Soomusauto Kalevipoeg.

Kapten Einar Lundborg Lõuna-Eesti rindel
Inimliku mõõdupuuga mõõtes tundub see aeg juba üsna kauge, nagu ka meeleheitlikud võitlused Võrumaa lõunarindel, Valgamaa, Petseri või Pihkva frondil. Nende võitluste ühe osalise ja märkmete autori, Taani kapteni Einar Lundborgi surmastki on möödumas juba 93 aastat. Kuid tänu õnnelikule juhusele on tema sõjaajalooline päevik säilinud ja ka Eesti lugejale kättesaadavaks tõlgitud. Päeviku autor ja minategelane on nendes mälestustes kapten Einar Lundborg (1896‒1931), soomusauto Kalevipoeg komandör Vabadussõjas.

Lundborg on sündinud Calcuttas, võtnud osa Soome ja Eesti Vabadussõjast, osalenud kindral Nobile päästmisest Põhja-Jäämerelt ja teeninud elu lõpuni leiba Rootsi riigi katselendurina. Tema mälestustes rullub lahti tõetruu pilt Vabadussõja dramaatilistest sündmustest Võrumaal, esmajoones Võru, Sänna ja Rõuge joonel.

Soomusauto komandörina kirjeldab ta elavalt ja isikupäraselt dramaatilisi lahingulisi kokkupõrkeid enamlaste üksustega, niipalju kui see panoraam talle võis avaneda soomusauto kitsukesest tornist või selle ahtakeste vaateavade kaudu. Vaatamata Kalevipoja piiratud vaateväljale on Lundborgi kirjeldustel ja mõtetel avarust. Üksindushetkel on ta iseendale tunnistanud, et temal isiklikult ei peaks olema kõige sellega mingit pistmist talle nii tundmatu rahva dramaatiliste sündmuste lahendamisel. Tagasivaates luhtunud isiklikele kavatsustele, kui rindemehe samm kulgeb öises üksinduses Võru raudteejaamast mööda järveäärset teed öökorterisse komandantuuris, hilisemas tähenduses sõjakomissariaati Vee tänaval, on see üksindus masendavalt tajutav.

Pidev osavõtt lahingutest lisab tema päevikule märkimisväärselt värve ja sündmuste haripunktis arenevat dramatismi. Lundborg oli üks väheseid lahingute tunnistajaid, kelle vaateväljas oli peale rindemeeste ruumi ka kohalike talumeeste eluolule. Eriti väärib tähelepanu Lundborgi rahulikkus pingelistes sündmustes, kus vaenlase tule all tuli ühisel jõul rajada raskele sõjamasinale kevadisel teel sildu, ehitada ülekäike või upitada raskelt koormatud soomukit teele. Kuigi keelte erinevus oli neile suureks takistuseks, pani ühine töö ühise eesmärgi nimel mehed ikkagi astuma ühte jalga. Nii jääb noor Rootsi kapten meie mälestustesse oma kaasakiskuvalt köitvate kirjeldustega Võru- ja Petserimaal peetud lahingute päevaraamatuga aastatel 1919‒1920.

Möödaminnes olgu märgitud, et Einar Lundborgi nime võib leida enamasti kõigist maailma entsüklopeediatest. Aga kui tema nimest on kuskil ka mööda mindud, siis ei tasu sealt otsida midagi enamat peale provintsluse, mida meie maamunal alati leidub. Aga asi pole mitte Eesti Vabadussõjas ega Vabadusristis, millega valitsus autasustas seda vaprat rootslast, vaid tema erakordses vapruses. Seda tunnistab üksainus ning kõigis maailma keeltes tuntud nimi Nobile, mis jääb alatisse ühendusse Lundborgi nimega.

Entsüklopeediast (EE V, 1935) leiame, et Lundborg „... omandas kuulsuse mitte Eesti-Vene sõjas, vaid Itaalia Põhjanaba ekspeditsiooni juhi kindral U. Nobile ja ta kaaslaste päästmisel lennukiga Põhja-Jäämerelt 1928”, kus viimasel reisil tema enda lennuk purunes maandumisel. Kuid peale Nobile nime jääb Lundborgi nimi seotuks ka Lõuna-Eestiga Eesti-Vene sõja kaudu, samuti Võru linnaga.

Märtsi 1919 viimastel päevadel said Rootsi vabatahtlikud teada, et nad on komandeeritud Eesti sõjavägede staabist Valka soomusrongide divisjoni koosseisu. Divisjoni üldjuht oli kapten Anton Irv ja tulevase, veel loodava soomusautode kolonni ülemaks sai Irve päevakäsuga 28. märtsist määratud kapten August Nieländer. Sellega oli pandud alus uuele divisjonile, kuhu olid suundumas ka äsja Rootsist saabunud vabatahtlikud palgasõdurid. Sõjavägede staabi korraldusel olid rootslastele kirjutatud välja kohad Valka suunduvale rongile.

Päev enne ärasõitu toimus Estonias pidulik lahkumisõhtu, mis mõnelegi preilile lõppes pisaratega värskelt sõlmitud tutvustest. Lundborg: „Mis minusse puutus, siis elasin üle liigutava lahkumise oma väikesest Lollyst, juhtum, mida ma polnud just oodanud, kuigi mul selline aimus oli juba varemalt. Asusime teele märtsi viimase päeva õhtul kell 9. [---] Rong liikus võrdlemisi aeglaselt ja reis oli seetõttu tunduvalt tüütav.”

Järgmise päeva ennelõunal läbiti Tartu linn ja veel paari sõidutunni järel oldi Valgas. Esimese asjana otsiti üles soomusrongide diviisi staap, seda ei tulnud kaugelt otsida. See asus jaama kõrvaltee rööbastikul paiknevas pikas rongis, mis jäi sinna sõja lõpuni. Diviisi ülemat kapten Irve polnud täienduse saabumise ajal kohal, kuid tulnukaid võttis vastu tema adjutant lipnik Tilger. Poiste kraam laaditi regedele ja kortermeistriga eesotsas suunduti väikeses ja kasimata piirilinnas ulualust otsima. Valikud olid äärmiselt kasinad ja kõik, mida võis veel saada, oli igati vilets ja räpane. Valga oli vägedest üle koormatud ja ruumi vähe, nagu saabunutele kinnitati.

Koos Lundborgi mälestustega hargnevad soomusronglase Ilmar Raamoti mälestused, mis kohati lausa protokolli täpsuse ja tajutavalt emotsionaalse pingega fikseerivad sõjasündmusi Vabadussõja ohtlikematel rindelõikudel. Raamoti teoses rulluvad lahti need sündmused alates Annamõisa lahingust kui Tallinna eelpostist kuni Lõuna-Eesti lahinguteni ja Irboska veriste sündmusteni. Seal, jaamast paar kilomeetrit eemal mõrvati kaitsepolitsei algatusel Eesti töölisliikumise, Eesti tööliskonna aktiivsemad esindajad – kongressi presiidium täies koosseisus. Ainult täielikus arukaotuses võis päise päeva ajal toimuda selline rahvuslik roim.

Pariisi rahukonverents
Rahvusvaheline rahukonverents Pariisis toimus Jaan Poska päeviku kohaselt veebruaris 1919. Sel ajal oli Eesti kodanlusel lausa tuli hännas, kui tema esindajad sebisid Pariisi ja Tallinna vahel – otsides pingeliselt võimalusi sõjalise abi järele sõja jätkamiseks, mitte lõpetamiseks, nagu taotles Venemaa. Poska „Päevaraamat Pariisi rahukonverentsilt“ (1921, redigeerinud A. H. Tammsaare ja järelsõnaga varustanud Eduard Laaman) on oma eheduses endiselt autoriteetne allikas.

Eesti välissaatkond ja Pariisi rahukonverents on need kohad, kus rahu küsimusega tegeldi rahvusvahelisel tasandil, ning Eesti iseseisvus ja rahvusvaheline abi on märksõnad, millega tegeles Eesti diplomaatiline esindus oma iseseisvuse võitluse ajajärgul ülima intensiivsusega. Ometi ei viinud need pingutused Eestit ega tema lihtsameelset esindust mitte tolli võrragi edasi. Imestati küll, aga kaua sa ikka imestad. Ei saanudki viia, sest Eesti ei sõdinud mitte läänes lääne riikide ega Prantsusmaaga, vaid ikka idas, suure Vene impeeriumi enamliku valitsusega. Just selle kivi alt tulnuks otsida vähki. Kuidas selline hämarus või mõistuse tumestus, nagu Tammsaare ja Viktor Kingissepp püüdsid valitsuse tähelepanu juhtida, see aga ainult ärritas valget valitsust.

Nendest Pariisi reisidest selgus ainult nii palju, et kõikide reiside lõppresultaat ehk Eesti esinduse kõigi jõudude summa Pariisis võrdus ümmarguse nulliga. Kes poolt, kes vastu, polegi oluline. Poska, kes oli selles veidras tsirkuses kaasa mängimas, jättis vähemalt oma rahvale mälestuseks ühe iroonilise pamfleti – läbirääkimisi naeruvääristava essee „Kõige kõrgem diplomaatia“ (Poska, „Päevaraamat“, 1921, lk 47). Lühidalt seletades ‒ on olemas kolmesugust filosoofiat: lihtne filosoofia ehk kui kõneleja ja kuulaja mõlemad sellest aru saavad; kõrgem filosoofia, kui kõneleja sellest aru saab, millest ta räägib, aga kuulaja teda ei mõista; lõpuks transtsendentaalne ehk mõistusetagune filosoofia, kus kõneleja ega kuulaja sellest aru ei saa, mida ta kõneleb. Sama ka diplomaatias. Kui ühesuuruste riikide esindajad peavad läbirääkimisi, siis mõistavad mõlemad, millest nad räägivad. Kui kõneleb aga suure riigi diplomaat väikese riigi esindajaga, siis peab viimane küll tunnistama, et ta kuidagi ei taha sellest aru saada, mida suure riigi diplomaat kõneleb. Võtame kasvõi kõige päevakajalisema küsimuse ‒ rahvaste enesemääramise.

„Suure rahva esitaja seletab väikese rahva omale kõige magusamal toonil, kui soojalt tema rahvaste enesemääramise õiguse peale mõtleb, kui sügavasti tema selle teostamist ihaldaks, aga mureliku näoga lisab juure: väikesel rahval on võimata iseseisvat riiklist elu elada; temal pole kõike seda, mida rahval elamiseks tarvis, tal pole süsa, petrooleumi, rauda jne. „Ega kõigil suurriikidelgi oma söekaevandusi, naftaallikaid jne ole,” kostab väikse rahva diplomaat võidurikkalt. „Ja muidugi, aga ei tohi unustada, et väikesel riigil kaitseabinõud puuduvad, nii et ta võib kergesti suurema rahva ohvriks langeda.“ ‒ „Tõsi, aga ajalugu näitab, et igast suurriigist on veel suurem olemas, kelle käest ta võib peksa saada. Järjekindel olles, peaks siis ka vähemad suurriigid ära kaotama.” ‒ „Mina armastan, kui nalja heidetakse ... Kahjuks on mul niipalju tööd, et mõni järgmine kord pikemalt kõnelen ... [---] Kolmas diplomaatia aste on veelgi hullem. Seal ei saa ei kuulajad ega kõneleja aru, mis nad kõnelevad. [---] Minule kõneles hiljuti dr Dlusski: „Kui tahate tundma õppida, mis on rahukonverents, siis minge Pariisi laadale, mis 20. aprillil avatakse. Seal on niisamasugused balaganid, nagu olid kord Peterburis vastlanädalal, kus kõiksugu kokku kraamitud rumalusi ette kantakse mõne ilusa ja meeldiva lõpulause või lõpusõnaga.”

Selline siis oli Pariisi rahukõneluste mõttelaad Tallinna isandatele Jaan Poska vaatevinklist. Kui soovite asjaga edasi minna – minge Pariisi potilaadale. See ergutaks fantaasiat ja võibolla aitaks kaasa Eesti iseseisvuse asjas jõuda realistlikumale tasapinnale. Täpselt see, mida soovitas Eesti valitsusele ka Kingissepp: kui tahate venelastega rahu teha, minge ja kõnelege nendega sellest Venemaal, mitte Pariisis. Venelastega puutute rindejoonel iga päev nagunii kokku. Nad on otsekohesed inimesed ja ütleksid kohe, kui mitu härga või mitu siga tuleb selle eest anda. Vähemalt jääksid ära kallid esindused Pariisis ja alandavad ootamised kuluaarides. Samale järeldusele jõudsid lõpuks ka Eesti enda poliitikud, kui detsembri viimasel päeval 1919 sõlmiti Venemaaga vaherahu ja jaanuaris 1920 alustati Tartus läbirääkimisi rahulepingu sõlmimiseks.

Mälestustel on oma elu
Rahvatarkus on rahva omand ja elab suveräänselt üksikisikus, selle tarkuse kandjas, kuni leidub mäletajaid, kellele seda pärandada, mida keegi on kunagi oma hasardi või fiasko silumiseks kuhugi talletanud. Olgu siis heisatud lipp Mount Everesti tipus, juhuslikud kritseldused pudeliposti sildil kuskil kaugel Jakuutias või rõõmust ülevoolavad varesejalad ühel lokaalsel sillapiirdel: „Meie olime siin. Vasja ja Maša.” Aga aeg voolab omasoodu ega anna tagasi ei Vasjat ega Mašat ega ka neid, kes heas usus on talletanud meile nüüdseks juba sajanditaguses ajas juhuslikke, kuid nüüdseks erakordseks ja haruldaseks muutunud mälestusi.

Needki on rahvalooming nendest meeleheitlikest võitlustest Peterburi lähistel või Narva rindel. Neid järelejäänud pabereid on kunagi mõtlematult hävitatud ja põletatud, aga on kaalutud ka kulla ja leiva hinnaga nälgivale Vene diplomaatilisele esindusele Peterburis, kui kõik varud ja võimalused olid ammendunud, kui Judenitši blokaadi ajal ähvardas Peetri linna nähtamatu vaenlase ehk nälja kondine käsi. Aga kui nälg Peterburis oli halastamatult nõudmas oma osa, siis ellujäämise nimel oldi valmis loovutama isegi kogu 7. armee arhiiv, mis sõjaaastal oli leht-lehelt kogutud.

Ilma kõhklemata loovutas vastaspool selle üle rinde Eesti riigile siinpool rinnet. Peaasi, et pääseda näljasurmast, mis oli juba pikemat aega muutunud elu ja surma küsimuseks nälgivas Petrogradis. Nii juhtus Nõukogude 7. armee arhiiviga, mille sisu me võime üksnes aimata. Teatavasti sisaldas arhiiv peale argipäevaste kirjade ja päevakäskude strateegilisi plaane, mis olid koostatud kõige kõrgemal tasandil, ja haruldusi, mille hulgas leidus ka eestlasest armeekomandöri August Korgi (1887‒1937) omakäelisi direktiive ja 7. armee, hilisema 15. armee ülema korraldusi lõunagrupile, mille kohaselt pidi see nälgiv armee ründama Eesti idapiiri Narva ja Peipsi tagusel alal. Ainult erakordsed olud tingisid nende dokumentide üleandmise Eesti valitsusele. Selle arhiivi andmeid on kasutatud ka 1937. aastal ilmunud koguteoses „Eesti Vabadussõda 1918‒1920” (Jüri Remmelgas, „L.r.S.r.nr.2 vabadussõjas”, Stockholm, 1972).

Kuid mingil tumedal põhjusel on jäänud see arhiiv kättesaamatuks tänapäeva uurijatele, kes on olnud tegevad Konstantin Pätsi teoste koostamisel. Nagu selgub Jüri Adamsi eessõnast teoses „Eesti riik II” (2001), „... ei olnud siis kättesaadavad teise sõdinud poole arhiivid.” Aga kuhu jäi siis 7. armee arhiiv, mis anti üle Eesti saatkonnale mitte mustal turul, vaid mööda diplomaatilisi kanaleid ja täiesti ametlikul teel? Milliseks kujunes selle arhiivi saatus, on jäänud mõistatuseks. Kindel on, et ükski arhiiv ega muu allikate kaust ei sünni siia ilma juhuslikult, vaid ikka kauaaegse ja sihikindla kogumise tulemusena. Nii ka müstiline 7. armee arhiiv, mille kohta puuduvad meil igasugused andmed. Kas see tagastati Venemaale, kas varastati, uputati või põletati?

Ajakirjandusliku kurioosumina on märkinud Ilmar Raamot sõjakirjasaatja Karl August Hindrey skandaalset reportaaži Priske saeveski vallutamisest, mis leitnant Ehrmanni ettekande ja kapten Paul Lille korraldusel tõi kaasa sõjatsensuuri kehtestamise Eesti ajakirjandusele. Aga ilmselt olid kõik taiplikumad mehed juba värvatud ja ajakirjandus pidi leppima nendega, kes mõne toimetuse otsa kuskil olid komistanud.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 26/10/2023 08:43:41