Juugendmaja fassaad Alberta ielal. Foto: Mari-Anne Leht

Igal külaskäigul naabrite juurde avastan midagi uut, põnevat ja harivat. Seekordsel Lätimaa sõidul sain teada, milline hüva suupiste on kanepimääre – juhul, kui seda asjatundja soovituse järgi süüa. Riias kõndides heas mõttes kadestasin lõunanaabreid, et neil olid üle saja aasta tagasi arhitektid, kes projekteerisid nii pilkupüüdvaid juugendstiilis maju, mis ilmestavad linna tänavapilti siiani.

Kerge ootusärevus oli hinges, kui hakkasime lähenema Adzelvieši kanepitalule, mis asub Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel Burtnieki järve lähedal. Ees ootas elu esimene käik kanepitallu ja hoopis teiste huvidega seltskonnaga, kui seda on talupidajad.

Põlispuud olid märgiks, et tegemist on vana talukohaga, kus on nii renoveeritud, uusi kui ka ammuseid abihooneid, nagu pikk aidahoone.

Pensionieas, kuid vitaalne peremees Janis Grinbergs kinnitas, et talu on tõesti põlistalu ja selle koha ostsid tema esivanemad. Tutvustanud mõne lausega talu lugu, näitas ta, kuidas ajal, kui kõikvõimalikust tehnikast ei osatud ehk unistadagi, kanepit töödeldi – seemnete kättesaamisest kanepiköie tegemiseni.

Kanepi kõrval kasvatatakse talus vilja ja hernest, kuid mõistagi pakuvad vaid kanepitooted turistidele huvi. Peremehe sõnul käivat talus aastas tuhatkond huvilist, sealhulgas ka Eestist. Talust on Pärnusse 80 kilomeetri ringis.

Kanepitoodete degusteerimiseks on uus palkmaja, milles askeldab perenaine Dzidra. Oletan, et see hoone on europrojekti raha toel ehitatud. Laual oli kaks erinevat kanepimääret, peenem ja jämedam jahvatus, heledad seemned, või, leib-sai, purk tatrameega ning värsketest tomatitest salat kanepiõliga.

Perenaine jagas soovitusi: „Kandke saia- või leivaviilule õhukese kihina või, siis kanepimääre, proovige mõlema jahvatuse, nii jämedama kui ka peenemaga ning jätke meelde, milline oli teile maitsvam. Kes soovib magusamat suupistet, saab määrde peale tatramett panna.”

Uskumatult maitsev suupiste, meenutas veidi meilgi müüdud Ukrainas toodetud halvaad. Ostsin paar väikest purki jämedama jahvatusega määret. Naasmise järel olen hommikuti söönud kaks sepikuviilu Adzelvieši talus maitstu eeskujul ja kahetsenud vaid seda, et ei ostnud rohkem kanepimäärde purgikesi.

Kanepitoodete kasulikkusest saab iga huviline internetist teadmisi, nii nagu ka Aasiast pärit šiitake seente kohta.

Šiitaked ja hinnaline keraamika
Šiitakekasvatus oli samuti uudne, nii seened kui ka nende kasvatamine, sest ma ei ole kuigi suur seenesõber.

Aigata Balode Dulbeni talu asub samuti Valmiera rajoonis, linnast tosinkonna kilomeetri kaugusel. Perenaine viis meid kohe majast mõnesaja meetri kaugusele leppade alla, kus šiitaked kohakuti asetatud paraja pikkusega lehtpuutüvedel kasvavad. Ta selgitas, et nendesse peenikestesse palkidesse tuleb puurida mitu rida auke, neisse asetatud substraadi sisse saab seeneniidistiku kasvama panna.

Perenaine pakkus nii kuivatatud seeneviile kui ka otse tüvelt võetud šiitake tükikesi. Viimaseid teist korda suhu ei võtnud, kuid kuivatatud viile näksisin meeleldi.

Päevale pani punkti samuti Valmiera rajoonis asuva Vaidava keraamikatehase külastus, kus Lätimaa punasest savist valmivad hinnalised kausid, vaasid ja muu. Selles pereettevõttes töötab üheksa-kümme töölist, kes enamiku operatsioonidest teevad käsitsi. Meile ringkäiku teinud meister ütles, et Vaidava keraamikatooteid tellitakse väga kaugelt, koguni USA-st ja Kanadast.

Firma poes jätan rahumeeli rahakoti suu avamata, sest ühe väikese kausi hind jäi 15‒20 euro vahele, suuremad olid mõistagi kallimad. Need kvaliteetsed ja hinnalised kausid, vaasid ja muud esemed sobivad rohkem häärberisse või tasemel restorani kui lihtsasse elamisse.

Keraamikatehase kõrval on mõisapark, selle lõpus, järve kaldal puidust kahekorruseline kunagine häärber, milles on mõni aeg tagasi ilmselt kool tegutsenud. Sellele viitab kooli silt häärberi otsa ehitatud silikaadist kahekorruselise maja peaukse kõrval. Mõlema hoone ühe poole aknad on vaatega mõisapargile, teise poole omad järvele.

Selgusetuks jäi, kas vanas häärberis, mis omal ajal kandis Velki nime, kuna Vaidava-nimeline häärber oli siit kilomeetreid eemal, midagi toimub või seisab see tühjalt. Mitmest aknast paistis mööblit meenutavaid esemeid. Paraku on häärberi järvepoolne välissein vihmaveerenni lagunemise tõttu kahjustatud.

Siin on erineval ajal kõike juhtunud: häärberi seinale kinnitatud tahvel meenutab 1949. aasta märtsiküüditamist, pargi alguses seisab hooletusse jäänud viisnurgaga mälestusmärk, millel viis-kuus nime.

Jah, aga Riia südames elas Vabadussammas nõukogude perioodi üle.

Mustpeade maja kui kaupmeeste kokkusaamise koht
42 meetri kõrgune sammas seisab seal 1935. aasta novembrist. Loomulikult tahtis punavõim selle õhku lasta. On arvatud, et sammas jäi püsti tänu Riias sündinud skulptorile Vera Muhhinale. Ilmselt selgitas ta neile, kellest sõltus samba alles jäämine, et see on kõrge kunstilise väärtusega teos.
Tänapäeval on samba ümber lai vaba ala ja patrullgi liigub ringi.

See-eest Daugava lähedal, raekoja platsi ääres seisev Mustpeade maja on esimesest korrusest taastatud, kuna 1941. aasta suvel pommitati Riiat valimatult ja paljud majad kas kadusid maa pealt või said rängalt kannatada. Seitse aastat peale pommitamist lammutati Mustpeade maja varemed.

Selle koha peal asunud ehitisel on pikk ajalugu. Esimene maja ehitati mustpeadele juba 14. sajandil, 16. ja 19. sajandil toimusid ümberehitused. Mustpeade vennaskond eksisteeris Riias 1939. aastani ehk kuni sakslaste Riiast jäädavalt Saksamaale sõiduni.

Taasiseseisvumise järel hakati maja uuesti üles ehitama ning aasta enne sajandivahetust oli hoone valmis. Ehitamisega ilmselt kiirustati ja selle tõttu tuli hoonel parandada ehituslikke vigu. Maja avati huvilistele 2017. aastal.

Mustpeade vennaskonda kuulusid noored ja vallalised kaupmehed ning laevaomanikud, kes kogunesid oma majja koosviibimistele. Nimi „mustpead” tuleneb nende mustanahalisest Mauritiuse-nimelisest kaitsepühakust.

Hoones on alati toimunud pidulikud vastuvõtud. 1910. aastal käis Mustpeade majas Venemaa viimane tsaar Nikolai II.

Paari ruumi maja keldrikorrusel saab ka näha. Need on mõistagi palju varasemast ajast, kui on seda lähiminevikus taastatud maja. Praegu korraldatakse maja kahes uhkes suures saalis pidulike vastuvõttude kõrval ka kontserte ning huvilised saavad ühes kõrvalruumis näha hinnaliste hõbeesemete väljapanekut.

Riia juugendmajad on naabrite üks uhkustest
Juugendstiili hooned püüavad igas linnas, kus neid on, oma välisilmega pilku ja nii on see ka lõunanaabrite pealinnas.

Lätlaste tuntuim juugendmajade projekteerija oli Konstantins Pekšens, kelle enda tarbeks projekteeritud elamus avati Riia juugendstiili muuseum 2009. aasta kevadel. Maja asub Riia Vaikses rajoonis, Alberta iela 12. Pekšens projekteeris kõnealuse elamu 1900ndate alguses ning elas ja töötas ise praegustes muuseumiruumides 1907. aastani.

Juba trepikoda annab aimu, et peagi siseneme korterisse, mille omanäolisust on sõnadega keeruline edasi anda. Tubades on piisavalt tumedaid toone, olgu siis mööbel või paneelid söögitoas, kuid ometi on kõigis viies toas hea aura ja miski ei karju vastu. Omaaegne kabinet oli ainus, mille uks oli suletud.

Toad on maja ühel pool, külalistetoa kõrval eraldi nurgas on talveaed, mille põrand on kahjustuste vältimiseks keraamilistest plaatidest. Söögituppa pääseb mõistagi nii kaminaruumist kui ka köögist.

Tubade ja olmeruumide vahel on pikk koridor. Köögis on suur valgetest glasuurpottidest pliit, isegi külmik oli juba siis olemas, küll puidust. WC-s sai vett tõmmata seinal asuvast kastist, sooja vett sai vanni ääres seinal olevast kraanist kord nädalas. See kõik oli osal Riias elanikel juba ligi 130 aastat tagasi kättesaadav. Kõnealuses korteris oli muuseumi giidi sõnul juba siis ka Erikssoni telefon.

Giid märkis, et Riiga kerkisid juugendhooned 1899. aastast 1913. aastani ning praegu on neid linnas 800 või enamgi. Kortermajade kõrval on tööstushooneid ning õppeasutusi. Arhitektidest olid ülekaalus lätlased, neist viljakaim oligi Pekšens, kes on nii Riiga kui ka mujale Lätimaale projekteerinud kokku ligi 250 hoonet.

1859. aastal Valmiera piirkonnas sündinud Pekšens suri 1928. aastal Saksamaal, kuhu ta sõitis ravile. Tema põrm toodi kodumaale ja maeti abikaasa kõrvale Riia Metsakalmistule. Pärnu baltisaksa perest pärit abikaasa oli juba varem jäädavalt lahkunud ning lapsi neil ei olnud. Majal oli sakslasest pärija, kuid punavõim natsionaliseeris kõik hooned, ka selle maja, ning paigutas viie toa, kabineti ja olmeruumidega korterisse vähemalt viis perekonda.

Taasiseseisvumise järel said pärijad käest lastud maja tagasi ning tänu nende nõusolekule sai linn hakata lätlaste kuulsaima juugendarhitekti kunagist korterit muuseumiks restaureerima. Giid tunnistas, et nõukogude aastakümnete järel oli korter väga halvas seisus.

Kuulsa arhitekti elamu vastas, teisel pool tänavat seisab Strelnieku iela ääres uhke fassaadiga juugendmaja, milles oli lõunanaabrite järjekorras neljanda linnapea George Armitsteadi korter. Maja ees on Armitsteadi püst. Viimane oli linna eesotsas 1901‒1912. Ühed allikad märgivad Armitsteadi inglaseks, teised šotlaseks.

Linnapeal oli Tukumsi piirkonnas uhke jahiloss Jaunmoku, mis 1970ndate keskpaigas oli väga halvas seisus, kuid metsandusega tegelejad tegid hoone 20 aastaga peaaegu korda. Jaunmoku kuulub Lätimaa kaunieimate häärberite hulka.

Armitsteadi ajal arenes Riia arvestatavaks tööstuslinnaks. Sinna kerkis nii vabrikuid kui ka elamuid ning tööstushoonete ehitajate seas olid ka mõisnikud, kes olid Lätimaal rikkamad kui Eestis.

Riia, nagu Lätimaagi, väärib uudistamist, seda enam, et Riia ajalooline süda koos juugendhoonetega on UNESCO maailmapärandi nimistus.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 05/10/2023 09:01:16