Toivo Tootsen raamatuesitlusel Rõuge rahvamajas. Foto: Vidrik Võsoberg

Neile, kel 40. eluaasta piir ületatud, on Toivo Tootseni (80) soe hääl kahtlemata mälusoppidest tuttav: see kõlas omal ajal aastakümneid Eesti Raadio meelelahutustoimetuse (RAMETO) saadetes, eriti aga armastatud „Meelejahutajas”. Kes hiljuti Tallinnas raadiomajas või läinud nädalal Rõuge rahvamajas Tootseni uue autobiograafilise raamatu „Vene ajal võrsunu” esitlusel käisid, said meeldivalt häält ja pilti kokku panna.

Lühidalt autorist. Võrumaalt Rõugest pärit noor Tootsen liikus vanema venna, ajakirjanik Ülo (kes pensionipõlves oli LõunaLehe hinnatud autor) ja õe Aive tuules pealinna elama ja tööle ning jäi sinna püsima pikaks ajaks. Oma väljundi leidis noor Toivo eeskätt raadioajakirjanduses, hiljem lisandus nii laste- kui reisiraamatute kirjutamine (lisaks muu hulgas küll ka autori enda meelest tema parim teos, Hardi Tiiduse biograafia „Vana Hõbe”), uue vabariigi ajal ka poliitika – sellest, tõsi küll, käesolevas raamatus ei kirjutata. Töö nõudis aega ja pühendumist, suurem osa elust käis raadiomajas ja raadiotöö ümber ning selle nahka läks mitu abielugi, nagu autor tunnistab.

Rõuge raamatuesitluse päeval möödus pool sajandit esimesest „Meelejahutajast”. Seda saadet, mis oli ENSV aegadel ülipopulaarne, võib pidada ka ajakirjaniku ja kirjaniku üheks elu olulisimaks saavutuseks. Nii keskendubki suur osa „Vene ajal võrsunust” Tootseni tööle RAMETOs ja „Meelejahutajas”, tollastele oludele Eesti Raadios, laiemalt meedias ja väikses sotsialismivabariigis.

Nopped sellest, kuidas oli nõukogude ajal korraldatud eluolu (olgu või võimalused sõiduauto soetamiseks), millist olulist rolli mängis ka kultuurirahva seas pidev tipsutamine, millisest bürokraatia kadalipust tuli end kasvõi reisimisel läbi närida – kõik see on praegusele 40+ kodanikule hea asjalik mäluvärskendus, noorematele aga kindlasti põnev ja kohati arusaamatugi teave. See on meie ajalugu ning kes minevikku ei mäleta ...

Lugeja saab mõistagi osa ka muhedast huumorist, mis nii „Meelejahutaja” kui seda eest vedanud inimeste juurde lahutamatult kuulus. Olgu või seesamune pealkirjaski mainitud „pleenumi valguses” töötamise lugu ... aga lähemalt jäägu see lugeja avastada.

Toivo Tootsenit nimetati Rõuge raamatuesitlusel mitmel korral valla kõige viisakamaks inimeseks. Talle on lisaks sellele omane soojus, positiivsus ja rõõmus meel. Nii kirjeldab ta nõukogude aega küllalt neutraalses võtmes, ilma et pühendaks ka tolleaegsetele erilisematele nonsenssidele väga teravat kriitikat, rääkimata mürgisusest. Pigem on tooniks „eks kuidagi ikka oln'd, sest kunagi pole oln'd, et kuidagi poln'd”, kui nüüd natuke moonutatult „Švejki” parafraseerida. Neutraalselt tagasivaatavast toonist hälbib autor kohati valusalt tuntavalt vaid siis, kui peatub mälestustel mitmetest kallitest kaasteelistest, keda meie seas enam pole.

Laseme siinkohal korraks kõlada raamatu ametlikul tutvustusel: „Tootsen paotab meile ukse tolle aja ellu läbi sündmuste ja inimeste, kellega ta oma arenguteel kokku puutus, kirjeldab humoorikalt ja kaasahaaravalt, kuidas käis omaaegne raadiotöö ja tsensuurist kõrvalehiilimine ning millised olid nn vene aja iseärasused, paradoksid, rõõmud ja mured. Tänapäeva lugejale võib see lugu, mis on kui ajahüpe teise reaalsusse, pakkuda palju üllatusi ja uskumatuna tunduvaid seiku. Ometi on need elavad meenutused osa Eesti lähiajaloost, aidates luua terviklikumat pilti meie ühiskonna arengust.”

„Vene ajal võrsunule” eelnes Toivo noorema ea elu kirjeldanud mälestusteraamat „Saksa ajal sündinu”. Toivol on enda sõnul olemas materjal ka kolmandaks elulooraamatuks. Kas siinkirjutaja arvates tööpealkirja „Eesti ajal elanu” alla sobida võiv raamat ka ilmavalgust näeb, seda näitab aeg – viljakas kirjanik tunnistab ausalt, et raamatu väljaandmine pole kapitalismi viljakates tingimustes mitte ainult lust ja lillepidu.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 02/11/2023 08:35:32