Peterburi hoomamatu võlu
Metropol Peterburi – Peeter Suure rajatud pealinn, millest kolme sajandi jooksul oli kujunenud Neeva deltal maailma metropol. Uhkeim pealinn, millel pole võrdset maailmas teda rajanud arhitektide, skulptorite ja teiste kunstiliste jõudude poolest, hämmastas maailma. Ainult talupoeglikult piiratud kujutlus ei olnud võimeline tunnistama reaalsust. Peterburi oli kujunenud 18. sajandi algul rahvusvaheliseks pealinnaks paljudele sealsetele slaavi ja soome-ugri hõimudele.

Uus pealinn Neeva deltas oli Venemaa suurim saavutus 18. ja 19 sajandil, kuid seda jagus ka Eestile ja eestlastele. Peterburi ei olnud üksnes unistuste linn, vaid vaieldamatu tõsiasi, mis oli rajatud põlistele soome-ugri aladele. Peterburi kui Püha Peetri linn oli saamas olevaks ja selle olemisest oli võimalik väärikalt ja loovalt osa võtta. Aga Petseri Püha Tool – selles oli küll midagi müstiliselt tumedat, nagu Püha Jüri müüdid Lohetapjast, kullatud ikoonidest ja uinutavast viirukist, mille järele eestlase hing vaevalt võis igatseda. Aga mille pärast ometi nii palju piike murti ja verd valati. Kuid kaugemale sellest sibulalinnast polnud eestluse pilk ja unistused sajandi eest rahvusena veel vaatama harjunud. Aga unistused, ka kõige tobedamad ja totramad, võivad mõnikord täituda ning Tartu rahuga saigi väikse rahva veider unistus teoks.

Petseri armetu ja vaene külake liideti Eestiga ja maailma säravaim kroonijuveel – Peterburi või Petrograd – lahutati Eestist. Selline oli „meite küla eitede“ tarkus ja bilanss. Lõpuks aga tuli ka sibulalinnake tagastada tema ajaloolisele peremehele ning maamehe jalg tatsas pulkäkke järel sama lootusetult, nagu sajandi või kahe eest oli tatsanud enne ja pärast Vabadussõda. Mõisaorjusest oli saanud taluorjus, veelgi raskem ja rõhuvam kui kunagi varem. Kas tänane pangaorjus anonüümsele välismaisele pankurile on leebem või hullem kunagisest mõisaorjusest, küsis üks ajakirjandusväljaanne augustis 2016. Täpipealt nii kaugele oled sa, vaene vennas, jõudnud, kõigist raskustest, võitlustest ja „võitudest” hoolimata.

See muinasjutuline pealinn Sankt-Peterburg jäi sulle üksnes muinasjutuks, sest Neevajõe metropol ei ole ikkagi Emajõe Ateena. Sellepärast ta tundus ühele väikerahvale ülearuselt avar ja hoomamatu. Aga peamine takistus – liig susisev ja konsonantne slaavi keel ning lahke vene meel.

Peetri linn – autonoomse Eesti sünnilinn
Tänased Vabadussõja võitlejate ja võitjate järglased on sunnitud käima veel kaugemaidki radu kui Peterburi tee, et oma ihuhädadele arstiabi leida, leivapalukest teenida või „tarkust taga nõuda”.

Peterburist kui suursugusest Eestimaa pealinnast pole tihatud Eestis siiamaani hingatagi, kuigi see kahe sajandi jooksul on reaalselt olnud „Eesti oma” linn. Imelik ja paradoksaalne, et Eestis häbenetakse tunnistada, et Peterburis on sündinud ja saanud teoks suurim idee Eesti eksistentsi ajaloos – Eesti autonoomia ja selle küpsemine iseseisvaks vabariigiks. Kuigi Eesti valitsus pole tõenäoliselt sellele mõttele tulnud ega taha ka tulla, tunnistavad maailmas miljonid seda ajaloolist tõsiasja.

Selle alla kuulub vaieldamatult Eesti haritlaskonna ja tulevase sõjaväe ning ohvitserkonna koolitus (Johannes Semper, August Nieländer, Johan Laidoner jt) mitte üksnes Neevalinnas, vaid ka selle tohututel tagamaadel, ilma milleta oleks olnud mõeldamatu Eesti võit Vabadussõjas või tulevase riigi alusmüüride ladumine. Seda kõike tänu Peetri rajatud imelinnale, millest Eestis polnud undki nähtud.

Balti kubermangude unistus teostub
Venemaa ajutine valitsus kuulutas Eesti ühiskonnategelaste taotlusel Eesti ja Liivimaa kubermangu 30. märtsil (ukj 12. aprill) 1917 ühtseks territooriumiks rahvusliku kuuluvuse alusel, ütleb Olaf Kuuli. See Eesti esmasündinu õigus seati jalule Vene ajutise valitsuse peaministri vürst Lvovi volikirja alusel 8. märtsist 1917 ja mõni päev hiljem kinnitati selle ühendatud Eesti kubermangu autonoomia Vene riigi koosseisus.

Otsuse aluseks sai märtsis Tartus peetud üle-eestiline koosolek autonoomiaseaduse arutamiseks ja kinnitamiseks, mis neil päevil oli Tartus suurte ovatsioonide saatel aset leidnud. Eesti kubermangude autonoomiaga pani Venemaa ajutine valitsus nurgakivi tulevasele iseseisvale Eesti Vabariigile. See põhjapanev otsus vormistati seaduseks Peterburis Tauria ehk vürst Potjomkonile Katariina II poolt kingitud palees, mis selleks ajaks oli restaureeritud ja täiendatud istungite saaliga.

Ikka veel leidub veidrikke, kellele Potjomkini võidud Lõuna-Venemaal ja keisrinna Katariina II soosing teevad meelehärmi, nagu Eesti autonoomia sünd selles Peterburi auväärses ja ajaloolises lossis ning selles Potjomkini „külas“, kus on sündinud Eesti riiklik autonoomia. Just selles Potjomkini „külas“ see sündis, millest ajapikku kujunes Eesti iseseisev vabariik. No nii, naergu nüüd, kes naerda soovib! Ainult, kelle üle ja kelle meeleheaks – ei pakugi enam huvi.

Pealinna küsimus tõi vägikaikaveo
Pealinna asutamisega tekkis kõva vägipulgavedamine Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi vahel. Tõnisson oma mõttekaaslastega oli seisukohal, et pealinn peaks olema tingimata meie vaimses keskkohas Tartus. Päts teiste kilulinna meestega oli kindel, et pealinn tuleb Tallinna, millel kui mereäärsel linnal on suurem tulevik juba oma „vaba väljapääsu võimaluste tõttu”. Nii sai Pätsi survel uue Eesti uueks pealinnaks Tallinn – Taani lipu sünnilinn, nagu Peterburist sai Eesti autonoomia sünnilinn ning Riia jäi Läti ja Liivimaa pealinnaks. Kõik mereäärsed, pika ajalooga kaunid linnad.

Kuid Peterburi jääb sellest hoolimata Eesti haritlaste ja nende unistuste sünnilinnaks, millele ei leidu demograafiliselt võrdset terves maailmas. Kelle meel ja keel ei paindu seda tunnistama, jäägugi Riia või Tallinna külge.

Eesti Euroopasse jõudmisest on kirjutatud ja räägitud tülgastuseni. Ometi pole rääkijad ja kuulajad märganud ega aru saanud, et kultuurilises mõttes on nad sellest Euroopast, kuhu ka nooreestlased meelt ära heites pürgisid, juba mitmel korral mööda marssinud, ilma et oleksid sellest arugi saanud. Mööda marssinud, sest vaimne Euroopa algas ja algab esmajoones ikkagi Peterburist. Eesti poliitiline ja majanduslik liitumine Euroopaga on imaginaarselt mõeldav ka ilma Peterburita, aga mitte vaimses ja kultuurilises tähenduses, nagu see liitumine algas või toimus kunagi Peterburis.

Sellepärast on küllaldaselt põhjust rääkida Peterburist mitte üksnes kui tsaaririigi pealinnast, vaid esmajoones kui sajandikaugusest Eesti vaimu ja mõtte sünnilinnast.

Kui pärast meeleheitlikke võitlusi Suure Euroopa sõja rinnetel hakkasid Eestist mobiliseeritud mehed jõudma tagasi Peterburi, kuhu oli koondumas juba varem Eesti rahvuslaste eliit teistestki Venemaa nurkadest, äratas see eestlaste iseseisvusiha, mis pani aluse iseseisva Eesti mõtte embrüonaalsele arengule. Pealinna koondunud eesti rahvuslaste survel, kes hiljuti olid elanud üle „päiksepaistelise“ revolutsiooni Neevalinnas, ning Euroopa sõjaväljalt saabunud sõdurite raskest marsisammust ja orkestrite mürtsuvast rütmist Nevskil oli Venemaa ajutine valitsus sedavõrd jahmunud ja hämmingus, et ilma erilise vastupanuta oldi valmis rahuldama Eesti delegatsiooni nõudmist seadustada valitsuses Eesti autonoomia. „Kas siis eestlased võtavad nüüd Peterburis valitsemise üle,“ kuuldus ehmunud küsimusi siit ja sealt. Ka eestlased olid hämmingus, nähes oma rahvuslaste lõputut manifestatsiooni Nevskil ja tajudes selle impulsiivset jõudu.

Kujutledes 1917. aasta kevadist revolutsiooni Peterburis, võime praegu toetuda näiteks Pealinna Teataja toimetaja Julius Seljamaa tagasihoidlikele, kuid autentsetele märkmetele („„Päiksepaisteline” revolutsioon“, Tln, 1924), Jaan Vahtra dramaatilistele noorusmälestustele Peetri linnas („Minu Noorusmaa”, 1936) või Mari Raamoti mälestustele, mis pühendatud Ilmar Raamotile („Minu mälestused”, Geislingen, 1962).

Siiski kuulub siinses ülevaates keskne koht Ilmar Raamoti mälestustele. Soomusrongide dessantpataljoni võitlejana on ta jäädvustanud meile oma päevikuliste kirjeldustega hinnatava ja usaldusväärse sõnumi sõdurielust soomusdivisjonis alates Anna mõisa lahingust kuni Lõunarinde sündmusteni. Nende hulgas ka Põhja-Läti lahingu Stackelnis, kus hukkus või langes soomusrongide diviisi legendaarne komandör ja strateegiline juht kapten Anton Irv. Ilma Ilmar Raamoti mälestusteta jääks meile Eesti töölisliikumise ajaloos üksnes tühi koht ametiühingute kongressi saadikute saladuslikust mõrvaloost Irboska rindel. Tänu August Nieländerile, imperaatorliku orkestri kapellmeistrile ja soomusautode divisjoni ülemale, on meil kasutada tema isiklikud mälestused Eesti 2. diviisi olulistest lahingutest Lõuna-Eesti rindel.

Ekspert Tomingas ja sekretär Lepik
Toome oma objektiivi korraks lugejale lähemale, et ulatuda vaatama nendesse
päevadesse, kui siinkirjutajal oli erakordne võimalus võõrustada oma koduseinte vahel New Yorgi Eesti Haridusseltsi kauaaegset sekretäri Liivi Lepik-Lynni (1938‒1989). Meie kohtumine toimus erakordselt keerulisel ja äreval ajal, suvel 1988, kui ajalugu oli heitnud Eestile järjekordselt võitluskinda ja kaalukausil oli Eestimaa rahva saatus. Too suvi ei olnud mitte vähem teadmatusega täidetud kui aastal 1918. Aga see viimane tundus siiski lootusrikkam, kui sõdade keerdu ja suurriikide huviorbiiti takerdunud Eesti aastal 1918.

Rääkida oli meil rohkem, kui selleks saatusest aega oli antud, mida me siis veel ei tajunud. Kuid siiski ei jõudnud me jutuga sinnamaani, et külaline oleks avaldanud oma isiku ja isikliku saladuse seoses William Tominga mälestuste koostamisega. Võib-olla pidigi see saladuseks jääma, kuigi asja tuum ise selgus juhuslikult hiljem, kui olin järjekordselt New Yorgis. Siis ulatas William Lynn mulle mälestuseks ühe siniste kaantega raamatu („Vaikiv ajastu Eestis“), andis kätt ja lisas mahalöödud pilgul: „... see on sulle mälestuseks Liivilt.“ Kuulsin Willilt, et Liivi Lepik oli olnud Eesti-Vene Tartu läbirääkimiste ühe peategelase ja Eesti sõjaväelasest eksperdi kapten William Tominga (1895‒1978) erasekretär.

Kuuekümnendail oli ilmunud Tominga „Vaikiv ajastu Eestis” (1961) ja siis kümnendi jagu hiljem tema „Mälestused” (1970). Sel ajal oli Tomingas juba elatanud mees ja oma enda Vabadussõja mälestuste käsikirjalise sissetrüki usaldas ta Liivi Lepiku hooleks.

Kui Liivi Lepik saabus 1988. aastal siinkirjutaja külalisena Võrru, istusime sama laua taga, kus arvutiekraanile ilmuvad järjest uued read, mis meenutavad seda meteoorina säravat daami, kelle külaskäigust on möödas oma kolmandiku sajandi jagu aastaid. Olin Tominga mälestusi Liivi Lepiku redaktsioonis mõne aasta eest ülikooli Tiigi tänava ühiselamus lugenud. Olin neid tekste lausa õginud, öötundidest hoolimata ja päevastest kohustustest rääkimata, sest aeg kihutas meeletu kiirusega.

Mõndagi tuli meelde: need üksikud köitmata lehed seal pealkirjata kaustas ning sündmused Tartus, mida Tomingas kirjeldas punktipealse täpsusega. Siis olid need read veel seitsme lukuga suletud saladus, mis ootas raamatuks saamist. Kaustas oli kena patakas nummerdatud lehti, mõned neist vaevu loetavad.

Need tuhmi kirjaga lehed oli nähtavasti kollektiivne ühistöö, trükitud erineva tähekuju ja erineva kirjaga käsitrükimasinail ning pärit erinevatest aegadest. Lausa illegaalsed poognad ja pabergi oli eri karva ning erineva paksusega, millele läbi mitme kopeeri olid surutud seni veel tundmatu autori mälestused Eesti riigi sünniaastatest. See soliidne patakas oli siis unikaalne koopia Tominga „Mälestustest”, mille ümbertrükk oli tegijailt kõvasti vaeva nõudnud.

Kui istusime külalisega Kubijal, jättis reaalsus meid hetketi maha ja kõnevõimetus sai sündmuse tummaks tunnistajaks. Piinlik oli küsida ja küsimata jätta. Aeg oli siis võrratult teine, mida tänasel lugejal on peaaegu võimatu mõista. Need hetked olid nii lummavad, et päevavalguski tundus pimestav. Oli ainult küsimuste küsimus, kuidas oli õnnestunud kohata siin, kõikidest hüljatud ääremaal suurlinnas inimest, kes ladus kord masinasse need Eesti sünniloo read – Tominga teksti Eesti väeosade moodustamisest, sõjasündmustest ja poliitikute konfliktsed portreed, dipolmaatilised ekskursid ja nüansid Tartu läbirääkimistel, kuni kirjeldusteni Eesti iseseisvusest ja tunnustuseni Venemaa poolt de facto ja de jure.

Kui kujutlus hakkas omandama kindlamat vormi selle kohtumise mõtestamiseks, oli suur õhtu käes ja tõelisus pöördunud minevikuks. Hetketi tundus, nagu oleks kadunud Tomingas läkitanud oma erasekretäri siia Eesti vaiksesse nurgakesse sealt „mägede ja mere tagant”, et saata oma ajalooline sõnum meile, enne kui see lõplikult virvatulena silmapiiri taha kaob. Või juhtis vaist ise tema noorukest sekretäri, sest kapten Tomingas oli mälestusi dikteerides siinmaal rännanud ja mitmel korral ka Võrust läbisõitu meenutanud. Kuid seda küsida ei õnnestunud enam kunagi ega kelleltki, sest tõelisus jäigi meie eest varju.

„Ei mõista igaviku saladusi sina ega mina, / ei mõõda tema sügavusi sina ega mina. / Me õpetatud juttu vestame vaid sealpool loori, / kui langeb loor, / ei enam pea siis arutlusi sina ega mina! (Umar Hajjam, „Nelikvärsid“, 2000).

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 12/10/2023 08:27:52