Eestlaste rahvaluulekogu on maailmas üks suurimaid. Selles on üle miljoni lehekülje vaimlist vanavara: rahvalaule ja -jutte, mõistatusi, vanasõnu, kõnekäände, rahvamänge ja tantse. Oma panuse meie keelevaramusse on andnud võrulased ja Võrumaalt sirgunud kirjamehed – rahvaluulekogujad Fr. R. Kreutzwald, J. Hurt, J. Stein, H. Prants, J. Sandra, G. Räppo, J. Gutves, K. Rimm, P. Pedamson-Voolaine jt.

Esimesteks rahvaluulekogujateks Eestimaal olid baltlastest estofiilid A. F. Knüppfer (1777‒1843), J. H. Rosenplänter (1782‒1846), A. H. Neus (1795‒1876), F. J. Wiedemann (1805‒1887) jt. Rahvuslikeks teerajajateks eesti folkloori juurde said Fr. R. Faehlmann (1798‒1850) ja Võru tohter Kreutzwald (1803‒1882).

Kreutzwald polnud üksnes teerajaja, vaid ka tema tegevus folkloristina on jätnud Eesti kultuurilukku aegumatuid jälgi. Rahvaluule polnud Kreutzwaldi jaoks juhuslik harrastus, vaid pidevalt köitev töö. Tema folkloristlikeks suursaavutusteks jäävad eesti rahvuseepos „Kalevipoeg” (Kuopio, 1862) ja romantilises stiilis töödeldud „Eesti-rahva ennemuistsed jutud”.

„... juttude” täielik kogu ilmus esmakordselt 1866. aastal Helsingis. 1946. aastal ilmunud eepose järelsõnas on Oskar Urgart (1900‒1953) märkinud, et eesti kirjanduses ei leidu teist teost, mille ümber juba enne ilmumist oleks käinud nii raske võitlus kui „Kalevipoja” puhul. Mitte asjata ei lahuta kahekümneaastane vahemik mõttealgatust teose esimese trüki täielikust ilmumisest. Oli ju sakstel kohe selge, mida toob neile „alamrahva” teadvus oma ajaloolisest õigusest ja suurusest. Et „Kalevipoeg” sellise teadvuse kujundab, ei tekitanud nendes kahtlust.

Lihtsamaks ei kujunenud „... juttude” avaldamine. Tänades Soome Kirjanduse Seltsi, kelle kulul kogumik ilmus, on Kreutzwald kirjutanud selle eessõnas: „Ilma niisuguse abita ei oleks raamat iialgi päevavalgele võinud tulla, sest et meie paigas kuskilt seltse ega mehi ei leita, kes nii suure kulu enese peale oleksid võtnud, kusjuures nii pisut lootust on rahakulu aegamööda tagasi saada.”

Eepos ja „... jutud” ei mõjutanud üksnes eestlaste rahvusteadvust ja kirjandust, vaid tõlgete vahendusel toimisid nad ka väliskirjanduses. Juba Kreutzwaldi eluajal ilmus „Kalevipoeg” lühendatult prantsuse (1865) ja saksa keeles (1873). Osade kaupa ilmusid saksakeelsena „... ennemuistsed jutud” F. Löwe tõlkes aastail 1869 ja 1881.

Üldse on Kreutzwaldi töid tõlgitud veel bulgaaria, esperanto, inglise, itaalia, juudi, rootsi, rumeenia, soome, taani, tšehhi, ungari ja 12sse NSV Liidu rahvaste keelde (käesolev ülevaade ilmus esmakordselt 1986. aastal. 2022. aastaks oli näiteks „Kalevipoeg” ilmunud täistõlkes 13 keeles ning sai kaante vahele ka võru keeles – toim).

1926. aastal avasid tänulikud kaaslinlased Võrus Tamula-äärses pargis Lauluisale mälestussamba ja 1941. aastal temanimelise memoriaalmuuseumi. Mõlemad austusavaldused olid esimeseks omataoliseks ühele Eesti kirjamehele. Tunnustatud literaadile on püstitatud mälestussammas veel Rakveres (1937), Tartus (1952) ja Tallinnas (1958) ning mälestuskivi tema sünnipaigas endises Jõepere mõisas. 1983 avati „Kalevipoja” ja selle koostaja auks mälestustahvel Soomes Kuopio linnas, kus 1862. aastal ilmus esimest korda meie kangelaseepose rahvaväljaanne.

Kuigi Kreutzwaldi rahvaluulealane tegevus oli piiratud väliste võimalustega ja toetus üsna kitsale sõprade-tuttavate ringile, astuti sellega pikk samm rahvusterviku mõjutamise suunas.

Kreutzwaldi töö jätkajaks ning edasiviijaks sai Võrumaal sündinud ja kasvanud rahvuslik tegelane ning keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907). „Hurt polnud tegelane mitte tavalises mõttes, vaid ta oli energiline ja tulihingeline juht, osav organisaator, algataja ja õhutaja, programmide koostaja ja sihiseadja. Tema nimi on seoses kõigi ärkamisaja suurettevõtetega. Esimesel ülemaalisel laulupeol 1869. a oli ta peokõnelejaks, ta oli Eesti Aleksandrikooli peakomitees ja pikemat aega Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks,” on kirjutanud Richard Viidalepp.

Kogumistööga tegi Hurt algust juba üliõpilaspõlves, kuigi tulemused jäid veel tagasihoidlikuks. Teine ajajärk Hurda töös algas 1871. aastal. Olles Tartu gümnaasiumi õpetaja, avaldas ta esimesed üleskutsed „vanavara” kogumiseks. Kui esimese üleskutse järel laekus napilt sadakond rahvalaulu, siis järgmise aasta keskpaiku (1872) oli neid käes juba poole tuhande ringis.

Järsk tõus Hurda folkloristlikus töös algas 1872. aastal, kui ta valiti äsjaasutatud Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Kavandades seltsi tegevust, sai selle põhisuunaks „... kõige jõuga vanu Eesti rahva mälestusi, iseäranis vanu Eesti rahvalaulusid ja regevärssisid rahva suust korjata ja kirja panna” (Fr. Tuglas). Seda mõtet ei lakanud Hurt arendamast, süvendamast ega kordamast peaaegu ühelgi seltsi koosolekul. Hurda mõte leidis vastukaja ja selles vaimus jätkus seltsi tegevus veel pärast 1881. aastat, kui Hurt oli presidendikohalt lahkunud.

Ülemaaliseks muutus Hurda juhitud vanavarakogumine 1888. aastast, kui Olevikus ja Postimehes ilmusid tema „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Esimene neist oli adresseeritud haritlastele, teine kõige laiemale lugejaskonnale, kes iganes oskas sulge pruukida. Kaastöölisteks hakkas sadu mehi ja naisi, noori ja vanu, haritlasi ja vaevalisi kirjaoskajaid. Liikumine kujunes nii hoogsaks ja vanavara kanti kokku nõnda suurel hulgal, et see oli üllatuseks asja algatajale endalegi. Sajandilõpu kitsastes tingimustes sai Hurda juhitud rahvaluulekogumine ainsaks üldrahvalikuks ettevõtmiseks. Kaastööliste arv ulatus kaugelt üle tuhande, neid oli isegi kaugetest Venemaa asundustest.

Mitu tähelepandavat kogujat ja suurkogujat oli Hurdal Võrumaalt: Kanepist Johannes Vägi, Urvastest Gustav Seen, Harglast Jaan Pähn, Rõugest Jaan Gutves, Põlvast Joosep Tobre, Räpina kihelkonnast Jakob Jagomann, Johann Hurt (1853–1898) ja Paulopriit Voolaine (1899) ning Vastseliina kihelkonnast Julius Stein, Hindrik Prants ja Jaan Sandra.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 24/08/2023 09:23:30