Lahkunute tuhaurnide hoidmiseks kasutatav kolumbaarium, nagu pildilolev ühel Lõuna-Portugali kalmistul, on eestlastele veel üsna võõras. Foto: Mari-Anne Leht

Küsitletud kagunurga kalmistuvahtide sõnul on nende hallataval kalmistul pea pooled urnimatused, mis hakkasid samm-sammult sagenema Covidi-aastatel. Küsitletud on seda meelt, et urn lahkunu tuhaga tuleb kas matta kalmistule või anda hoiule kolumbaariumi, kuid mitte hoida seda kodus riiulil. Kolumbaarium on meie piirkonnas veel kaugem tulevik.

Läinud nädalavahetusel toimus Põlva linna kalmistul kaks matust, mõlemad olid urnimatused. „Globaliseeruvas maailmas on suguvõsa liikmed laiali üle ilma ja neil on kindlaks ajaks keeruline kohale tulla,” sõnas kalmistuvaht Aare Lepaste. Urni lahkunu tuhaga on tunduvalt lihtsam muldasängitamiseks hoida kui kirstu lahkunuga. Kirstumatust on keeruline lõpmatuseni edasi lükata, urnimatusega on lihtsam, sest urni saab muldasängitamiseni ka kodus hoida.

Vallo Pärn on Antsla Metsakalmistu ning Kraavi ja Kaika kalmistu vaht.„Koroonaajast on hakatud urnidega rohkem matma ja tundub, et urnimatused hakkavad põhilisemaks muutuma,” ütles ta.

Seitsmendat aastat kalmistuvahina töötav Pärn märkis, et juba on mulda sängitatud lahkunu tuhka ka biolagunevates urnides, mis ilmselt aastaga mullas lagunevad.

Urnimatused pidurdavad ka kalmistute maa-ala laienemist, sest urnid on pisikesed. Pärna sõnul saab ühe kirstumatuse pinnale matta kuni neli urni. Kalmistu laienemine on seotud kohalike elanike arvuga, näiteks Kaika kalmistul on aastas vaid paar matust.

Ka väikeste maakohtade kalmistutel hakkavad urnimatused samm-sammult sagenema. „Meil on kirstu- ja urnimatuseid pooleks, vanemad inimesed korraldavad kirstu-, nooremad ja need, kes kaugemal elavad, urnimatuseid,” kõneles Mehikoorma kalmistuvaht Peeter Lambing. Temagi sõnul säästavad urnimatused kalmistute pindala lõputust laienemisest.

Kristi Varul on nii Kanepi-Ala kui ka Kanepi-Mäe kalmistuvaht. „Inimesed on vaikselt hakanud urnimatustele üle minema. Leinajad on rääkinud, et urnimatus on kirstumatusest odavam,” sõnas ta.

Rõuge Maarja koguduse õpetaja Mait Mölder ütles, et veel 15 aastat tagasi ei olnud urnimatus paeluv ning inimestele oli surnukeha põletamine võõras. „Tõuke urnimatustele andis koroonaaeg, kus surnud tuhastati ja urn jäeti ootama aega, mil inimesed võisid matusteks koguneda,” tõdes ta. Ka Rõuge kirikus seisid koroonaajal muldasängitamist ootavad urnid.

Urni on lihtsam hoida ajaks, kui kõik lähedased saavad muldasängitamisele tulla. On ka neid, kes soovivadki urni lähedase tuhaga kodus hoida. Küsitletud seda varianti ei poolda.

Lahkunu koht ei peaks kodus riiulil olema
Mölder ei pea õigeks urni eluruumides hoidmist ning ta ei ole siiani kohanud kedagi, kes oleks pooldanud lahkunu tuha enda lähedal hoidmist.

„Kui hoida tuhk enda pilgu all, siis näitab see, et hoidja ei ole suutnud surmaga leppida ega leina läbi elada ning need takistavad elu edasiminekut,” kõneles kirikuõpetaja.

Tema sõnul on surm osa leinast ja surmast tuleb leinaga läbi minna, lahkunu tuleb aga talle määratud kohta panna, olgu selleks tema soovi kohaselt muld või vesi.

Sama meelt on ka teised küsitletud.

Võrulanna Anu usub, et kõik meist soovivad rahus puhata seal, kus on selleks koht, ja see on kalmistu. Viimseks puhkepaigaks ei ole tema sõnul õige koht ka koduaed.

Põlvalanna Evi on samal seisukohal, kuid lisas, et tal ei ole midagi selle vastu, kui urn on kodus lahkunu mõne tähtpäevani, nagu tema sünnipäev, et siis urn mulda sängitada.

„Lahkunu tuleb ikka mulda panna, sest kui inimene on siitilmast läinud, on ta läinud ka kodust,” ütles Lambing.

Lepaste lisas, et kadunukesest tuleb ikka lahti lasta ehk teisisõnu mitte jätta urni aastateks koju.

„Lahkunu soovib kusagil puhata ega soovi kodus olla. Lahkunu tuha kodus hoidmine annab halba energiat, nii nagu ka temaga seotud asjad ja riided,” rääkis Varul.

Pärn märkis, et kui lahkunu on eluajal sugulastega kokku leppinud, et urn tema tuhaga jätta koju riiulile, võiks see seal olla juhul, kui see ei häiri ruumides elavaid inimesi.

Anu ja Evi on käinud mõlemad nii kirstu- kui ka urnimatusel. Anu sõnul on esimene emotsionaalsem: „Kirstumatusel on emotsioone rohkem, sest ma näen lahkunut ja soovi korral saan teda puudutada, kuid urnimatusel lükatakse kirst mälestussõnade järel avasse ja ongi läinud.”

Lahkunuga hüvastijätmisel surnuaias on vahe vaid selles, et urnimatuse korral on haud väike.

Evi meenutas ühe lähedase ärasaatmist: „Lahkunu saadeti kirikust ära, peale seda oli saatjatele lahkunu mälestuseks peielaud. Kui mõne aja pärast krematooriumist teatati urni kättesaamisest, kogunesid kalmistule vaid kõige lähemad sugulased.”

Vaid neli kolumbaariumit?
Urnimatuste kõrval hoiavad kalmistu pinda kokku ka kolumbaariumid, mis on kagunurgas veel võõras nähtus.

Guugeldades leidsin, et Eestis on neljas paigas kolumbaarium ehk tuhaurnide hoidmise sein või kapp: Metsakalmistul Tallinnas, Käsmu kalmistul Lääne-Virumaal ja Tori kirikus Pärnumaal ning kagunurgale lähim kolumbaarium Pauluse kirikus Tartus.

Küsitletud kalmistuvahid kolumbaariumi ehitamiseks oma hallatavale kalmistule veel vajadust ei näe. Isegi suurematele kalmistutele, nagu Antsla ja Põlva, kolumbaariumi rajamisest ei ole senini veel kõneldud.

Varuli sõnul on Kanepi kandis vähe matuseid, mis tähendab, et neid kahte kalmistut ei ole siiani tükk aega tulnud laiendada. „Meie inimestel on tervislikud eluviisid ja matuseid vähe, läinud suvel ei olnud ühel kuul ühtegi matust,” ütles ta. Ka ei kujuta ta maal kalmistul või kirikus kolumbaariumi ette, seda enam, et nii Kanepi-Ala kui ka Kanepi-Mäe kalmistul jagub ruumi hauaplatsidele.

Vanadele, ammu unarusse jäetud platsidele võib teatud aastate möödudes uuesti matta.

„Suurtes linnades napib kalmistul hauaplatse ja seal on kolumbaariumid vajalikud,” sõnas Varul.

Pärn meenutas oma esimest kokkupuudet kolumbaariumiga, mis oli ookeani taga Los Angeleses: „Meile, turistidele, seletati, et kuna maa on väga kallis, saavad vaid rikkad lubada endale maa sisse matmist, teiste tuhk pannakse kappidesse, mis olid nii kõrged, et redelita üles ei näinudki.”

Nii Anu kui ka Evi on seda meelt, et kui lahkunu puhkab mulla all, saavad lähedased minna tema kalmule, seal kedagi häirimata koristada ja meenutada.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 26/10/2023 09:09:51