Presidendi autode korteež.

Lipnik Konstantin Päts ja kapten William Tomingas
Lugupidamisest oma kangelaste vastu ütlesime täie selgusega: kapten W. Tomingas ja mitte Tomingas, nagu lipnik K. Päts ja mitte Päts. Kindlasti me ei eksinud, kuigi eesti rahva sulaseks tõusnud lipnik K. Päts oli degradeerinud kapten Tominga sulase margapuuga auastmeta subjektiks ja määranud ta istuma Pagari või Patarei vangla müüride vahele, nagu siis oli riiklikult tavaks saanud. Kuid oleme juba teinud vihjeid ühele „kuninglikule haigusele“ Pätsi puhul ja siinkirjutajal tuleb seda võtta täie tõsidusega. Vaevalt oleks ka Konstantin Päts ise teadnud kapten Tominga vanglamüüride vahele sulgemise põhjust, kui oleks tulnud juhus seda temalt küsida. Kuna ta seda muidugi ei teadnud, siis oli tal küsijale alati käepärast üks vene platnoidelt õpitud lause: „Kes istuma on pandud, see istugu hea meelega.“ Sellest vene kurjategijate eliidi lööklausest oli kujunenud Konstantin Pätsi lemmikväljend, nagu neid oli ka teistel poliitikutel, kes riigimehi jäljendasid. Aga kes kirjutas: „...lugesin hea meelega?“ Jah, see oli kadunud keiser ise, kes seda tarkusesõna kasutas.

Aga tal võis olla teisigi vägisõnu, kui teda lausa solvati: „Koristage see sõnnik minu eest ära!“ Või kadunud isa Aleksander III lööksõna: „Kõigest esimese pitsi peale sakuskat ei võeta!“ Sisult olid need vormelid küll üsna leebed, sageli isegi humoorika alatooniga. Ainult Päts? Tema jaoks oli iga kodanik poole toruga, mis oli Pätsi jaoks täiemõõduline riiklik mõõt ehk standard. Üldistavalt tähendas see, et eesti rahvas on haige. Seda ei häbenenud Konstantin Päts kunagi rõhutamast. Sellepärast oleks kena jäädvustada see Pätsi lemmiklause eesti rahva haigusest just uue rajatava monumendi soklisse kui Eesti riigimehe originaalseim tarkusetera. Siis saavad mõlemad – rahvas ja tema juht – päevapealt maailmakuulsaks, nagu Saalomon Vesipruul ja Jaan Tatikas. Igatahes tubli mees see president Päts, mitte tuulelipp ega kehkenpüks. Ütelgu siis teised, mida tahavad.

Nüüd, kus endine rahva teener heljub ammugi taevastel radadel, leidub veel kuutõrvajaid, kes ei taha temaga ära leppida. „Vara veel... “ manitsevad isegi akadeemilised ringkonnad. Õigem oleks – hilja ja juba ammugi. Kui rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld, siis nii see ongi ning rahva tarkusest üle ei karga. Aga poole suuga võib ka mõne asja ära õiendada. Sellepärast võib Pätsi meeleheaks, kes omal ajal kehtestas vaikimiskeelu ja kuulutas rahva nõrgamõistuslikuks (allikas: William Tomingas), läheneda mitmeti. Võiks veel ühe au- või häbisamba püsti ajada, kui avalik delikaatsus ei saa takistuseks. Pätsi biograafiasse jääb niigi palju lehkavat, mida teised poliitikud ei ole soovinud enda nimele ei hea ega kurjaga üles panna. Ainult Päts on pidanud neid alandusi kannatama, nii et isegi kodanlik Maapäev oli sunnitud tema kaitseks 15. novembril 1917 iseseisvuse hädalipu üles tõstma. Selles iseolemise hädas oleva Eesti kodanluse on Viktor Kingissepp vorminud alatiseks ajaloo lehekülgedele: „Eesti kodanluse poliitika ajalugu ei tunne suurejoonelisemat ettevõtet kui Eesti iseseisvus. Kuid ühtlasi peab ütlema, et ta ka suurejoonelisemat pankrotti ei tunne.“

Seda ei saanud Kingissepp öelda enam pärast „kaagikohut“ mais 1922 Ülemiste liivaluidetel, vaid see oli öeldud juba siis, kui mõrvariistu alles õlitati, ilmselt aastal 1919.

Pätsi kui poliitiku kohta on Tomingas sel ajal resümeerinud: „...K. Päts 43 a. vana, hetkel lipnik, olles ühes kindluse kahurväe polgus – mitte riviteenistuse kohal. Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustas tegevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda.“ Jah, kui ei ohusta... Aga kui
ohustab? Siis oleks juba hilja „abinõusid“ rakendada. Ilmselt oli Tomingal mingi eelaimus Pätsi halvasti varjatud künismi ja selle eeldatava ohu suhtes eesti rahva tulevikule. Seda tähendusrikkam on Tominga mõnerealine iseloomustus Pätsi kohta: „...kui see [K. Päts – E. K.] ei ohusta ühiskonda /---/ ja kus tavaliselt peetakse oma auahnusel pidurid sündsuse piirides peal.“ Aga kas peeti, kui sündsustunne oli võimukarussellis niivõrd rooste või koguni kaotsi läinud?

Üks esimesi selliseid juhtumeid Pätsiga jäi silma Eesti sõjaväebüroode kongressil. Kohe pärast kindluse kahurväepolgu adjutandi Rotschildi avakõne lõppu tõusis Päts ja lahkus kiirel sammul saalist. See oli tema tavaline reaktsioon, kui kellegi sõnavõtt talle ei meeldinud. Improviseeritud sõnavahetuses või diskussioonis oli Päts saamatult impotentne. Kui kongressi juhataja kandidaadina hüüti Pätsi nime, selgus, et ta oli saalist lahkunud. Kongressil tekkis segadus. Pätsi otsiti, leiti ja püüti veenda tagasi tulema, kuid asjata. Päts kongressile ei tulnud ja selle tööst osa ei võtnud. „Kui pärast kongressi toimus ühispildistus, ilmus üllatusena äkki Päts oma peidikust, asus teiste hulka, et pääseda pildile. Ka selline nipp kuulus Pätsi taktikaliste võtete hulka. Eesti polkude propageerimisest ja toetuse korjamisest ütles ta kategooriliselt ära.“ (W. T.)

Iseteadev Jaan Tõnisson
Hilisem sündmuste areng üksnes kinnitas Tominga eelarvamust, kui Eesti ühiskonna teravnenud
vastuoludes puhkes kodusõda ja maad laastas verine „valge“ terror. Siis sai „luuks ja
lihaks“ Tominga klausel, kui esimeseks niiditõmbajaks Eestis oli tõusnud lipnik K. Päts.

Ka Jaan Tõnisson oli auahne, kuid tema iseloomu põhijooneks oli iseteadvus, milles polnud autoriteeti üle tema. „Temast hoovas niivõrd autoriteeti, et keegi ei söandanud isegi suitsetada Tõnissoni juuresolekul. /---/ Ka tema oli auahne, kuid oma demokraatlikust meelest andis ta tunnistust kogu rahvale, kui ta 1933. a kogu kabinetiga tagasi astus. J. Tõnisson oli pannud kaalule kogu oma isikliku prestiiži võitluses vabadussõjalaste vastu, sulgenud nende organisatsioonid ja kuulutanud välja üldkaitseseisukorra. Aga ta ei asunud vägivalla teele, vaid jäi ustavaks oma demokraatlikele põhimõtetele.“ (W. T.)

Ometi ei saanud tema iseteadvus väga kõrge olla, nagu August Nieländer on jäädvustanud. Kui jutt on Jaan Tõnissoni iseteadvusest, siis ei küündinud see nähtavasti mõne keskmise kaubalaeva pootsmani tasemele, keda jätkus igale teisele laevale ja kellest mitu said sõjaoludes isegi kaptenipaelad käistele. Jumal taevas, kapten laevas – mida ei ole võimalik öelda ühegi peaministri kohta. Kui kapten laevas teadis viimase pulgani iga mehe kohuseid ja nõudis punktipealt nende täitmist, siis peaministri teadmised selle kõrval oli põhk Eerika katsemajandi põldudel. Võta vigel ja viska laiali!

Mustade autode konvoi Eesti teedel
Salapärane mustade limusiinide kolonn Kadrioru ning Toila-Oru teel pälvis kahtlemata rahva tähelepanu ja tekitas küsimusi. Aga ajapikku see huvi vaibus, sest inimesed oma taibukuses aimasid niigi, et tegemist on Eesti valitsuse või presidendi korteežiga, mis tuleb või läheb Toila-Orule. Ametlikult ei tohtinud aga ajakirjandus kõssatagi, et autodes on sõitjate asemel mulaaž peale ühe – president Konstantin Pätsi. See oli riiklik saladus, millel oli omapärane põhjus. Selle selgituseks tuleks alustada erguarst Juhan Luiga tähelepanekutest, kus ta kirjeldab närvihaigust ehk neurasteeniat ja selle põhjusi. Vihjeid sellele leidub ka teatmekirjanduses.

„Neurasteenia ehk närvinõrkus on neuroosi vorm, mis tekib enamasti pideva emotsionaalse pinge või konfliktse olukorra tagajärjel.“ (ENE, 1973)

Pätsi vaevav rahuldamata kättemaksu- ja võimuiha pöördus pikapeale tema enda vastu. Sellest kujunes aja jooksul raske psüühiline kompleks, mida ta pidi eluaegse koormana endaga kaasas kandma, vabadusest ja võimust hoolimata. Teda kannustav ego oli nii valdav ja inimlikule tahtele allumatu, et tal polnud mingeid võimalusi seda tõrjuda. See oli sama kompleks, mille käes vaevles Nõukogude liidu despoot Jossif Stalin, kes Kremli ja Kuntsevo vahel julges liikuda üksnes mustade limusiinide parves. Võite küsida, mida on sellel ühist president Pätsiga. Juhtumisi siiski on – ja kõige otsesemas mõttes, sest mõrvaritest despoodid on lausa hämmastavalt argpükslikud. Nagu Stalin liikles Kremli ja Kuntsevo vahel, nii inkognito ja anonüümselt liikus ka Konstantin Päts Kadrioru ja Toila-Oru vahel.

„Kui president hakkas Kadrioru lossist Orule sõitma (aastast 1935 riigile kuuluv suveloss Virumaal Toila-Orul Pühajõe suudmes – EE, 1936), heisati lossis lipp. Värava ette veeres tavaliselt kuus-seitse musta läikivat ühte marki limusiini. Millises nendest istus president K. Päts, oli rangelt salastatud, mida ei saanud keegi kunagi teada.“ („Praktikandi mälestusi Toila-Orult“, Võru Teataja, 1993)

Tundub, et läbirääkimised Venemaaga käisid Konstantin Pätsile kui juristile, kelleks ta ennast pidas, teadmiste poolest üle jõu, nagu igasugune avalik diskussioon. Päts oli diplomaatilisteks läbirääkimisteks ja suhtlemiseks inimestega väljaspool tema võimu piire liiga kärsitu. Isegi ajalehe Eesti Sõjamees poliitiline suund kutsus esile keskmise tormi Pätsi ja Johan Pitka vahel. Pärast teravat sõnavahetust sõjaväelaste kongressil jäi Pitka resoluutseks: „Nõuan Semper-Kruusi tagandamist lehe toimetusest juba ettetoodud põhjusel. Kui mitte, lahkun Komitee koosseisust.“ (W. T.)

Pole võimatu, et Pitka ületas Semperi-Kruusi vastase hoiakuga ka Pätsi taluvuse piirid, sest nende
vastuolud jäid püsima. Kuna Tominga opositsioon Pätsiga omandas veelgi sügavama iseloomu, siis püüdsid mõlemad teineteist vältida. Sel põhjusel ei märka me Tartu läbirääkimistel kordagi Pätsi osalust. Kui Tomingas osales sõjaväelise eksperdina ja oli läbirääkimistel „omainimene“, siis Päts vältis teadlikult seda seltskonda.

Erilise üllatusena toob suverääne Juhan Luiga meie ette ridamisi Tõnissoni märatsemisi Eesti parlamendis. See polnud tavaline poliitiline diletantism, diktaatorlik enesekehtestamine, huligaansus, kirjaoskamatus, isiklik võimuhimu. See ei olnud joobnu märatsemine õllekeldris, vaid täiemõõduline torukübaraga lament. See ei olnud ka ühepäevane laamendamine ega „lakkekargamine“ paadunud joodikute kambas ja isegi mitte joobeseisundis, vaid terve märatsemiste rodu, koguni Tõnissoni märatsemise ajajärk parlamendis. „Ilmub Tõnisson, ja meie parlamentlikud kriisid algavad, niisugused segamised, mida ei leita Lätis, ammugi mitte Soomes. /---/ Kujutage ette Jaan Tõnissoni kodus 1918. ja 1919. aasta esimestel kuudel: esimene töö tal oleks olnud esimeses järjekorras kõigi abinõudega tuua segadust võitlejate ridadesse.“ (J. Luiga, „Hingejõu ilmed“, 1995)

Seoses August Nieländeri ilmumisega Tartu avalikkuse ette või soomusautode divisjoni etteotsa oleme hämmingus kirjeldanud mitmesuguseid sotsiaalseid või subordinatsioonilisi segadusi Tartus või divisjonis, kuid alati oleme pidanud jääma arusaamatu passiivsusega statisti või tola rolli. Täiel mõõdul puudutab Tõnissoni maniakaalne afäär ka läbikukkumisi parlamentaarsetel läbirääkimistel Pariisis ja Soomes. „See Tõnissoni märatsemise aeg meie parlamendis, mille tagajärjeks kriisid riigi elus, on meile palju kahju toonud: on paigal hoidnud, ei ole meid sammugi edasi viinud sellest ajajärgust, kuhu meid Pätsi-Strandmani kabineti valitsus jättis. Meie oleme naabritega võrreldes tagurpidi läinud Tõnissoni märatsemispoliitikaga.“ (J. Luiga) Kuid Tõnissoni parlamentlike märatsuste selgumisega on meie tähelepanekuid saatmas oluline edasiminek, sest oleme Eesti olude kohasest pimedusest ja käsikaudu kobamisest jõudmas avaramale ja valgusküllasemale teele. Me ei kõnni enam nii hapral jääl, nagu seda varem arvasime.

Kodusõda astub üle õue...
Iseseisvus kas või viimse veretilgani, „viim-se ve-e-re-til-ga-ni...“. Iseasi – kelle viimse veretilgani? Kas nende kaitsekraavides roomavate hallide kogude või peastaabi säravate pannalde ja kandu kokku klõpsivate meeste viimse veretilgani? Sest sündmused olid tõepoolest verised, eriti pärast oktoobripööret. Sagenesid vägivaldsed kallaletungid ohvitseridele isiklike arveteõiendustena. Esmajoones olid selle võika tava – alates pagunite maharebimisest – toonud kaasa enamlastest „õhkukargajad“ ise. Nende peamiseks kireks oli endiste tsaariarmee ohvitseride degradeerimine ehk teenistusliku auastme alandamine. Ilmselt langesid selle kire ohvriks esimeses kolonnis alkoholist nokastanud ja äärmiselt talitsematu egotsentrilise iseloomuga sõjaväelased ise. Sellega liikus kaasa distsipliini üldine allakäik väeosades, eriti pärast monarhistliku süsteemi kokkuvarisemist Venemaal. Kõigest sellest venelikust lagast ei tahtnud ka Päts maha jääda.

Lisaks degradeerimisele „leiutas“ sõjavägede kindralstaap moraalse karistusena veel drastilisemaid vorme. Üks alandavamaid oli „koerapassiga“ kaitseväest vallandamine. Selle rakenduse üks esimesi ohvreid oli Vabadussõja mitmekordne kangelane kolonel Viktor Puskar. Polkovniku vabastamisel edutamise asemel, nagu teenistuslik kord ette nägi, keelati erru läinud ohvitseril kanda sõjaväelase vormiriietust. See nüanss kuulub orgaanilise nähtena aga peaminister Jaan Tõnissoni või sõjaminister Aleksander Tõnissoni kontosse. Tomingas ise hoidis Eesti poliitikute suhtes külma distantsi. Vaatamata sellele langes ta samuti provokatsioonide ohvriks kõige alatumal ning häbiväärsemal moel. Selles afääride puntras nimetab Tomingas Jaan Tõnissoni kõige ausamaks Eesti riigitegelaseks, keda ta tunneb. Tunneb, aga ei tea, ja eksib nagu kalake võrgus. Aga kui pidada Jaan Tõnissoni teistest poliitikutest ausamaks, siis pidid need teised olema päris tavalised sead või vastupidi. Sellepärast on vaja täpsustada Tõnissoni positsiooni selles hierarhias, mis ühtlasi heidab veidi valgust ka Tartu väikekodanlikule miljööle.

Selleks teiseks pooluseks osutus August Nieländer. Elupõlise tartlase ja imperaatorliku kaardiväepolgu kapellmeistrina ei jätnud ta seda upsakat ja sabaotsani enesekindlat Emajõe sudakut rappimata. Ja täiesti põhjendatult, sest intriigi keerutajaks ja kupeldajaks osutus äärmiselt lühinägelik ja üdini egoistlik Jaan Tõnisson, veel egoistlikum, kui Konstantin Päts seda kunagi on olnud. Samale seisukohale on Tõnissoni suhtes jõudnud ka teravapilguline erguarst Juhan Luiga ja Krasnojarski polgu võrratu kapellmeister Nieländer.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 19/10/2023 08:30:32