Kirjameeste seltsi päevil tõusis tähelepandavaks kaastööliseks Jakob Jagomann (1844–1910) – Räpina kihelkonna Kõnnu küla taluperemees. Tõenäoliselt sai Jagomann õhutust vanavara korjamiseks Johann Hurdalt. Ühekülameestena käidi koos kogumisretkedel mööda Räpina kihelkonda ja Setomaad. Jagomann on saatnud Jakob Hurdale 660 eesti ja seto rahvalaulu, olustikulisi muinasjutte, mõistatusi ja vanasõnu, kokku ligi 2100 lehekülge üleskirjutisi.

1887. aastal alustas Hurt „Setukeste laulude” koostamist. Esimesed kaastööd laekusid Vastseliinast V. J. Steinilt (1841–1873) ja H. Prantsult (1858–1932). Stein on sündinud ja kasvanud Võrus ning elanud pärastpoole Vastseliinas. Rahvaluulet kogus ta 1872–1873 Kreutzwaldi ja Hurda üleskutsel, saates kokku üle 2000 lehekülje rahvaehtsat vanavara. Korjanduse põhjal koostas Stein kogumiku „Üks kubu vanu-sõnu ja vanu kõnekombeid”, mis ilmus postuumselt Tartus 1875. aastal.

Selle eessõnas on Stein kirjutanud: „Vanad sõnad ja vanad kõne kombed ehk viisid on rahva keele sees kui kuld tükid raha kotis, kus suurem hulk vaske ja hõbedat kotti ehk punga täidab. Niisuguseid keele kulla tükke olen mina korjanud ja siin raamatusse lugejale trükki lasknud panna.” Ühel kogumisretkel Setomaale haigestus Stein rõugetesse ja suri 1873. aasta sügisel. Ta on maetud Vastseliina kirikumõisa sakste kalmistule. Kahjuks puuduvad täpsemad andmed tema kalmu kohta.

Võru- ja Setomaa on olnud läbi aegade folkloristidele ammendamatuks vaaraaidaks. Endisele ääremaale on toonud kuulsust tema „lauluimä” Hilana Taarka (Vasila) (1856–1933), Miko Ode (Jevdokia Kanniste) (1864–1924) ja Anne Vabarn(a) (1878–1964).

Kogumisretkedel on käinud Setos ka Hurt ja paljud tema kaastöölised. 1903 külastas Hurt Odet ja kirjutas üles mitusada laulu. Ode kõige pikemaks lauluks oli „Uba ja hernes”, milles oli 546 värssi. Suurema osa nendest avaldas Hurt „Setukeste lauludes” I–III (Helsingi, 1904–1907). Viimane köide ilmus pärast Hurda surma.

Võru ja seto laulikud äratasid huvi ka Soome kogujates. Enim on käinud meil nende folklorist ja muusikateadlane Armas Otto Väisänen (1890–1969). Ta külastas Eestit kokku kuuel korral 1912–1914 ja 1921–1923. Kagu-Eestist kogutud rahvalaule on ta avaldanud soome keeles „Viron kansan runoja” (1924).

Vabarnaga kohtus magister Väisänen esimest korda 1914. aastal, kui Anne laulis vaid mõne „ääle” fonograafiasse. Tähelepandamatuks jäi Vabarna ka esimesel seto laulupeol 1922. aastal, kui tema meelekibeduseks tal sugugi esineda ei lastud. Tundes oma võimeid, püüdis Anne saada vähemalt teiste lauluemade vääriliseks. Ta saigi selleks 1923. aastal, kui laulis Väisäsele 8500 värssi ja esitas eepose „Suurõ' saaja'”, on meenutanud Paulopriit Voolaine. Vabarna on improviseerinud veel Samuel Sommerile ja Voolainele. Temalt on kogujad kirjutanud üles üle 100 000 värsi, nende hulgas pikemad poeemid „Ale” ja „Peko”.

Vabarna suri 7. detsembril 1964. Tema põrm sängitati Värska kalmistule. Värska I leelopäeval 1977. aastal avati Setomaa kuulsaima lauliku kalmul mälestussammas.

Setomaal matkates külastas Väisänen Hilana Taarkat esimest korda 1913. aastal. Selle kohtumise põhjal on ta kirjeldanud lauluema esinemismaneeri ja teinud ülestähendusi tema hinnangutest mitmetele rahvalauludele. Pärast seda kohtumist külastas Soome teadlane Taarkat veel kolmel korral. Väisäneni võlus lauliku improviseerimisoskus. Tahtes veenduda selle suurepärase oskuse ehtsuses, soovinud soomlane kuulda endakohast sõimulaulu. Lauluimä olla siis mananud „soomenpoiga” ja üsna vängete sõnadega. Sellega oli kahtlus sedamaid hajutatud.

Tavaliselt esines Taarka üleskirjutajatele kodus, kuhu vajaduse korral koor kokku hõigati. Esinemas käidi pulmades, külapidudel või talgutel. Harva tuli ette pikemaid reise. Erakordseks oli Taarkale ja tema kaaslastele osavõtt Helsingi 1921. aasta laulupeost. See sõit, mis sai võimalikuks Väisäneni toetusel, kujunes lauliku elamusrikkaimaks ja pikimaks reisiks kogu elus.

Viimast korda külastas Väisänen Taarkat 1922. aastal. Lahkumisel aimus laulikule, et kui „laulukirotaja” taas tuleb, siis on lauljal „rist rassõst rindo pääl, kääbäs rassõ käe pääl”. Setomaa lauluimä saadeti viimsele teele 27. detsembril 1933. Tema puhkekoht on Obinitsa kalmistul.

Kagueestlaste keele ja folkloori vastu on näidanud põhjalikku huvi Räpina kandist pärit keeleteadlane Paulopriit Voolaine (kuni 1920. a Paul Friedrich Pedmanson; 1899). Poole sajandi jooksul on ta talletanud ligi 5000 lehekülge rahvaluulet ja 1200 lehekülge etnograafilisi kirjeldusi.

Ajakirjanduses ja koguteostes on temalt ilmunud arvukalt uurimusi ja ülevaateid kagueestlaste ja nende lähemate hõimude – liivlaste, lutsilaste, leivude ja kraasnalaste – eluolust. Eesti Kirjanduses on ta tutvustanud 1928. aastal esimesena Anne Vabarna leeloloomingut ja kommenteerinud Hurda „Setukeste laule”. Arvukalt on Voolaine töid seni veel käsikirjas, mis ootavad publitseerimist.

Taarka kaasaegseks oli Haanjamaa mees Jaan Gutves (1866–1937). Mitme huviala poolest oli ta tuntud looduskaitse usaldusmehena, Eesti Rahva Muuseumi korrespondendina, ajakirjanduse kaastöölisena, rahvaluulekogujana ja agara seltskonnategelasena. Kaua aega oli Gutves vallavolinik-kohtumees. Tema tegevusest vanavarakogujana on märkinud R. Viidalepp Rahvapärimuste Selgitajas nr 3 (1937): „Gutvesi korjanduste üldsuurus Eesti Rahvaluule Arhiivis on 1039 lk. Sisuliselt leidub selles 461 laulu (nende hulgas ka mängu), 1739 vanasõna ja kõnekäändu, 61 mõistatust, 155 juttu, 1763 punkti uskumisi ja kombeid ning 139 viisinoodistust, kokku 4318 punkti ...” Samast ülevaatest selgub, et Gutves oli Hurda kaastööliseks 1889–1894, dr O. Kallase kaastööliseks 1908–1913, M. J. Eiseni korrespondendiks 1906–1932 ja saatnud vanavara Eesti Rahvaluule Arhiivile 1930., 1934. ja 1936/37. aastal. Kui väiksemaid vaheaegu mitte arvata, oli tema pikk elu ligi poole sajandi jooksul seotud rahvaluulega.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 31/08/2023 07:45:42