmahirm oli muutunud valitsevaks miljööks ka tavalise inimese kodus.

„Surmaotsused järgnesid üksteisele korrapäraselt ja ruttu. Kahvatanud ja väsinud, tundes protesti mõttetust, ilmusid kaebealused sõdurite vahel süüpingile. Siin taarusid nad jalalt jalale, mõni veel katsus vabanduseks midagi lausuda, jonnakalt eitas oma süüdi, mõni vastas kohtunike küsimustele trotsivalt, algas koguni sumbunud häälega internatsionaali, mille aga lõpetas ise varsti otsekui kohkudes, mõni palus, sirutades värisevaid käsi üle barjääri kohtunike poole, mõni ei saanud sõnagi suust, vaatas hirmunult ja juhmilt ringi, nagu oleks alles nüüd ärganud raskest palavikust ning ei taipaks, kus viibib ja mis sünnib temaga, – siis aga langes kõigile ühesarnane otsus ning elavad laibad viidi tääkide vahel jälle minema, surma pitseriga märgitud kui loomad tapamajas. Julma otsust kuuldes kahvatati, jäädi korraga ülitõsiseks, kuigi nii mõnigi katsus veel sunnitult naeratada, millega pettis teisi ja ennast. Silmad muutusid rahutuks, otsekui sissepoole vaadates, ning keel hakkas kuivama – polnud korraga enam õhku ei sõnadeks ega hingamiseks. Tänavale astudes litsusid instinktiivselt üksteise lähemale, nagu otsides kaaslastes troosti ja julgust, kartes üle kõige enesega üksinda jääda. Ning need, kes läksid kohtukotta, olid apaatsed, väsinud, oma saatuse vastu koguni ükskõiksed, pildudes haavavaid sõnu saatjate sõdurite ridadesse; need aga, kes tulid säält, olid erksad, rahutud, piiludes närvilikult ringi ning saamata sõnagi suust.” (August Gailit, „Vastu hommikut”, 1926)

Veel olid nad meie rahvuskaaslased ja sugulased, kellest igaüks oli mõttes ja kujutlustes elanud kaasa oma ulmelise riigi tekkeloole. Nad olid peaaegu ilma hariduseta kehvikud, kelle unistuseks oli pisike maalapike, oma popsikoht, oma hobusekronu ja lehmakont, nagu oli ka popsniku Joosu Rabakuke suitsutare Maarjamaal metsaservas. Aga sinna murdsid sisse Eesti enda enamliku ilmakorra loojad, et vähemalt Rabakuke suitsutares selle uuendusega algust teha. Kõik ei läinud nii, nagu loodeti. Peagi piirasid sõjaväelased hurtsiku ümber ja kui hurtsiku kaitsjate vastupanu oli murtud, korjati surnud regedele ja elavatel köideti käed. Ka nemad võeti kaasa: teenijatüdruk Aane, palavikus soniv Tanil, haarangul vangistatud Solden ja popsnik Joosu – teadagi kuhu. Ja needsamad uue ilmakorra loojad, kes vaatavad asjale veidi teisest vaatevinklist, ja need samad viimased külasandid oma tulevase riigi loomise lootuses mõistetakse mahalaskmisele, kuna nad ei olnud suutelised mõtlema Tallinna kliki või Londoni aadlike vaadete kohaselt. Nende vaesematest vaeste vaateväli avanes heal juhul selle mätta otsast, kus nad sooserval pesitsesid.

„Ning siis, kui nad haua äärde asetati ning sõdurid teisele poole end ritta seadsid, avas Tanil Soldeni kätel äkki silmad ning karjatas. See oli looma karjatus, jõuline ja sünge, täis ahastust ja valu. Mets kajas vastu, nagu oleks elajas röögatanud. Ohvitser hakkas kiiresti surmaotsust ette lugema. Valge leht värises ta käes, sõnad läksid segamini, keel oli kuiv ja liikumatu. „Tuld!” karjatas ta viimase pingutusega.” Nii sai igaüks endale osa demokraatlikust vabariigist, kes mulla all, kes mulla peal. Mõni varem, mõni hiljem, aga ilma ei jäänud keegi. Eesti – veel ilma sünnitunnistuseta ebamäärane Venemaa autonoomne kubermang ning tema vastas Venemaa Ajutine valitsus, kes äsja oli oma riigipea ja tema perekonna salamõrvaga ühele joonele saanud. Valge Eesti aga pealekauba oma sõjaväljakohtutega, peremeheta laostuv Vene Loodearmee, rindejooneta partisanide sõda-kodusõda ning määratlemata rahvusvaheline staatusega suurriik Venemaa tema naabruses. Missugune värvide, vaadete, mõistete ja emotsioonide virvarr.

Ometi polnud see kujutlus, vaid pidev agoonia ja lahendamata tegelikkus mõlema naaberrahva elus. Ning nende kataklüsmide ühine sünnilinn – Peterburi või Petrograd, mis oli selle erakordse geopoliitilise ning demograafilise plahvatuse seisukohalt mitte ainult Venemaa, vaid ka terve Euroopa ajaloos lahendamata küsimuseks ja mõistatuseks.

Euroopa sfinks – Sankt-Peterburg
Peterburiga kaasnevaks fenomeniks kujunes mitte üksnes Eesti eraldumine Venemaast, vaid ka kogu Venemaa enda seisundi muutus Neeva kallastel kerkiva metropoli arvel, mis üha rohkem ja rohkem hakkas mõjutama kogu Vene impeeriumi majanduslikku, tehnilist, kultuurilist ning isegi poliitilist tasakaalu. Peetri linna fenomenaalne tõus Neeva jõe udusest saarestikust ei tähendanud mitte ainult eelduste loomist Eesti riikluse tekkeks, vaid oli ka pöördelise tähtsusega sündmus kogu tsaristlikule Venemaale, isegi tervele Euroopale. Peterburi tõus Neeva suudmes – see tähendas järkjärgulist Venemaa majandusliku, tehnilise ja kultuurilise keskuse väljarebimist vana Venemaa südamest Moskvast ja selle siirdamist Neeva deltasse, lausa Eesti- ja Liivimaa kubermangu piirialale. Peterburi – see oli esmajoones senitundmatu majanduslik, tehniline ja hariduslik magnet, tõmbejõud, mis hakkas polariseerima kogu Ida-Euroopa staatust, Baltimaade etnograafilist tasakaalu ja kaasa kiskuma esmajoones Vene, Eesti ja Soome haritlaskonda ning võimsalt deformeerima oma naaberalade elukorraldust demograafilises, majanduslikus ja kultuurilises tähenduses tervikuna Tsaari-Venemaa ja Läänemere kubermangude suhtes.

„Peterburi polnud mitte ainult kirjanike, kunstnike, õpetajate, näitlejate, inseneride, arstide jt. koondumispaik, vaid ka suur haritlaste ettevalmistamise, s.o. hariduse saamise keskus. Peale ülikooli tegutses veel mitu kõrgkooli – Mäe-, Metsa-, Tehnoloogia- ja Meditsiiniinstituut ning Kirurgia Akadeemia jt. [---] 1910. aastal tõusis üliõpilaste üldarv 200 000. Eesti rahva seisukohalt oli Peterburi Tartu ja Tallinna järel ilmselt kolmandaks kultuurikeskuseks.” (Raimo Pullat, „Peterburi eestlased”, 1981).

Uus Venemaa pealinn Neeva suudmes tõi 19. ja 20. sajandi vahetusel kaasa ootamatuid geopoliitilisi, demograafilisi ja revolutsioonilisi muutusi, mille erakordsus hämmastas ja vapustas kogu Euroopat.

I maailmasõja ja Veebruarirevolutsiooni tulemusena või ka selle tõukel oli hukkunud monarhistlik Romanovite keisririik ja sündisid kaks täiesti uut ja senitundmatut riiki maailma kaardile: sovetlik ehk punane Nõukogude Venemaa ning ebamäärase kääbusriigina tema kõrval demokraatlikult militaristlik Eesti Vabariik. Peterburis kujunenud eestlaste diasporaa ehk asuala lõi eeldused koolitatud eesti intelligentsi tekkeks, kelle loomingu tõukel hakkas Peterburis kinnistuma mõte Eesti riigi võimalikkusest. Selle ainulaadse Eesti ühiskonna kujunemist Neevalinnas on käsitlenud akadeemik Pullat juba uurimuses „Peterburi eestlased” (1981), kus ta annab ülevaate eestlaste vaimse keskuse kujunemisest Peterburis aastani 1917.

„Noori haritlasi hakkas Peterburisse valguma juba 19. sajandi keskel. Vene pealinn oli kultuurielu tsentrum ja rohkete võimalustega nii hariduse, kui ka töökohtade saamisel. Siin elas eestlasi, kes olid tulnud kodumaalt ja neid, kes saabusid Liivimaalt ja Narva-tagustelt Vene aladelt. Esimeste noorsoo haritlaste hulgas, kes siia saabusid, olid Fr. Kreutzwald, J. Köler, Ph. Karell,
C. R. Jakobson ja teised, hilisema ärkamisaja tegelased. Muusika alal tegutsesid siin A. Thomson ja J. Kappel.” (August Nieländer).

„Peetrilinn oli tsaaririigi südameks, mis pumpas verd maa soontesse ning tõmbas samal ajal nagu võimas pump sinna paljude rahvaste esindajaid.” (Pullat). „Peterburis on õppinud või töötanud ja saanud hariduse paljud eesti kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, teadlased ja ühiskonnategelased. Peterburi Teaduste Akadeemias töötasid füüsik M. H. Jacobi, bioloog K. E. von Baer, astronoom W. Struve, keeleteadlane F. J. Wiedemann ja Tartu ülikooli esimene rektor G. F. Parrot. Peterburi ülikoolis said haridust tulevased ebaõnnestunud, aga siiski Eesti Vabariigi peaministrid J. Uluots ja O. Tief ning põhimõttelise ilmavaatega poliitikud V. Kingissepp ja J. Anvelt.

1912. a õppisid Nikolai Kindralstaabi sõjaväeakadeemias J. Laidoner, A. Larka ja J. Soots. J. Kuperjanov õppis Peterburi lipnike koolis, L. Puusepp Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemias. Venemaa vanimas Rimski-Korsakovi nim Peterburi konservatooriumis on läbi aegade muusikalise hariduse saanud ligi 200 eesti muusikut, dirigenti ja lauljat.” (Boris Gorbunov, „Peterburi teatmik”, 2000).

Nimetamata on jäänud ja nähtavasti jäävadki nimetamata veel ridade kaupa Eesti tuntud vaimuinimesi, nende hulgas ka kunstnik ja Eesti kubismi üks alusepanijaid Jaan Vahtra, kelle memuaare oleme tsiteerinud või tsiteerime veelgi. Isegi siis, kui rääkisid relvad, ei vaikinud pealinna muusad. Peterburi andis Eestile teatritegelasi, näitlejaid, balletikunstnikke, ajaloolasi ja poliitikuid. Tundub, et lihtsam on loetleda neid, kes ei ole õppinud Peterburis ja on omandanud hariduse kuskil mujal, kui neid, keda on elus ja kunstis ühendanud ja tiivustanud Peterburi vaimsus ning Neeva nümfide salapärane kutse.

Eesti küsimus I
Alanud 20. sajand tõi Euroopa riikidele ja rahvastele suurimaid kannatusi, hävingut ja sõjalisi kokkupõrkeid rohkem kui mitte kunagi varem. Alusmüürideni vappusid ja varisesid keisririigid, varisesid troonid ja kukkusid kildudeks säravaimadki kroonid. Suuri muudatusi tõid need kataklüsmid rahvaste ühiskondlikku ellu ja, nagu meeldetuletuseks elavatele, kümned miljonid hävitatud elud, purustatud kodud ning mitukümmend miljonit kalmuküngast suure Euroopa sõja tandritel nii ida- kui läänerindel. Kõige selle meeletuse taustal on Eestimaa ainult üks pisike täpike oma 45 000 ruutkilomeetriga Läänemere idakaldal. Ja oma väiksusest hoolimata on ta kergitanud rahvusvahelisel areenil arvutult küsimusi, tekitanud poliitikutele peavalu ja kandnud inimohvreid. Seesama maalapike pole põhjustanud mitte vähem hingevalu Läänemere idakalda rahvastele, sealhulgas eestlastele endilegi. Koguni nii palju, et pärast sakslaste maabumist 12. oktoobril Saaremaal Tagalahes ja Muhus 1917. aasta sügisel kirjutas Postimees, et „... nüüdsest on saanud Eesti küsimusest, mis veel hiljuti oli ainult Vene riigi sisemine asi, rahvusvaheline küsimus tulevasel rahukongressil ja „Eesti asi” on muutunud siitmaalt rahvusvaheliseks asjaks”. (Ants Piip)

Tegelikult eksisid mõlemad, nii Postimees kui ka Piip ise, sest Saksamaa sõjaline interventsioon Baltikumis ei häirinud rahvusvahelisel areenil peale Venemaa otseselt kedagi. Nii jäi Eesti küsimus sama hästi kui Vene küsimuseks ka rahukonverentsil ning nagu Piip oli lootnud ja ennustanud, ei tõusnud „Eesti küsimus“ isegi päevakorda. Või kui, siis kuluaarides soovitasid irvhambad Jaan Poskale minna oma „Eesti asjaga“ Pariisi potilaadale. Nii ei muutunud „Eesti küsimus“, nagu Piip oli kindlalt lootnud, poole sammu võrragi rahvusvahelisemaks. Ainult Eestile tähendas Saksa okupatsioon uusi kannatusi, massimõrvu, võllapuid ja sõjahaudu Rakveres, Tartus, Võrus ja mujalgi. („Võru 150 aastat“, 1934)

See on „Eesti küsimus“, milles Piip ei eksinud, kui ta selliselt võis näha Eesti integratsiooni Saksamaaga „rahvusvahelises“ plaanis. Kui „iseseisvuse manifest“ kuulutas laialdasi poliitilisi vabadusi, siis mõned tunnid hiljem hakkas kehtima ennekuulmatu Saksa imperialismi ike. „Kas eraomanduse puutumatuse tähe all sündiv maareform oleks lubanud Konstantin Pätsil puudutada parunite mõisu? ‒ Ei iialgi!“ (Viktor Kingissepp) Aga kui nii, siis palju maksis häma maa jagamisest Vabadussõja sangaritele ja sõjas võidelnutele. Riigile – mitte poolt punast pennigi. Kuid tuhandetele võitlejatele maksis see provokatiivne häma kõige halvemal juhul nende kõige kallima vara – nende elu ja tervise.

„Vaja oleks rahvaste enesemääramise õiguse rahvusvahelist tunnustamist, mis eestlastele võiks tähendada kas Saksa provintsi, Inglise asumaad, Venemaa osariiki, iseseisvat üksust või isegi ühisriiki Soomemaaga,” kirjutas Johannes Semper tolleaegses Postimehes. Lootused näisid reaalsed ja võimalused eestlastele avaramad kui kunagi varem. Sellest hoolimata kulus kaks rasket sõja-aastat ja langes tuhandeid mehi väerinnal nende Idamere provintside eest Peipsi ja Soome lahe vahel, enne kui valge Eesti pääses peremehena valitsema sellel maal ja iga vald võis toita oma sandid.

Ka Nõukogude Venemaa sõjaline jõud oli otsakorral ja 31. augustil esitas Vene valitsus Eestile taotluse läbirääkimisteks, et lõpetada sõda. Ajaloolise kurbmänguna aga kumab loodetud rahukõneluste ootel Eesti töölisesinduse mõrvamine Irboskas, kuigi juba Venemaa taotles Eesti-Vene sõja lõpetamist. Eesti pool küll jätkas laveerimist, kuid ennast korraldanud valitsuse võimalused olid samuti ammendunud ja sõjavõlad kaelas. Maarahvas oli niigi paljaks riisutud, sõjavägi välja kurnatud ja töölisesindus maha tapetud. „Millest aga unistame, surmalapsed? Paremast teistele elupäevast.“ (Gustav Suits)

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 09/11/2023 09:10:36