Aleksander Kamberg.

Sõjakohus ja surmanuhtlus
Sõjakohtud asutati Eestis detsembris 1918. Alul arutasid need ainult sõjaväelisi, alates jaanuarist 1919 aga kõiki sõjaväelaste kordasaadetud süütegusid. Eestis rakendatud sõjakohtud olid eriti julmad, kuna sõjakohtule allusid erakorraliselt ka mittesõjaväelased. Sõjakohtud olid kollegiaalsed ja istungite koosseis moodustati ohvitserkonnast. Sõjakohtud mõistsid kohut 1913. aasta Vene sõjaseaduste XXIV raamatu järgi. Nii ka valge terrori aastail, kus võis kaitsjaks võtta parima advokaadi. „Kuid poliitilises protsessis, eriti veel sõjakohtus otsustati asju mitte õiguse, vaid otstarbekohasuse järele.“ (William Tomingas, „Vaikiv Ajastu ...”)

Kes sõjakohtu hammasrataste vahele kukkus, ei jõudnud testamentigi teha, kui talle sein leiti ja seina ääres ka koht kätte näidati, et kuskil kaitsekraavi sopis liiv peale loopida. Kohtuotsus võis saada allkirjad ka pärast hukkamist, kui otstarbekus seda tingis: vahtkonna vahetus, kõrgema ohvitseri inspektuur, lõuna tädi pool või seisak viinasabas ... Aga tingis ikkagi. Ainult püüdke kujutleda, et enne lastakse kohtualune maha ja siis alles hakatakse arutama tema süüasja. Vaidluski saab kerkida, kui on võimekaid eestkostjaid. Pealegi, mida ka uus otsus aitab, kui ohver on juba külmaks tehtud. Aga nii see oli ja selle kohta on meil ka üliautoriteetsed allikad, nagu on ütelnud Viktor Kingissepp või A. H. Tammsaare Maapäeva kõrgemaks võimuks kuulutamise kohta 15. novembril 1917.

Niisiis on meil teateid riigikohtu „otsuse“ näol aastast 1920, mis ei pea olema kohtupraktikas väga tavaline ega ka mitte harukordne, nagu Karl-August Ruttase „süüasjas“, kus enne lastakse kohtualusele kuul kuklasse ja alles siis hakatakse mõtlema, milles võis olla selle kohtualuse „süüasi ja kuidas see vormiliseks ära teha“. Üks selliseid Eesti kohtupraktika kurioosumeid on sattunud ka allakirjutanu arhiivi.

Karl-August Ruttase süüasi väljakohtus
See on Karl-August Ruttase süüdistuse asi 5. märtsist 1920 nr 76 (eesistuja ja asja ettekandja, riigikohtu abiesimees J. Lõo, sõjaväe prokuröri abi J. Sepp). „26. märtsil 1919. a. mõistis 3. jalaväe polgu Väljakohus Karl-August Ando poja Ruttase Eesti Ajutise Valitsuse poolt 5. dets. 1918. a. välja antud määruse § 5 p.a. põhjal kõigi õiguste kaotamisega surma mahalaskmise läbi. Samal päeval saadeti Väljakohtu otsus täide.“

Põhimõtteliselt ei kuulunud selline praktika erandite hulka: kohtualusele kuul kohe kuklasse. See oli nii, et noor mees viidi väljakohtu süüdistuse, mitte süüdi mõistmise põhjal kohe haua äärde ja ilma otsust põhjendamata, ilma tunnistajaid ette kutsumata, rääkimata süüteo uurimisest või kohtuotsuse vormistamisest, mõrvati kohtulikult päise päeva ajal. See on see, mille vastu Kingissepp nii ägedalt välja astus. Ses keerulises küsimuses avaldati järgmine „mõistlik seisukoht“: „Maha lastakse reeglikindlalt ainult sõjakohtu otsuse peale, mis antud kindlate karistusmäärade põhjal tehtud. Omavolilisi tapmisi ei tohi olla – kui sõjariistus vastase vastupanek murtud. Surmanuhtlust määratakse ainult riigiäraandmise eest.” Seda enam, et Karl Ruttase kohtuasjas ei kajastu midagi niisugust, mis võinuks tähendada relvastatud vastuhakku või riigireetmist. Tõele jõuame aga lähemale, kui uurime asja edasi.

„5. juunil 1919 andsid surmamõistetu omaksed Ando, Minna, Ella ja Linda Ruttased Sõjaväe Ringkonnakohtule palve, Asutava Kogu poolt 3. mail 1919. a. vastuvõetud seaduse II jao põhjal Karl August Ruttase süüdistusasja uuesti harutamisele võtta, 14 tunnistajat Karl Ruttase süütuse tõenduseks üles andes.” 24. juulil 1919 harutas sõjaväe ringkonnakohus nimetatud palve põhjal Ruttase süüdistusasja ja otsustas (ilma tunnistajaid üle kuulamata, kuna need etteantud aja sees ei jõudnud Valgamaalt Soorust Tallinna): väljakohtu otsus 26. märtsist 1919 jätta muutmata.

Kaagikohus ei ole riigikohus
Selle otsuse peale andis Ella Ruttas riigikohtusse kassatsioonkaebuse, milles ta palub sõjaväe ringkonnakohtu otsuse järgmiste seaduste rikkumise pärast ära muuta:

„1. Sõjaväe Ringkonnakohus olevat rikkunud S.Kohtup.S § 906 ja 1064 sellega, et oma otsuses süüdimõistetule karistust ei ole määranud;

2. Sõjaväe Ringkonnakohus, jättes muutmata Väljakohtu otsuse, mille järele Karl Ruttas kõigi õiguste kaotamisega surma mõisteti, on surmamõistetule suurema karistuse määranud, kui Ajutise Valitsuse määruses 5. dets. 1918 ette on nähtud, sest et selles määruses ainult surmanuhtlus ilma õiguste kaotamiseta on ette nähtud [---]

3. [---] sest ka eeluurimist ei olevat toime pandud ega süüdistusakti kokku seatud. (Just need asjaolud ongi määravad, mis eristavad seadusliku kohtupidamise protsessi kaagikohtust – E. K.).

4. Kohtuistumise päevast ei ole mitte kõigile asja ülesvõtjatele teatatud ja kassaatorile alles 22. juuli õhtul sellekohane teade kätte antud, mispärast temal võimatu oli palvekirjas ülesantud tunnistajaid kaasa tuua, keda tal kohtu määruse põhjal 4. juulist 1919. a. õigus oli omal kulul kohtusse kaasa võtta.”

Kohus ei lükanud ka asja arutamist edasi, ehk küll sellekohane palve avaldati.

Selle peale leidis riigikohus, et sõjaväe ringkonnakohtu määruse järele 4. juulist 1919 anti õigus asja ülesvõtjatele Ando, Minna, Ella ja Linda Ruttasele [---] nende poolt ülesantud tunnistajaid kaasa tuua. [---]

Kõiki neid sõjaväe ringkonnakohtu seadusvastaseid „vangerdusi“ ja hukatu lähedaste mitmekordseid proteste „Sõjaväe- ning Väljakohtu“ otsuste vastu silmas pidades tegi riigikohus otsuseks: „Sõjaväe Ringkonnakohtu otsus 24/26. juulist 1919. a. S.Kohtup.S. § 1002 põhjal, S.Kohtup.S. §§ 758, 810 ja 931 rikkumise pärast muuta [kui August Ruttase kaagitamisest väljakohtus oli neli kuud möödas] – saata asi Sõjaväe Ringkonnakohtule (kohtupidamise seaduse rikkumise pärast) tagasi uueks läbiharutamiseks teises kohtu koosseisus.” Asjaga on nii tuli takus olnud, et me ei saa kohtuotsusest isegi süüdistatava vanust teada, rääkimata tema süüteost.

See „õigusemõistmine“ ei ole anekdoot, veel vähem rahvalik folkloor, vaid eesti noormehe ja tema perekonna igapäevase elu valu oma täies tões ja eheduses.

Kehtis sõjaseadus
Sõjaseadus hakkas kinnistuma seda enam, mida ägedamalt hakkas Eestis võimule pürgima kodanlus. Sõjaseadus jäi maksvaks tema kehtestamisest 1918 kuni vaikiva ajastu lõpuni. Jätkata sõda iga hinna eest Venemaa vastu, kui Nõukogude Vene valitsus hakkas juba sondeerima pinda läbirääkimisteks Eestiga, tugines samuti sõjaseadusele. Igaüks, kes julges piiksatada sõja lõpetamisest punase Venemaa vastu või rääkida rahu sõlmimisest, seda ähvardas otsekohe sõjavälja- või kaagikohus.

Mälestusi nendest traagilistest sündmustest on jäädvustatud kõige iseäralikumal moel, olgu siis soomusrongi kitsal lauaserval või muldonni hämaruses „tattnina” valgel. Kuid sedagi kõige autentsemat ja usaldusväärsemat materjali neist Vabadussõja päevadest – vahedat nagu täägitera – ei kipu just ülearu olema. Ei kipugi ülearu olema, sest aja saatuslikes keerdkäikudes on tänaseks nendestki allikatest märkimisväärne osa juba tuhaks ja tolmuks muutunud.

Ka reamees Aleksander Kambergi isiklikust arhiivist ja kirjakogust on säilinud ainult kõige haruldasemad, sealhulgas tema teenistusleht Tsaari-Vene sõjaväes ja Eesti kaitseväes. Nende rariteetide hulgas leidub ka üleajateenistuse iga-aastaseid atestatsioonitunnistusi Võru 7. jalaväerügemendi staabilt. Sedagi esmajoones tänu siinkirjutaja kadunud ema Erna-Alide Kambergi ettenägelikule toimetamisele: viimases suures sõjas põgenikuteele asudes võttis ta kõige hädavajaliku kõrval kaasa kimbukese oma kadunud mehe pabereid ja fotosid ning hiljuti ostetud sinimustvalge lipu. Kuid ka mõnestki nendest tuli sõjaaja kitsikuses loobuda.

Ka riigi arhiivide käsi Tartus ja Tallinnas ei käinud palju paremini. Kui midagi suudeti päästa, siis esmajoones tänu arhiivitöötajate ettenägelikkusele ja vaprusele. Aga juhtus sedagi, et just selle ennastsalgava vapruse tõttu langesid „päästetud” arhivaalid, nagu Pärnu muuseumi puhul, sõjaväelaste, või veelgi hullem, Pärnu kohalike vandaalide hävitustöö objektiks („Litteraria” 18, Elsbet Pareki mälestused). Ka Lõuna-Eestist talletatud kaustadest põles või hävis teises maailmasõjas korvamatu hulk Vabadussõja-ainelisi päevikuid ja toimikuid. Nagu loetud allikast on meelde jäänud, hävis 1944. aasta suvel-sügisel mitukümmend meetrit Lõuna-Eesti Vabadussõja arhiivi ajaloolist osa ja seal talletatud kaustu.

Et häving on olnud ulatuslik, on kinnitanud ka Akadeemia literaat Mart Orav, kui otsisime tulutult võimalikke andmeid reamees Aleksander Johan Kambergi (1878‒1941) kohta Tsaari-Vene armees ja Eesti Vabadussõjas. Suure töö kaitseliidu arhivaalide seisukorrast on ära teinud Valdur Rohmann: „Kaitseväe ja Kaitseliidu arhivaalid sõjatules“ ajakirjas Sõdur, 1993.

Riik ja rahvas sõjakeerus
„„Eesti riik ja rahvas” – need kaks mõistet on vist igaühel selged, kes nende üle lähemalt järele ei mõtle, ja et suurem hulk seda tõepoolest mitte ei tee, siis ongi nad päris selged. Selgeid mõisteid aga sõnadega seletama hakata, tähendaks nende tumestamist, sest sõnadest saadakse ikka väga lahkuminevalt aru.”(A. H.Tammsaare, „Sic transit ...”, 1924) Võib olla, et midagi sellist võis juhtuda ka Postimehega, kui see soovitas „punastest asjadest” kõrvale hoiduda, et nendest mõtlemine lugeja mõistust ei tumestaks. Või tehku seda Postimees ise paremini, kui mõni Kiir, Töö Hääl või Sotsiaaldemokraat on teinud. Kuna ka ülejäänud asjad Eesti riigi ja rahvaga juba selged on nagu allikavesi, siis võime ka meie ilma pikemalt kaalutlemata sellele seisukohale asuda, et vähem mõelda ja rohkem uskuda, sest „... rahvas nõuab usku, kuna usklikud tahavad ohata” (A. H. T.). Pealegi pole usk kedagi rikkunud, sest nende päralt on alati olnud taevatee.

Keerulisem on lugu aga riigiga, sest selle aluseks on omakasu, mida ei peaks unustama ükski valitsus ega sinna püüdleja. Et sõnad ei pääseks mõisteid tumestama, siis ärge rääkige kunagi riigi kasust, vaid rääkige „... ikka rahva kasust, rahva huvidest, rahva tulevikust ja rahva käekäigu parandamisest” (A. H. T., 1924). Võib-olla leiame edaspidi rahva kohta veel mõne meelepärase sõna, aga kui me seda ka ei leia, siis pole sellest ei rahval ega riigil suuremat kahju karta, sest mõni meelitussõna või täitmata lubadus ei anna kellelegi ega võta ka kelleltki midagi omakasu mõttes. Ja kui omakasu vajab selgust, siis muretsege seda, ainult mitte mõtlemise, vaid usu kaudu. Sest mõtlemine on sillutanud vangimaja teed mitte ainult Pagari väravate taha, vaid ka Patarei kongidesse.

Mõtlemine sai ka dekabristidele saatuslikuks. Nikolai I aga ei mõelnud, vaid andis käsu laadida kahurid kartetšiga ja anda tuld. Sellepärast ongi liigne mõtlemine kahjulik, kuna usk ainult taevaväravaid avab. Ja kui klassik väidab, et riik on meie silmis rahva tegevuse ja ihadega kõigiti kooskõlaline ja esmajoones omakasul põhinev seltsing, siis tulebki seda uskuda. Mõtlemine aga on täiesti ülearune, nagu elu ise on kinnitanud. Mõtlejate jaoks on ühishauad, mis on alati valmis neid vastu võtma, kui mõtlemine on mõistust tumestanud.

Ainult rahva kasu, rahva huvid, rahva helge tulevik on riigi paleus. Peaasi – ärge rääkige riigi, vaid ikkagi rahva kasust, rahva omakasust. „Nõnda talitab iga terve ja loomulik rahva liige, kel on korralikult arenenud ühiskondlikud instinktid.” Nii kinnitab meile klassik Tammsaare.

Kuid ilmasõjas kurnatud riikidel ja riigijuhtidel ei olnud need asjad enam ammugi nii selged nagu sellel väikeriigi klassikul, keda oleme eespool osundanud. Pealegi ei erinenud Eesti Vabariigi juriidiline staatus kommunistliku Venemaa omast kuigivõrd rohkem, kuigi demokraatiast oli saanud antvärkide messias. Eestigi oli vaid ärarebitud ja ebamäärase staatusega tsaaririigi kubermang, mille autonoomiat oli tunnustanud Venemaa Ajutine Valitsus ainult Tsaari-Venemaa koosseisus, mitte aga bolševistlik võim. Ajutine Valitsus oli sügisel 1917 aga maha murtud ja siitmaalt katkeb sellega mõlema riigi rahvusvaheliselt aktsepteeritud juriidiline kontinuiteet ehk järjepidevus. Usu siis või mõtle, mida tahad.

Algamas oli Saksa sõjaline okupatsioon, mis kõik eelnevad seisukohad kummuli pööras. Ants Piip arvas, et Eesti küsimusest Venemaa koosseisus oli saamas rahvusvaheline küsimus. Aga Lääne saatkondades arvati, et Pariisi on saabumas eksootilised Idamaade kaubitsejad, kes „... ikka räägivad rahva kasust, rahva huvidest ja rahva tulevikust ...“ (A. H. T.).

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 02/11/2023 08:13:17