Undina Matteus ja Ilmar Vananurm. Foto: Mari-Anne Leht

Laupäeval said Võrus kokku erineval ajal Petseri eestikeelses koolis õppinud, et meenutada ühiseid aegu, näha-kuulata koolikaaslasi ning osaleda raamatu esitlusel. Kohale tuli ligi 90 inimest üle Eesti.

Ajaloolane Aldo Kals esitles kokkutulnuile oma äsja trükikojast tulnud raamatut „Petserimaalaste üldnimestik 862–2022” (281 lk).

„Raamatus on tähestikjärjestuses umbes 7000 märksõnalist isikukirjet, mis sisaldavad perekonna- ja eesnime, elu piirdaatumeid, elukutset ja seost Petserimaaga ning viiteid allikale. Neid andmeid olen leidnud erinevaid teatmeteoseid ja Eesti biograafilisi leksikone uurides,” rääkis Kals. Ta täpsustas, et kokku uuris ta sadakonda teaberohkemat teost.

Kals alustas uurimistööd kaks aastat tagasi aprillis, lõpetas tänavu mai lõpus ja andis seejärel teose trükikotta. Ainsa toetusena nimetas Kals Tartu Rahu Põlistamise Seltsi kaudu saadud raha raamatu trükkimiseks.

Kalsi sõnul on üldnimestiku eesmärk värskendada Petserimaa ajaloomälu, mida on tuhmistanud üle kolme inimpõlve väldanud Venemaa Föderatsiooni annektsioon. „Lugejani jõuab üllatuslikult mõjuv pilt petserimaalaste panusest Eesti poliitika, majanduse, kultuuri, hariduse, spordi, usuelu ja teistesse valdkondadesse,” ütles ajaloolane. Ta lisas, et heade sponsorite leidmise korral läheks selle teatmeteose alusel otsekohe käiku „Petserimaa biograafialeksikoni“ koostamine, mis võiks sisaldada sadakonna tuntuima petserimaalase ja selle maakonnaga mõjusalt seotud isiku elulugu.

Ühe olulisima mehena nimetas koostaja preester Karl Ustavi, kes oli juba tsaariajal tuntud äratajana, aga jätkas sama suunda ka Eesti vabariigi algul. Ustavi teene oli seegi, et setod ehk Petserimaa eestlased esitasid 1917. aastal Eestimaa Kubermangu Ajutisele Maanõukogule (Maapäevale) palve nende ala liitmiseks Eestiga. Siis jäi aga ühinemine katki, kuna Eesti ja Petseri läksid bolševike kätte.

Järgmisel aastal liideti Petserimaa setode sama palvekirja alusel Eestiga. Kalsi sõnul mängis siin rolli abielupaari, Karl Ustavi ja tema sakslannast kaasa Pauline rahvadiplomaatia Saksa okupatsioonivõimude ees. Sakslased lootsid moodustada Balti hertsogiriiki ja nõustusid selle osana nägema ka Petserimaad.

„Samuel Sommer hakkas Eesti vabariigi ajal Petserimaal koolide, omavalitsuste, kirikute ja teiste asutuste töö korraldamist Eesti eeskujul ellu viima, kuna soovis, et elu Petserimaal jõuaks Eestile järele,” tõi ta teise näite.

Pärnumaal sündinud Kals märkis, et teda huvitab Petserimaa käekäik seetõttu, et ta on igasuguse ülekohtu vastu. „Siiani on kolm neljandikku Petserimaast ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud. Põhiseaduse paragrahvis 122 on kirjas, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga, mis tähendab, et peame tegema kõik, et Petserimaad ja Virumaa kolme valda ehk Eesti-Ingerimaad esimesel võimalusel tagasi saada. Kahjuks tegeleb Eesti riik selle teemaga vähe.”

Varem ajakirjaniku ja tõlkijana, praegu rohkem kirjanikuna tuntud Ilmar Vananurmel on samuti kahju, et meie riigi eesotsas olijad suhtuvad leigelt Petserimaa tagasisaamise küsimusse.

„Kui veel lootsin Eesti valitsejaid püstipäisemateks ergutada, lõin aktiivselt kaasa Seto kongresside töös, kuid nüüd näen kurvastusega, et isegi seto liikumise tegelased ei kritiseeri allaheitlikke valitsejaid ega nõua riigikogult uue piirilepingu projekti väljaviskamist parlamendi töökorrast. Ma ei tea, kes ootab uue piirilepingu ratifitseerimist ning seega Tartu rahulepingu prügikorvi viskamist,” sõnas ta.

Vananurm ütles, et kuigi temal praeguses Petseri rajoonis lähisugulasi ei ole, on kogu Petserimaa tal südames ja ta on kogu elu olnud selle patrioot, kelle kodus räägiti seto murrakut. „See on mu armastus. Millestki muust ei ole ma nii ammu, nii palju ja nii tihti kirjutanud ja laule loonud kui Petserimaast,” märkis kirjanik.

Omaaegse Petseri maakonna Hilana küla Liiva talus elav Vananurm ütles, et petserlaste kokkusaamised on talle omamoodi kokkusaamine Petserimaaga.

Äratulnud tagasi ei läheks
Võrumaal elav Õie Rand nimetas ennast samuti petserlannaks, kuna on Petseris sündinud ja elanud. Peale vanemate surma müüs ta maja ära, kuna oli oma elu juba Eestiga sidunud.

1960. aastal Petseri keskkooli lõpetanud Rand on osalenud kõigil varasematel kokkutulekutel, sest peab oluliseks klassikaaslastega kokkusaamist, seekord oli neist üritusel seitse naist ja üks mees.

Ranna isa töötas 1950-ndate esimesel poolel kirjakandjana Petseris. „Olin sel ajal kümnene. Aeg oli selline, et laste kuuldes ei juletud kõigest rääkida. Hiljem kuulsin, et peale Stalini surma käinud ärksad petserlased majast majja ja kogunud allkirju Petseri taotlemiseks Eesti koosseisu,” rääkis Rand. Ta lisas, et kuna allkirja andnud taotlusele vaid kolmandik eestikeelsest elanikkonnast, jäänud asi katki.

Veel mäletab Rand samast ajast juhtumit oma maja pööningul. „Leidsin pööningult sinimustvalge lipu ja läksin vanematelt küsima, et mis see on, kuid sain neilt pahandada ja mul keelati sellest rääkimine,” meenutas ta.

Rand ütles, et tema ei kipu Petserisse elama, sest kedagi neist, kellega ta lapsena koos oli, enam ei ole. „Sugulased on surnud ja mul ei ole seal enam midagi teha,” tõdes ta.

Sama meelt võimaluse avanedes Petserisse elama minekus on ka 38 aastat tagasi kooli lõpetanud klassiõed, Tartus elav Ene Smirnova (neiuna Kõopuu) ja Pärnus elav Ene Zaitseva (neiuna Prits). Nad ütlesid, et nende ajal oli Petseris teine hing ja linngi oli teistsugune, kuid nüüdseks on Petseri koos elanikega muutunud. Nad lisasid, et on asju, mida me ei saa muuta.

Zaitseva meenutas, et nende klassi õpilased olid väga töökad: „Laupäeviti käisime põllul lina kitkumas, nii kogusime kooli lõpupeoks raha.”

Zaitseva käis alles hiljuti Petseris, sest tema poeg perega elab seal. „Kuna poja naine on venelanna, on pere kodune keel vene keel. Minu emal on nii Eesti kui ka Vene kodakondsus ja ta käib Petserist tihti ka Pärnusse. Ema ütleb ikka, et Petseri on Petseri ja sealt edasi tuleb Venemaa,” rääkis ta.

Smirnova tuli Petserist ära 2000. aastal, sest lapsel algas koolitee. Ta töötas sealses eestikeelses koolis ja ka Eesti konsulaadis Pihkvas.

Enne koroonat peetud ikka koos Eesti poolel elavate tuttavatega pühasid nagu maarjapäeva, jakobipäeva jt. Nüüdseks on seegi tava katkenud.

Koolis juhtus igasugu asju
Valgamaal elaval ja töötaval Paulil, kes ei soovinud oma perenime avalikustada, on Petseri kooliajast meenutada nii halba kui ka head. „Läksin Grabilova algkooli lõpetamise järel Petseri eestikeelse kooli viiendasse klassi. Minult kui maalt tulnult poisilt tahtsid vanemad õpilased raha ja kuna hakkasin füüsiliselt sellele vastu, kutsuti mind tihti õpetajate tuppa. Minult ei saanud keegi raha, mis siis, et mul käitumine paar veerandit kaks oli,” rääkis ta.

Paul meenutas hea sõnaga matemaatikaõpetaja Lembit Pilti, kes teinud aine hästi selgeks, samuti klassijuhatajat Tiiu Murusalu, hilisemat Haukanõmme, kes õpetas eesti keelt. „Viimane oli väga õiglane õpetaja.”

Paul meenutas, et nende klassis oli kas 33 või 35 õpilast, kellest vaid üks jäi Petserisse elama. Tema tuli peale kaheksanda klassi lõpetamist Eestisse, Järva-Jaani kutsekooli. „Ükskord Seto kuningriigi päeval saime klassi õpilastega kokku, paraku on nüüdseks osa meist jäädavalt lahkunud,” rääkis Paul.

Petseris käis mees viimati enne koroonat, isa haual ja ka koolimaja vaatamas. „Oleksin noorem, siis ehk läheks Petserimaale elama, seda enam, et meil jäi sinna metsa ja maad, nüüd enam ei lähe,” ütles Petseri koolis õppinu.

Seekordne Petseri eestikeelses koolis õppinute kokkutulek oli 26. Ürituse korraldaja, Võrus elav ja enne pensionile jäämist muusikaõpetajana töötanud Undina Matteus ütles, et hakkas kokkusaamiseks ettevalmistusi tegema juba veebruaris.

„Kogusin varasemate kokkutulekute pildid vaatamiseks albumisse, samuti väljavõtted sealset koolielu kajastavatest lehelugudest,” rääkisi ta.

Muusikalist vaheldust pakkus ta ise süntesaatoril ja Ilmar Vananurm mängis bajaani.

Matteus ütles, et kokkutulnute arv ületas ootuse. „Oletasin, et tuleb 40 inimest, kuid tuli ligi 90. See näitab, et inimesed vajavad üritusi, kus nad saavad ühiseid aegu meenutada ja juttu ajada,” tõdes ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/08/2023 08:46:06