Scalloway asula lähedal kutsuvad majakesed ennast vaatama. Foto: Mari-Anne Leht

Kuhjaga imelisi vaateid lahtede järskudelt ja kõrgetelt, samuti liivastelt kallastelt. Vana, töötav vesiveski ja kõrgel, mehise tuule käes seisev majakas. Neid ja muudki seninägematut võtsin kaasa Shetlandi ja Orkney saartelt Šotimaal.

Augusti kolmanda laupäeva hommikul sadas Shetlandi saarestiku suurima saare Mainlandi ehk peasaare lõunatipu lähedal Sumburghi lennujaamas hõredat vihma. 70 saarega Orkneyl liikudes olime vihmast pääsenud ja päikestki näinud.

Tibutas, kui väike buss sõidutas meid Mainlandi lõunatipus asuva Sumburghi tuletorni maa-ala vallutama, sest kes ikka oleks jaksanud 91 meetri kõrgusele minna. Just nii kõrgel asub see merepinnast. Sumburghi tuletorn on vanim Shetlandi saarestikus, valmis 1821. aastal ja automatiseeriti läinud sajandi viimase kümnendi alguseks. Majakavahtide ammused eluruumid on hotellitubadeks renoveeritud. Võib-olla oli suveniiripoodki eluruum.

Kitsa maariba lõpus kohtub Atlandi ookean Põhjamerega. Võimas ja jõudu sisendav vaade ülevaltki. Allapoole ei riskinud minna. Nii kauges kohas on ettevaatus oluline. Pöörane tuul sundis ühe rajatise, ilmselt udusireeni torni tippu tõusmise katkestama.

See-eest nautisin vaadet Põhjamerele ligi pooleteise meetri kõrguse kiviaia tagant. Silme ees olev sünge ilmega Põhjameri lausa kutsus mõtlema ja vaatama, kuklas teadmine, et sellist vaadet ei õnnestu elus enam näha. Aastasadu tagasi sõideti Põhjamerelgi paatidega, sest siis olid veekogud ainsaks teeks saarte vahel. Nüüd on saartel maanteed, küll kitsad, aga mustkatte all. Veesõidukid on kiired ja moodsad.

Meenus pildike Atlandile São Vicente neeme majaka juures Portugali lõunatipus: veepind oli heledam, päike paistis, kuid tornialast eemal oli kõik räpane. Siin oli ümbrus väga puhas. Vanad roomlased kutsusid São Vicente neeme maailma lõpuks.

Ben Fogle oma kaasamõtlema panevas neljaosalises filmis „Ben Fogle’i rännakud Šotimaa saartel” meenutas, et vanad kreeklased nimetasid ligi 100 saarega Shetlandi Ultima Thuleks ehk maailma ääreks. Eks ta seda ongi, eriti kui pidada silmas viimase saare Unsti põhjatippu. Meie tee Unstile ei viinud, kuigi Mainlandi lõunatipust on Unsti põhjatippu 130 kilomeetri ringis.

Aeg Sumburgh tuletorni maaribal sai otsa. Oleksin rõõmuga teisegi tunni seal veetnud, aga turist peab kella tundma. Jõudsin ruttu magneti osta, et siis ulguva tuule saatel alla parklasse kõndida. Tänu tugevale tuulele ja vihmale, mis meie viibimise ajal tuletorni maa-alal oli, saime siinsetest karmidest ilmaoludest veidigi aimu.

Orkney kui põllumajanduslikum saarestik
Üks asi oli veel lahe: nii Orkneyl kui ka Shetlandil liikudes, eriti viimasel, oli meiesuguseid uudistajaid ülinapilt. Tuletornialal olime ainsad huvilised. Kõik need päevad hingasime puhast õhku. Teisi huvilisi nägime Orkney suuremal saarel, mis samuti kannab Mainlandi nime, asuva väljakaevatud Skara Brae küla ammuste eluasemete ja viimastest kümmekonna kilomeetri kaugusel kahe kiviringi Brodgari ja Stennessi juures.

Meie giidi Lea Kreinini sõnul ongi need, 5000 aastat vanad mälestised Orkney olulisemad vaatamisväärsused kaunite ja käänuliste lahesoppide kõrval.

Skailli lahe lähedal asuv Skara Brae on UNESCO maailmapärandi nimistus. Jäi vaid imestada, kui vaprad olid inimesed hämaral ajal ja kui vähesega nad said hakkama. Elamises oli kõik vajalik kivist, ka magamisasemed. Puid kummaski saarestikus ei kasva, sest siinne võimas tuul pühiks need ruttu pikali. Mõnda kohta on puid istutatud, kuid tara on ees. Hoonedki on tugeva tuule tõttu saartel madalad, vaid linnades on kahe-kolmekorruselised.

Saare põhjaosas, samuti veekogu ääres, asub Gurnessi ümartorn, mille müürid on mitme meetri kõrgused, alles on ka torni ümbritsev kiviaed. Viimaseid ehitatakse saartel teistmoodi kui meil: lapikud kivid pannakse üksteise peale, ülemise rea kivid asetatakse vertikaalselt, teravikud ülespoole. Segu ei kasutata.

Kividest ei ole siin ainult hooned, vaid ka käänulised, järsud ja kõrged kaldad. Ühe kõrge kalda äärt mööda jalutasime pikalt, et jõuda Mull Headil kokkuvarisenud merekoopani peasaare kirdeosas. Minul jäi lõpuni minemata, kuid see-eest sain Mull Headi looduskaitsealal imetleda järske ja kõrgeid kaldaid külluseni.

Üks kena koht on Orkneyl veel, Yesnaby ranna punakad kaljud, mida on mõnus eemalt imetleda. Kiviselt pinnaselt ei tasu tuulisel ajal alla vaatama tõtata, võib viimaseks korraks jääda.

Vesiveski, Stewarti ja sõdade pärandid
Vana vesiveski Barony Mill asub Orkney peasaare lääneosas Birsays. Vilja on selles veskis jahvatatud juba 1873. aastast. Tänapäeval on üllatus, et vilja kuivatatakse ahjusoojaga. Vili on veski teise korruse põrandal laiali, ahi asub alumisel korrusel ja seda köetakse aganatega. Suur vesiratas pöörleb jahvatamise ajal maja ühe otsaseina ääres.

Viligi on siin eriline, selline, mida on kasvatatud ainult Orkneyl. Tark Google näitab, et veidi teistelgi Šotimaa saartel. See on üks hiidvana odrasort, beremeal. Küpsised selle iidse viljasordi jahust, millele on ingverit ja muud maitseks lisatud, on igatahes omapärase maitsega (üks kolleeg toob paralleeli lambaliha lõhna ja maitsega – toim). Barony Milli majas on väike poodki.

Veski lähedal seisavad 16. sajandist pärit toona uhke lossi murenevad välisseinad, milles akna- ja suurtükiavad. Seintelt saab lugeda, mis ruum omal ajal seal oli.

Lossi lasknud endale ehitada Šotimaa kuninganna Mary Stewarti poolvend Robert Stewart, esimene Orkney krahv. „Rahvas teda ei armastanud ning kirjutiste järgi olnud Stewart väga õel mees, kes kartnud kogu aeg oma elu pärast. Sellepärast ka suurtükiavad seintes, sest krahv lasknud lossi suurtükid paigutada,” rääkis giid. Krahv ikkagi tapetud 1593. aastal, kui ta oli 60-aastane.

Ei oska selgitada, kuid allesjäänud välisseinte vahel kõndides tundsin ennast vabalt ja hästi. Hoopis kurvem tunne valdas, kui olime jõudnud väljast helehalli itaalia kabeli ette, mis asub Lamb Holmi saarel. Neli väikest saart on lähestikku, need ühendati lahte ehitatud teedega viimase sõja ajal ka vaenlaste allveelaevade ligipääsu takistamiseks.

Väikese kabeli ehitasid teise maailmasõja ajal itaallased, kes Saksa armees teenimise ajal sattusid Inglismaale vangi. Katoliiklastena soovisid mehed palvetamiseks kohta. Ehitusmaterjali otsisid nad igalt poolt, ka esimese ja teise suure sõja ajal Scapa Flow’ lahte uputatud laevade vrakkidelt.

Lahest möödasõidu ajal kuulsime giidilt, et see on teada lahena, kuhu esimese suure sõjal lõpul uputasid sakslased oma sõjalaevad. Jõustunud vaherahu järel pidid sakslaste sõjalaevad suunduma neutraalsetesse vetesse. Keegi neid oma vetesse ei soovinud ning lõpuks saadeti laevad Scapa Flow’ lahte, mille lähedal oli Briti sõjalaevastiku baas.

1919. aasta juuni teises pooles saatis sakslaste admiral kaks kolmandikku meeskonnast kahe transpordilaevaga lahest koju. Paar päeva hiljem said laevadele jäänud vabatahtlikud admirali lipulaevalt signaali laevade uputamiseks. 21. juuni õhtuks oli 74 laevast poolsada Scapa Flow’ põhjas. Inglased, kes neid pidid valvama, taipasid sakslaste käike liiga hilja. Sakslased kartsid, et millalgi võtavad inglased nende laevad jõuga üle. Mõne aasta möödudes oli suurem osa lahe põhja lastud laevadest üles tõstetud ka seetõttu, et enne n-ö aatomiajastu algust toodetud terast hinnati kosmose- ja sõjatööstuses.

Viimase suure sõja ajal käskis peaminister Winston Churchill uputada oma laevu, takistamaks sakslaste allveelaevade pääsu Scapa Flow’ lahte. Uputatud laevade maste ja keretükke on saari ühendavatelt teedelt näha.

Kalda ääres on hauarahu koht, seal, kus sakslaste allveelaeva torpeedod uputasid seisnud inglaste sõjalaeva Royal Oak juba 1939. aastal. Laevaga läks põhja üle 800 mehe.

Saarestikud kuulusid ammusel ajal Norrale
Ben Fogle'i filmi viimases osas on põliste šetlandlaste jutus tugevalt aimatav norra keele aktsent. Pole midagi imestada, kuna mõlemad saarestikud kuulusid 1472. aastani Norrale.

Taani ja Norra kuningas Christian I oli 15. sajandi teisel poolel rahahädas. Ta pani oma tütre Margarete mehele Šotimaa kuningale James III-le, kuid ei suutnud tütrele väärilist kaasavara anda ning sõlmis lepingu, millega pantis Orkney ja seejärel Shetlandi saarestiku Šotimaale. Lepingus olla küll tingimus, et Norra saab teatud koguse kas kulla või hõbeda eest saarestikud tagasi osta. Kaks katset on tehtud, kuid mõlemad, nii 17. kui ka järgmisel sajandil, luhtusid.

1707. aastast kuuluvad saarestikud Ühendkuningriigi koosseisu, sest tol ajal oli Šotimaa suures rahahädas ja inglastelt loodeti abi. Sugugi kõik ei tahtnud Ühendkuningriigi all olla. Viimane relvastatud katse vabanemiseks tehti 1746. aastal Cullodeni väljadel. Paraku läks šotlastel selles lahingus väga kehvasti.

Ajad on muutunud ja relvad ei kõnele enam ammu, soov iseseisvuda on paljudes alles. Kahjuks kujunes või kujundati 2014. iseseisvusreferendum nii, et pooldajad kaotasid. Elu liigub ikkagi edasi.

Loomadest liivarannani
„Orkney saartel on põllumajandus olulisel kohal, kõige rohkem kasvatatakse lambaid, järgnevad veised, esimesi on 120 000, teisi 70 000 pea ringis. Ka piimalehmi on piisavalt, nende piimast valmistatakse Inglismaale omast cheddar’i juustu,” rääkis Kreinin. Ta lisas, et Orkney saartel on haritavat maad 70%.

Lambaid on mõlemas saarestikus igal pool, ka seal, kus inimesi enam ei ole. Teadagi, mis neist lõpuks saab, kuid ponidega on teine lugu. Teede ääres märkasime neid mitmes kohas. Saime ponisid kammida ja nendega jalutamas käia Shetlandi eelviimase saare Yelli lõunatipus asuvas ponifarmis. Giidi sõnul olla ponifarme saarestikus sadakond.

Omal ajal vedasid need vastupidavad loomad Inglismaa kaevandustest kivisütt välja, kaevanduste sulgemiste järel ei ole neile laialdast kasutust leitud. Üks võimalustest ongi turistidele kena kopika eest ponidega tegelemist pakkuda.

Ponifarmi lähedal seisavad vanad, väljast valgeks krohvitud majad. Ilmselt kunagised eluasemed, milles veel 60 aastat tagasi elati.

Ühes Shetlandi peasaare vanas majas on muuseum: esikust vasakul on kaks eluruumi, millest esimeses üllatas magamiskapp. Jah, kapp mis kapp, ava esikülje keskel. Selles võis soe olla. Esikust paremal on loomalaut.

Shetlandil nägime mitut ahhetama panevat liivaranda. Üks on peasaare lõunatipu lähedal. Tegelikkuses on see liivane riba 500 meetri pikkune leetseljak, mis viib asustamata St. Niniani saarele. Seisad leetseljakul ja vaatad vasakule, selja taga kohiseb vesi, silme ees vesi ja eemal kõrged saarekesed. Pöörad näoga paremale, on selja taga ja silme ees kohisev vesi.

Aegade lõpuni meenuv imeline pilt loodusest.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/09/2023 09:24:04