Julius Kuperjanov 1917. aastal.

Valge Eesti ja Punane Venemaa
Kui Soomes lõppes kodu- ja Vabadussõda, kuulutas Soome valitsus eesotsas sõjavägede ülemjuhataja, riigihoidja ja presidendi C. G. Mannerheimiga, et kõik Soome alamad – soomlased, sakslased või venelased – on Soome riigi kodanikud, kellele toetudes hakkab Soome oma tulevikku ja riiki üles ehitama. Ja ehitaski, sõdadest hoolimata.

Kui Eesti Ajutine Valitsus oli oma riigi lävepakul, hakkasid asjad kulgema vastupidises suunas. Kõikidest kodanikest tunnistati Eesti riigi väärilised üksnes valged isamaalased koos põllumeestega. Venelaste, sakslaste või proletaarse ilmavaatega pärismaalaste saatuseks pidi kujunema Eesti Siber – Kihnu või Ruhnu saarel ‒, Virumaa kaevandused või deporteerimine välismaale. Peale selle vajas ka muld väetamist, millega tuli paratamatult arvestada. Aeg oli ülim, sest käimasolev Eesti-Vene, kodu- ning Landeswehri sõda ja väljakohtud pakkusid selleks arvukalt võimalusi.

Nüüd, enam kui sada aastat hiljem võime võrrelda kahe riigi ehk Soome ja Eesti fundamentaalseid seisukohti ning saavutusi kodumaisel ja rahvusvahelisel turul. Esimene, kes kuulutas omaks kõik riigipiiridesse kuuluvad kodanikud, seisab kindlalt Mandri-Euroopa juhtriikide hulgas. Teine nendest, kes alustas oma riigi rajamist üleliigseid kodanikke diskrimineerides, seisab hädiselt välisriikide majandusabi karkudel nagu Vabadussõja aastatel ja peab lootma üksnes euroliidu abile.

Kõike jagatavat, mida sai koondada ühisnimetuse alla – materiaalsed hüved, sotsiaalne kindlustus, riiklikud vääristused või töökohad töötutele –, jagas võidurikas valitsev kodanlus: kellele kulda, kellele maad ja kellele mulda. V. Lenin: „... ei mingisuguseid eesõigusi ühelegi rahvusele, rahvuste täielik üheõiguslus ja kõigist rahvustest tööliste liitumine, ühtesulamine.” Nii arvas isegi ebapraktiliseks tunnistatud Nõukogude Vene riigimees.

Vaesus toob tüli majja ...
Rahal, kui seda oligi, puudus sõja ajal kindel kurss ja Saksa okupatsioonivõimude korraldusega 15.09.1918 kinnitati Eestis kehtivaks vääringuks Saksa margad – riigi- ja ida- ehk Reich- ja Ostmargad. Peale selle olid käibel veel Vene rahad: tsaari-, duuma- ja Kerenski rublad, mida rahvas hindas okupantide kursist kõrgemaks. Kuid piltlikult öeldes oli Eesti rahandusturul kaks väga odavat asja: Saksa mark ja Eesti sõduri nahk. Kõige kõrgemalt oli hinnatud tsaarirubla, siis kerenskid ja viimasele kohale jäi duuma raha. Saksa margast ei olnud juttugi.

Et sõduri nahk oli erakordselt odav, siis ei edenenud mobilisatsioon ka kõige suurema häda korral, kui Vene väed üle Narva silla sisse marssisid. Ei püsinud ka rinne, kust mobiliseeritud lahingu käigus jalga lasksid. Patriotismist rääkimine võttis meestel pigem suunurgad muigele, kui et asja tõsiselt võtma hakati. Äärmuslikes oludes lõppesid vestlused patriotismist relvastatud kokkupõrgetes ametlike võimudega, nagu oli Saaremaa mäss, Tartu 2. tagavarapataljoni vastuhakk, ametiühingulaste mõrv Irboskas, Eesti sõdurite väekargamised lahingutandrilt või väljakohtute omavoli väerinnal. Kõik seaduslik ja ebaseaduslik ühes puntras ühise verise eesmärgi – iseseisvuse – nimel.

Väekargamist tuli ette ka Nõukogude ajal, kui Tondi kasarmute eesti sõdurid kasutasid aeg-ajalt ärakargamiseks kasarmute nurgatagust Järve jaama vastas. Järve nurk oli seda perspektiivikam, sest rongipeatus oli kiviga visata. Asjal oli veel rohkem mõtet, kui väekargajal juhtus kuskil
lähikonnas elama tuttavaid, sest sõdur oli alati näljas. Ka karistus ärakargamisel oli humaanselt leebe, pigem psühholoogiliselt toimiv. Aga sõjaoludes oli asi teine ja selline mõtlematu samm võis tähendada peavahti või koguni vangiroodu. Lahingukorras võis positsiooni hülgamine lõppeda väljakohtuga, mille lõpp oli kiire ja fataalne (J. Peegel, „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, 1979). Ka vangiroodu mehi ei hellitatud ja neid saadeti tulle ilma julgestuseta, nagu J. Remmelgas on kirjeldanud üht erakordset lahingut A. Matrossovi hukkumise päeval Pihkva rindel. Eesti-Vene rindel oli see tavaline nähtus. Sellesse lõksu langes ka partisanide pataljon koos selle komandöri J. Kuperjanoviga. Matrossovi ajal oli aeg teisem, kuid võtted ja taktika sama mõrvarlikud, nagu Kuperjanovi ajal.

Strateegiline kaos ja taktikalised vastuolud
Nii võib iseloomustada valitsevat olukorda Vabadussõja rinnetel. Kuid vaevalt leidub Eesti sõjakroonikas allikaid, mis seda olukorda adekvaatselt ja tõetruult kajastaks. Üksnes Soome ajaloolased pole risti ette löönud, nagu K. Pätsi ja J. Laidoneri puhul pole Martti Turtola häbenenud anda ausat ülevaadet Eesti ajaloos määratut poleemikat tekitanud nende kahe võtmeisiku kohta. Sama ausalt on püüdnud olukorrast Vabadussõja rindel anda ilustamata ja adekvaatse pildi vastavalt tegelikule olukorrale Soome ajaloolane Jaako Heinamägi teoses „Hans Kalm“ (2009).

Kuperjanovlased polnud kriminalistid, kuid nendegi saatust mõõdeti vangiroodu mõõdupuuga. Lahingus nõudis Kuperjanov raudset distsipliini, nii raudset ja rasket, et selle raskuse all murdus Paju lahingus leitnandi endagi elukaar. Majakovski motiiv „Sõna on sinul, seltsimees mauser!“ omandas Kuperjanovi puhul sõnasõnalise tähenduse. Seda garanteeris laskevalmis mauser või suure kaliibriga Colt komandöri käes ja avalik hukkamine lahinguväljal. Nagu kuulda, oli Kuperjanov sõnapidaja mees. Pealegi oli mauser või kolt ainus abimees, et ajada lagedal väljal mehi surma ees ragisevate kuulipildujate vastu.

Lahingus Karula all kirjeldas 4. roodu komandör olukorda à la Kuperjanov: „Ohvitser oli juba tükk aega vaeva näinud, et ahelik lumest üles saada ja rünnakule minna. Kuid mehed olid nagu maa külge tinutatud: sõima, peksa või räägi ingli keeli. S. võtab revolvri, hoiatab, ähvardab maha lasta iga vastuhakkaja. Mehed ei liigutanudki end selle peale. Alles siis, kui paarile lamajale oli kuul kuklasse lastud, hakkas ahelik liikuma. Need kaks aga ei tõusnud enam iialgi ei valgete ega punaste käsu peale.” (Tuna, 2008)

Kaks laipa maas juba enne lahingusse minekut, rääkimata nendest, kes langesid rünnakul. „Metsaveerele jõudnud, tuuakse sinna parajasti kaks raskelt haavatut. Üks neist, Kolmanda rongi mees, on saanud raske rinnahaava. Ta silmad on poolkinni ja ta toetab oma pead jõuetult ühe kandja õlale. Teine, Neljandalt rongilt on mu kauge sugulane. Äramurtud teravikuga kuul on tal sisse jooksnud rinnalihase ja õla vahelt. Väljajooksul on kuul purustanud kogu abaluu ja haav on nii suur, et sanitar on toppinud sellesse terve käterätiku. Ta on kahvatu suurest verekaotusest, kuid ta on tugev poiss ja läheb edasi omal jalal, toetatuna kahest rongikaaslasest. [---] Ka Estamil ei vedanud
täna. Ta on haavatud käsivarrest ja teine kuul on jooksnud põiki läbi tuharate, jättes järele neli üleliigset auku. Ta on tulivihane ja pettunud (primitiivsest taktikalisest ettevalmistusest ja juhtimisest lahingus – autor), kui ta tuleb meie vagunisse hüvasti jätma. Näost kaame ja silmad kullininalises näos vihapisarais, ei saa ta oma ohvitseride kohta lahkumisel ütlemata jätta: „T**a ja türgi uba!” [---] Pikapeale saadi teada tolle päeva kaotustest. Vaevalt paaritunnine lahing oli rivist välja löönud 54 meest, neist 14 langenutena. Läti maakamar oli endasse imenud nende eesti meeste vere ja keegi ei saa seda sealt enam tagasi võtta.” (Allikas: A. Rästas „Stakelni lahing” (L.r.S.r. nr. 2 Vabadussõjas), Stockholm, 1972)

Nii seati latt ja lahingutingimused vene kriminalistide omadega juba lahingu algul võrdsele kõrgusele ning ainult taevane vägi otsustas, kes tuleb õhtul üleloendusele, kes lohistab ennast veristele õlgedele hobureel või vankril ja keda saatis kaaslaste viimane viibe kodumulda.

Õhtul kanti haavatud regedele, langenud kandis staabi kirjutaja seebilt ja supilt maha. Oli neid siis paarkümmend või poolesaja ringis, mis seal vahet. Kas jõudis surmani väsinud kaaslane seda enam arutada? Aga selge kui seebivesi: kui mehed vastutule all rünnakule ei saanud ega suutnud minna, siis oli taktikalise juhtimise eest vastutav ohvitser ise paska pannud ja meestele polnud midagi ette heita. Selliste komandöride teenistus või isegi elupäevad võisid kujuneda mõnikord lühikeseks. Siis võis üksainus juhuslik kuul saada kaalukeeleks.

Meenub alamkapten Pauluse lugu kaotatud Anna mõisa lahingus. Juba paari päeva pärast levis soomusrongil uudisena rõõmusõnum, et Paulus on rongilt „lahkunud“ (I. Raamot). Ühest teisest episoodist seisab silme ees lastekodu kasvandiku sirgeselgne kuju, kes kaaslaste päästmise nimel ei kõhelnud enne rünnakut vihatud seersandi kaelasooni žiletiga läbi tõmmata. Rünnaku oludes ja laskmise raginas oli see üks võimalusi, kuidas lahendada ilmselgeid taktikalisi valearvestusi väerinnal (J. Remmelgas). Juhtus see aastaid varem või hiljem, polegi väga oluline. Fakt ise annab aimu jõhkruse järjepidevusest ka omade hulgas, millele oleme pidanud varem vihjama, rääkimata vastastest.

Lipnik K. Päts kerkib vaateväljale
Käesolev vaatlus on Vabadussõja sündmuste jälgimisel üks paljudest. Kuid ka selle marginaalsus manitseb meid ettevaatusele. Vabadussõja sündmusi on mõõdutundetult heroiseeritud ja häbitult moonutatud. Igaüks on teinud seda oma mätta otsast vaadates.

Kriitikavaba meelsus K. Pätsi ümber on muutunud igapäevaseks asjaks, eriti tema juubeliteostes. Keegi ei küsi, kas see kõik võis olla ka tõsi. Pealegi on valge rinde ajaloolased asunud jäigalt vastu Eesti kodusõja tegelikele kontseptsioonidele. Oluliselt on moonutatud Eesti Vabadussõja puhkemise ajendit ja motiive. Tuginedes sõjas ja diplomaatias ringlevate autoriteetide vahetutele mälestustele, põrkuvad mitmete teiste kangelaste meenutused vähemal või suuremal määral ametlikult rotatsiooni paisatud kroonikaga, mis ei ole jäänud märkamatuks ka truualamliku Ed. Laamani puhul.

Isegi vähene avalik sõnum Pätsi tegevusest Eesti riigimehena Soome teadlaste töödes on piisavalt kompromiteeriv ja ei peaks vajama mingit lisatoetust.

Eesti iseseisvumise sünnilugude tekstid tunduvad kohati liiga vastandlikud või toored. Võrdluseks ja antipoodide leidmiseks on üsna sobivad episoodiliselt W. Tominga, V. Kingissepa ja Ed. Laamani tekstid, esmajoones hinnanguliselt Pätsi kui Eesti riigi rahvusliku tegelase kohta. Püüame selle juurde veel tagasi tulla, kuna peale Kingissepa on asjasse segatud Ed. Laamani vahendusel ka erguarst dr. J. Luiga. Seda eriti kaksikvõimu tingimustes, kui Päts istus Peterburis Krestõ vanglas ja Eestis pääses maksvusele kommunistlik punane valitsus segamini kodanliku valgega. Sellest vastuolust kujunes Eesti ja Vene kodusõja reaalne ja väga erinevalt tõlgendatav kokkupõrge, kus väidetav meelsus võis saada kaalukeeleks. Sageli on need meenutused põimunud vaadeldavas ajas läbi mälestustega erinevatelt autoritelt erineva vaatenurga all.

Sellepärast ei pruugi isegi kaleidoskoopiline vaatepilt kajastada tegelikku reaalsust. Eriti on see kehtiv Pätsi ja Eesti Ajutise valitsuse seostest Laamani ning Kingissepa tekstides. Vaevalt oli Kingissepal võrreldes Laamaniga oma mõtete väljaütlemiseks samaväärseid võimalusi ja nii piiramatut tolerantsi, Kingissepp pole võinud seda endale kunagi lubada. Seda võis lubada ainult vaba Eesti väljaande Vaba Maa peatoimetaja Ed. Laaman. Ja pidigi lubama, sest kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad.

„Ed. Laaman (1923‒1938), „Vaba Maa“ peatoimetaja. Lähenes 1930. aastate II poolel K. Pätsile” (EE 2000), kui valge terror veriseid sihte raius ja Pätsi diktatuur Eestis oli üle kõige (W. Tomingas, „Vaikiv ajastu Eestis“, 1961). Mõtteainet jagub sõnumist „lähenes”, mis on küllalt kõnekas, kompromiteeriv ja teeb ettevaatlikuks Laamani tööde suhtes.

Kui aga minna tagasi V. Kingissepa aastatesse, siis oli tema asendamatuks õiguseks täieline rippumatus valitsuse hüvedest. Nii ta siis kirjutab: „Aadli taktika on selge. Eesti kodanluse kui organiseeritud hulgaga ta ei astu läbirääkimisse. Ta ei võta „päästmise komiteed” jutule. Ta ei võta ka nüüd maaliidu keskkomiteed K. Pätsiga eesotsas jutule. Veebruaris katsus K. Päts Eesti vabariigi peaministri torukübaras komandeeriva kindrali jutule pääseda, aga ei pääsenud. Mais kordas ta seda katset maaliidu keskkomitee liikmena ja jälle – äpardus! K. Päts on ennast ajaloos mardisandina igaveseks teinud. Nii sügavale langeda, et maaliidu keskkomitee liikme hilpudes sellest uksest sisse pääseda, mille lävest peaministri saterkuues üle ei pääsenud, ‒ tõesti, peab E e s t i k o d a n l u s e juht olema, peab Eesti iseseisvuse pea olema, et niisuguse närususega toime saada. Ja kui K. Päts ühes adv. Teemantiga sattus trellide taha, siis on see jalahoop närule, kes jalge ees tolgendab.” (V. Kingissepp, „Kellele iseseisvus, kellele ike”, 1945)

Julm, aga inimlikult mõistetav, kuigi see on ainult mündi üks külg.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 28/09/2023 08:36:45