Jakob Hurda tähtsaim ja viljakaim kaastööline oli Jaan Sandra. Ta on sündinud 28. augustil 1862 Rõuge kihelkonnas Saaluse vallas Rauba külas. 1863. aastal koliti emapoolsete sugulaste juurde Vastseliina kihelkonda Viitka külla. Elatist hangiti põllutööga. Kaheteistaastaselt alustas Sandra haridusteed Tsäpsi külakoolis. Pärast lõpetamist oli ta samas koolis paar aastat endiste kaasõpilaste järeleaitajaks. Peatselt hakkas isa nõudel õppima ametit rätsepa juures.

Rätsepatöös ja järelvaatajana Vastseliina kiriku peakoolis oli Sandral tekkinud lähem kokkupuude ja huvi eesti rahvaluule vastu. Hurdale on Sandra kirjutanud: „Nii oma ametitööga, külast külla ja talost tallo rännates, palju vanu jutusid kuuldes, kordasin ma leerilaste juures olles selle nelja aasta sees kõik läbi ja kuulsin veel palju, palju juurde, nii et ma [---] viimati nõuks võtsin Teile ka sest esimest korjandust saata. Mu naine keelis seda mitte teha, sest see tulevat mulle henele teotuses ja ilmale naarus. Aga oma kaalumise ja katsumise juures jõudsin otsusele ja kirjutasin ühel Januari kuu viimaste päivade õhtul kolm postpgn. valmis ja panin kuvääri sisse selle palvega, et „Teke ruumi ka Vastseliina vanavarale”. Tõisel Februaril 1894. aastal lasksin Võrol kirja kasti visata ja mõne nädala pärast tulli Teie esimene kiri mulle kätte, mis mind väga vaimustas ja käe kindlasti prii aegadel sulepää külge sünnitas. Sest saadik ei ole iialgi tükike paberit pliiatsiotsaga minu vesti taskust puudunud. Talvel enamisi ametitööd tehes kui suvel kündes ja äestades, niites ja vihkusid köites kuulsin ja mäletasin ma ikka mõnda, mis vana vara korjuse raamatusse kodus peräst poole üles tähendasin. Kahju, väega kahju on mul, et ma kümme aastat ennemine ei ole sellel tähtsal tööpõllul kaastöö tegijaks saanud. Oles igatsus igapidi küll muile järele tõtata. Oh, et ma seda ka jõuaks!”

Kaheteistkümne aasta jooksul (1894‒1906) jõudis ta koguda, kirja panna ja saata Hurdale üle 8700 lehekülje vanavara, sealhulgas 1897 rahvajuttu, 4129 vanasõna ja kõnekäändu, 793 mõistatust, 403 rahvalaulu. „Ometi pole ta kaastöö maht sihilikult paisutatud, vaid paberi kokkuhoiu mõttes on kirjutanud ikka liiga tihedalt. See harukordne hulk sõnalist vanavara „... on kogutud kutsetöö kõrval, rahumatel tundidel, suvel suurte tööde vaheajal, õhtul eha ajakil”. See hiiglatöö on tehtud enamasti ilma tasuta. Vähene raha, mida Hurt suutis maksta oma sissetulekutest parimatele kaastöölistele, võis hüvitada vaid paberi hinda,” on kirjutanud M. J. Eisen 1925. aastal Postimehes.

Setomaa naabruses elanud Sandra korjandustes domineerib sealt kogutud materjal. Selles on arvukalt pikki muinasjutte, muistendeid, naljandeid, olukirjeldusi rahva elust ja kommetest. Huvipakkuvad on pajatused setode matmiskommetest ja nende (eba)jumalast Pekost. Põhjalikkust ja sihikindlust Sandra töös lubab oletada kirjakatkend: „Minu süda ei saa mind enne rahule jätma, kui siit viimne mälestus unustusepõlvest päästetud on. Ehk küll edaspidised korjandused siit harvenema saavad, siiski tee vanavara aid apoole ei pea ära hainatuma. On ta kogoni ju ära lõpnud, siis pane sule käest ja ütlen – ots.”

Vähe aega enne Hurda surma, 1906. aastal on Sandra kirjutanud talle: „Minu tänuliku meele tundemärgiks olgu minu edaspidised püüdmised Teile ikka truuks jääda ja meie ühisest vanavara korjamisest elavalt osa võtta, nagu ma seda siiani väsimata näidanud olen. Ma tahan kindlalt ja tingimata järelejätmatusega töötada püüda, et ka Setomaa ja Võru maakond temaga ühinedes, protsentidega rehkendades, teistest maakondadest maha ei jääks, vaid tasakaalus seista võiks. Palun südamest mulle veel juhatust meie ühisele tööle anda! Mida suurem meie teaduslik vanavara, seda suurem saab ka vististe see au olema, mis Eesti nimele muide rahvaste ees ja sees krooniks võib jääda.”

Jaan Sandra suri 20. oktoobril 1925 ja on maetud Vastseliina kalmistule. Järelehüüdes väsimatule töömehele on Eisen kirjutanud: „Teadus igatahes võlgneb palju tänu sellele rahva vaimuvara päästjale ja mäletab teda jäädavalt.”

1983. aastal sügisel esitas Võru raamatuklubi ENSV kultuuriministeeriumile taotluse tähistada Sandra kodukoht Viitkal. See rahuldati. Klubilaste ühistööga korrastati rahvaluulekoguja kodupaik. Võrumaa põllumeeste toetusel valmis kohalikel kiviraiduritel kena taies. Linna 200. asutamisaasta tähistel ning paar päeva enne Sandra 122. sünniaastapäeva 26. augustil 1984 avati Võru raamatuklubi ja J. Smuuli nimelise Võru keskraamatukogu ühistegevusel Kapstojal Viitka külas Vastseliina mail mälestuskivi teenekale vanavarakogujale.

***

Eespool avaldatu ei taotle enamat kui valgustada hetkeks üksikuid episoode ja nimesid rahvaluulekogumisest ärkamisaegsel ja hilisemal vanal Võrumaal ning meenutada mehi ja naisi, kelle hoolel ja vaeval on sündinud rahvusvaheliselt tunnustatud keelevaramu – „Monumenta Estoniae Antiquae”.

Lõpp.

„Monumenta Estoniae Antiquae”
Eesti suulise pärimuse (rahvaluule) väljaannete seeria, mille väljaandjaks on Eesti Rahvaluule Arhiiv. Põhimõtted, kuidas väljaandeid süstemaatiliselt ja teaduslikel alustel koostada, töötas välja 19. sajandi lõpus Jakob Hurt.

Sarjast on ilmunud viis alasarja:
I alasari: „Vana Kannel. Eesti vanad rahvalaulud. Estonum Carmina Popularia”
II alasari: „Eesti muistendid”
III alasari: „Proverbia Estonica”
IV alasari: „Aenigmata Estonica”
V alasari: „Eesti muinasjutud I:1. Imemuinasjutud”

Allikas: Vikipeedia

Jaan Sandra
Jaan Sandra oli üks neist, kes vastas ajalehes Olevik 1888. aastal ilmunud Jakob Hurda artiklis „Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele” esitatud üleskutsele koguda toona veel inimeste mälus alles olevat rahvapärimust.

Sandra polnud esimeste seas, kes seda üleskutset järgis. Kuna Hurt avaldas rahvaluule kogumise tulemustest regulaarseid aruandeid ja Vastseliina kihelkond asus mahajääjate seas, siis sundis ilmselt südametunnistus päästma kodukihelkonna viletsat mainet.

Kohaliku elaniku ja edumeelse inimesena teadis Sandra hästi, kui rikkad on Vastseliina kihelkond ning naabruses asuv Setomaa rahvapärimuse poolest. Nii asuski ta koguma Vastseliina kihelkonna kombestikku ja muud vaimuvara, hiljem Hurda palvel ka setu pärimust. 1894. aastal sai Hurt Sandralt esimese, küllalt väikesemahulise saadetise, mis leidis õpetatud mehelt tunnustust.

Oma õnnelikumaks tunniks pidas Sandra dr Hurda külaskäiku Sandra kodutallu 1903. aastal. Sandrast kujunes Hurda kõige viljakam koguja ning kirjasaatja.

Sandra kodanikunimi oli Sander, kuid kogutud ja üleskirjutatud saadetistele kirjutas ta alla Jaan Sandra.

Sandra omandas koolihariduse, mis piirdus tolleaegsete nõuete kohaselt lugemise, kirjutamise ja laulmise õppimisega, kohalikus Tsäpsi algkoolis. Rohkemaks polnud „kehvade” vanemate lapsel võimalust. Kogu õppetöö toimus Võru murdes ja enamik võrukeelset kirjandust oligi vaimulik. Muu kirjandus oli teadaolevalt kirjakeelne.

Sellest hoolimata haris Sandra end hoolsa raamatulugemisega ja sai teistest „peajagu pikemaks”, nii et kohalik pastor Masing kutsus agara noore mehe appi leerilapsi õpetama. Hiljem sai Sandrast rätsep, kes rändas talust tallu ja külast külla, tehes valgel ajal tööd, kuid pimedatel õhtutundidel kuulas suure huviga külarahva jutte ning jälgis kohalikku kombestikku.

Sandra abiellus 1886. aastal. Naise isa andis noorpaarile Kapstojale veidi maad, kuhu värske abielumees ehitas maja ning kus usin ja nutikas pere end ära toitis. Puudust ei tuntud millestki. Kaks perepoega sõdisid vabatahtlikuna Vabadussõjas.

Sandra saatis umbes 30 aasta jooksul kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele. Tema jutustusi on avaldatud Olevikus, Eesti Postimehe Misjonilehes, Kristlikus Perekonnalehes. Kõige tihedamalt oli Sandra seotud aga Ristirahva Pühapäevalehega, sest oli umbes 15 aastat väljaande tegevtoimetaja. Oma tegevust jätkas Sandra ka Ristirahva Pühapäevalehe järeltulijas, ajakirjas Meie Kirik, kus ta aastast 1920 kuni oma surmani 1925. aastal oli usinaks kaastööliseks.

Allikas: Eesti Kirik

Jakob Hurt – eesti rahvaluule kogumise algataja
Jakob Hurt (1839 Himmaste – 1907 Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Üks juhtivaid eestlaste rahvusliku ärkamisaja tegelasi. Ta algatas eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise ning osales paljude ärkamisajal loodud organisatsioonide töös.

Hurda peateeneks ongi eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja „Kalevipojast”. Rahvaluule kogumist korraldas Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”, milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet.

Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke „Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen” (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena „Vana Kannel” I (3 annet, 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; Kolga-Jaani laulud). „Setukeste laulud” I–III (1904–07, Helsingi; setu, Vastseliina ja Räpina laulud) kuuluvad üldtiitli „Monumenta Estoniae Antiquae” alla.

Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal.

Allikas: Vikipeedia

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 07/09/2023 08:14:31