Eesti 200 reiting on kukkunud valimiskünnise lähedale mitte ainult selle pärast, et inimesed on aru saanud, et lubatud uus poliitiline kultuur tähendab põhiseaduse jalge alla tallamist ja liikumist autoritaarsuse suunas ning pikka plaani lubanud tegelased keskenduvad peamiselt sellele, et Reformierakonna taktikepi järgi tantsides iga hinna eest valitsuses püsida. Eelöeldu kõrval on E200 poolt hääletanud inimesed pettunud selleski, et ukrainlaste kannatusi ära kasutanud Johanna-Maria Lehtme on koos annetajate rahaga kadunud kui tina tuhka ning see taak ei luba E200 liikmetel võtta selget moraalset seisukohta Kaja Kallase kahepalgelisuse teemal.

Täna on E200 olukorras, kus valitsuskoalitsioonist välja kukkumine tooks kaasa erakonna kadumise ajaloo prügikasti. Seepärast kuuleme ja näeme partei liikmete seisukohavõtte, mis õigustavad Reformierakonna teerullitaktikat Eesti ühiskonna lõhestamisel ja meie majanduse hävitamisel. Selle heaks näiteks on Igor Taro kirjutis möödunud nädala LõunaLehes, kus ta kajastab olukorda riigikogus kallutatult ning ei häbene väljendada sedagi, et võimulolijad saavad niikuinii oma tahtmise.

Oma artikli esimese veerandi kulutab Taro juba tüütuseni kedratud valele sellest, kuidas obstruktsioon ei võimaldavat parlamendil tööd teha. See näitab, et kolleeg kas ei saa aru või soovib teadlikult lugejat eksitada, näidates obstruktsiooni kui tegelemist tühiste ja vananenud teemadega, mis valijaid enam ei kõneta. Ma võin endisest ajakirjanikust kolleegile kinnitada, et inimeste jaoks ei ole oluline ainult see, mida meediaväljaanded neile igal hommikul ette viskavad, vaid tegelikult hoolivad inimesed olulistest teemadest sõltumata sellest, kas need parasjagu ajalehtede pealkirjades kajastuvad. Kõik need, keda solvab või kelle arvates ühiskonda lõhestab abielu mõiste rüvetamine, on jätkuvalt sama meelt ning nende jaoks ei ole teema aktuaalsus kusagile kadunud ainuüksi sel põhjusel, nagu püüab väita Taro, et liberaalne peavoolumeedia sellest enam ei räägi. Samuti ei ole paljulapseliste perede mure rahakoti tuntava kõhnenemise üle suvega õhku haihtunud.

Eesti inimesed mõistavad, et obstruktsioonil on selge eesmärk: tuua võimukoalitsioon läbirääkimiste laua taha ja sundida nad tagasi võtma otsuseid, mis kahjustavad Eesti majandust ja elanike toimetulekut ning lõhestavad ühiskonda ebavajaliku väärtuskonfliktiga.

Kevadel olnuks koalitsioonil võimalik riigikogu töörütm taastada loobudes abielu mõiste rüvetamisest ning pannes tsensuuri- ja meelsuskontrolli seaduse eelnõu (mida rahvasuus ka vaenu- või vihakõne seaduseks kutsutakse) sahtlisse ning muutes maksustamise eelnõusid selliselt, et ebaproportsionaalselt suur koormus ei langeks lastega peredele ning ühiskonna vaesemale osale. Sügisistungjärguks oleme me jõudnud sootuks uude seisu, kus lisaks kevadest õhku jäänud probleemidele on selge, et Eesti ei saa edasi minna koalitsiooniga, mida juhib moraalse kompassita kahepalgeline Kaja Kallas ning kuhu kuulub Ukraina rahva kannatusi ära kasutades parlamendis 14 kohta saanud E200. Eesti jaoks parim lahendus, mis aitaks ka riigikogu normaalse töörütmi taastada, on erakorraliste valimiste korraldamine, mille järel muutuks parlamendi koosseis märkimisväärselt.

Igor Taro argument, et kevadised otsused on tehtud, mingem nüüd eluga edasi, on oma absurdsuses halenaljakas, aga tegelikult kurb. See on justkui koolikiusajate jutt kiusatavale, et unustame nüüd kevadise peksu ja istume sügisel sinu sünnipäevalauda torti sööma, tehes näo, et kevadist kiusu pole olnud. Ei perekonna mõiste rüvetamine ega ka paljulapseliste perede rahakotist suurte summade võtmine ole asjad, mida nimetada „tunamulluseks lumeks” ning mis peale suvepuhkust unustada.

Nii selles, kuidas Taro juhib riigikogu komisjonide tööd kui tema arvamusavaldustes on tunda poolehoidu autokraatlikule juhtimisstiilile. Tema arvates on E200 võimukoalitsioonis olek piisav argument selleks, et viia ellu reformierakondlikku poliitikat ilma vastuargumente kuulamata ega arvestamata. Ta viitab tuntava poolehoiuga jõuvõtetele, nagu eelnõude usaldusega sidumine, selle asemel, et arutleda, kas ühiskonnas rahu taastamise nimel oleks koalitsioonil mõistlik mitu sammu tagasi astuda. Kuna E200 enda ellujäämise viimane õlekõrs on valitsusliidus püsimine, on nad muutunud puudliks, kes saab koalitsiooni suure partneri suunas ainult saba liputada. Selline pealesunnitud lipitsemine muudab inimesed tihti õelaks kõigi nende vastu, kes kriitilised julgevad olla.

Oma arvamusloo lõpus väidab E200 saadik, et EKRE lahkus protestiks riigikogu saalist „just enne nende 17 tulumaksu seaduse eelnõu menetlemist“, millest võib lugejale jääda mulje, et EKRE takistab riigikogu tööd takistamise enda pärast. Taro teab väga hästi, et EKRE lahkus protestiks selle vastu, et koalitsioon otsustas niigi suurele vastuseisule vinti peale keerata, võttes riigikogu menetlusse vihakõneseaduse, millega muudetakse Eesti õigussüsteemi väga põhimõtteliselt, andes jõustruktuuridele laia tõlgendusruumi inimeste arvamuste õigeks ja valeks jagamisel, mis omakorda võimaldab peavoolust kõrvale kalduvaid arvajaid kriminaalkorras karistada.

Ma olen rääkinud väga erineva maailmavaatega inimestega üle Eesti ning nende vestluste tulemusena tean, et inimesed mõistavad suurepäraselt nii seda, mis on massiivse obstruktsiooni tegelikud põhjused kui ka seda, et Eesti vajab praeguse koalitsiooni asemele uut. Olen kindel, et seda arusaamist ei kõiguta koalitsioonierakondade liikmete kirjutised, mis olukorda kõverpeeglis näidata püüavad.

Vt ka „IGOR TARO: opositsioon on end nurka mänginud ega oska sealt välja tulla” 5. oktoobri LõunaLehest.

 

Autor: RAIN EPLER, riigikogu liige, EKRE
Viimati muudetud: 12/10/2023 08:54:45